Foto: Arvo Juhkov

Meie olemegi see muutus, mida oleme oodanud!

Meie olemuslikus kohalolus on vägi, mille abil saame tervendada oma keha ja tasakaalustada psüühika, luua uuel tasandil oma elu ning senisest kõrgemal tasandil kollektiivse reaalsuse.
0 Jagamist
0
0

Hea lugeja!

Meie olemuslikus kohalolus on vägi, mille abil saame tervendada oma keha ja tasakaalustada psüühika, luua uuel tasandil oma elu ning kõrgemal tasandil kollektiivse reaalsuse. Välist maailma ei saa kahtlemata lasta kulgeda oma rada, aga mida tugevam on sisemine puhastumine, seda tugevam on meie energeetiline mõju välismaailmas kulgevatele protsessidele. Nii nagu ei saa jääda ainult matile mediteerima, nii ei saa ka tormata üksnes päästma maailma väljapoole – mõlemad suunad eraldatuna teineteisest viivad paratamatult teatud laadi illusiooni ja sealt edasi ummikusse. Ainult siis, kui mõlemad – sisemine ja väline puhastusprotsess – on õiges ja teineteist toetavas tasakaalus, saab elus midagi kvalitatiivselt muutuda.

Oleme väljaandega Fonte.News olnud eetris kuu aega. Eile salvestasime ühiskonna aktuaalsetel teemadel Fonte esimese videointervjuu sotsiaalteadlase Ülo Vooglaiuga ning peatselt toome selle teieni. Oleme huvitatud teie tagasisidest väljaande Fonte.News senise tegevuse kohta ning ühtlasi kutsume teid üles vastama siin toodud küsimustele:

  • Milliseid muutusi märkasid ühiskonnas 2020. aastal ja mida sooviksid näha 2021. aastal?
  • Mida tuleks teha kriisi lahendamiseks?
  • Kuidas ühendada uuesti inimesi, kelle vahele on tekitatud konflikte poliitikute ja meedia poolt rahvale hambusse visatud teemadega?
  • Mida öelda inimesele, kes on kaotanud lootuse, et asjad lähevad paremaks?
  • Kuidas on lood sinu kodukandis vallas või linnas, milline on kohaliku omavalitsuse meelsus ja julgus? Kas oleks võimalik sealtkaudu hakata kasvatama mõistuse häält?
  • Kas oled alustanud ise millegi uue loomisega või liitunud mõne liikumisega, mille taotlus on muuta elus midagi paremuse suunas? Kuidas teha seda edukalt?

Samuti kutsume teid üles tegema meile kaastööd nii uue ühiskonna loomise, iseorganiseerumise, enesearengu kui ka teistel teemadel, mis on meie väljaande fookuses. Tegeleme nii väljaspool asuva maailma transformatsiooni kui ka sisemaailma puhastamise vajaduse ning nendevahelise vastastikseose teadvustamisega. Ootame teie kirju toimetajate saale.kareda@fonte.news, erki.veiko@fonte.news või magnus.nirgi@fonte.news postkastidesse.

Allpool toome teieni ühe meie uue kaasautori Tarvi Kaasiku vastused ülalesitatud küsimustele (vastatud paar nädalat tagasi). Tarvi sulest ilmus eelmisel nädalal kaks eripalgelist teksti, milles väljendub läbinägelikkus sisemiste ja välise maailma protsesside mõistmisel ning isiksuse harmooniline tasakaal.

Tarvi Kaasiku vastused:

Milliseid muutusi märkasid ühiskonnas 2020. aastal ja mida sooviksid näha 2021. aastal?

2020. aastal seisis kuningas rahva ees poolalasti ja tõenäoliselt 2021. aastal seisab ta rahva ees juba päris alasti, piltlikult väljendudes.

Rahva rõhumine valitsusametnike poolt on olnud juba tavaline nähtus ammusest ajast, kuid nad on seda seni teinud sosinal, vaikselt ja kikivarvul – rahvale justkui märkamatult. Sõnades on häälekalt kõneldud headusest, turvalisusest ja kõigist muust meelepärastest asjadest, kuid tegudes toimetatud sootuks vastupidiselt. Ole häälekas sõnades, kuid tasane tegudes, näikse olevat ametnike peamine tegevuskreedo. 2020. aastal aga sai see kreedo nullitud. Nüüd juba võimukalt suruti inimestele peale nendepoolset „hoolimist“, olgugi, et iga kaine vaatleja sai aru, et kontroll ja survestamine oli ehitud sõnaga „hoolimine“. Omakorda käivitas selline võimutsemine doominoefekti, mis väljendus selles, kuidas kained vaatlejad hakkasid „äratama“ neid, kellel oli elu jooksul kujunenud haridussüsteemi ja muude indoktrineerimismeetodite kaudu heausklik hoiak valitsus- ja teiste ametnike suunas. Indoktrinatsioon tähendab lühidalt lahtiseletatuna: „info kui vaieldamatu ja vastuoludeta tõe esitamine, mis taotleb esitatava uskumist ja omaksvõtmist tõendusteta“. 

2020. aasta oli ka maskide langemise aasta. Paradoks küll, kuid maskid langesid just maske ette asetades, sest sellega inimesed demonstreerisid oma kuulekuse ulatust kujuteldavate autoriteetide ees. Ühtlasi paljastati sellega ka oma hirm surma ees. Hirm leidis alati õigustust ametnike sõnadele toetudes: ma ju hoolin teistest! Mida ebamugavam oli inimesel oma hirmuga olla, seda rohkem tahtis ta ka teisi sellesse kaasata. On ütlus, et kaevu põhjas kahekesi olla on tunduvalt parem kui üksi… Leidus ka perekondi, sugulasi, kes varem sugulaste ringis teineteistele naeratust ette manades olid nüüd muutunud eemaletõukavaks, kahtlustavaks, isehakanud arstideks, kes kontrollisid oma lähisugulastelt, kas nad on külastuseks ikka piisavalt terved jne. On ilmne, et nende varem naeratavate nägude taga oli sootuks midagi muud peidus kui süütu naeratus – näidelda oskame ju me kõik! Muidugi pole need ainsad põhjused, miks inimesed maski kandsid, kuid need peegelduvad kõige rohkem üldsuse käitumisest lähtudes. See pole hukkamõist, vaid tähelepanek.

Politseiametnikud, kes on avalikud teenistujad, langetasid samuti oma maskid. Esitlen siinkohal nende vande nii nendele endile meeldetuletuseks kui ka lugejale tutvumiseks:

 Mina,………………….., astudes politseiteenistusse, annan vande jääda ustavaks rahvale ja Eesti Vabariigile. Täidan ausalt ja kohusetruult oma ametikohuseid õiguskorra kaitsel. Juhindun kõrvalekaldumatult Eesti Vabariigi seadustest. Hoian teenistusalast saladust. Tõotan politsei ülesannete täitmisel rakendada minule antud võimu õiglaselt ja erapooletult. Tõotan teenida jõudu säästmata oma rahvast ja riiki. Tõotan vajaduse korral anda oma elu rahva ning Eesti Vabariigi eest.

Nüüd kordame: „…tõotan teenida jõudu säästmata oma rahvast ja riiki“. Muidugi on teada, et riik kui niisugune on siinkohal fiktiivne mõiste ja seda pole võimalik mingil kujul teenida, küll aga on mõiste „rahvas“ selgelt käsitletav ja kõigile arusaadav. Tasub tähele panna, et oma maskijahiga astuti Eesti rahva vastu, sest teatavasti pole Jüri Ratas ei Eesti Vabariik ega ka rahvas, kelle eest politsei seisma peaks. Rahvas on valinud valitsuse ning valitsuse eesmärk on teenida rahvast, nii nagu ka politseil. 2020. aasta aga paljastas meile selgelt selle, kuidas politsei teenindab pooli valides (erapooletuse välistamine) hoopis valitsust rahva asemel ja teatud olukordades koguni rahva vastaselt.

2020. aastal langesid „maskid“ enese paljastamise näol, toimus laiahaardeline „ärkamine“, loodetavasti nüüd uuel aastal „ärkab“ ka ülejäänud seltskond, kes kannaks rohkem hoolt nii iseenda kui ka ligimese eest. Oleme ju kõik see üks suur pere suurel maalapil.

Mida tuleks kriisi lahendamiseks teha?

Piisab, kui iga inimene lõpetaks kriisis osalemise. Mina pole kaasa läinud ühegi „kriisiolukorras“ kehtestatud reegliga ega pole seda keegi ka mulle peale surunud, mis tõestab, et kõik on reaalselt inimese enda vaba valik. Valikut tuleb lihtsalt enesele teadvustada. Ükski institutsioon ega selle ametnik ei ole kõrgem lihast ja luust Elavast Inimesest. Nad saavad inimest kontrollida ainult niipalju, kui inimene ise lubab. Paljudel juhtudel on see lubamine muidugi välja petetud, hirmutamistaktika kaudu jäetakse mulje, justkui inimesel polekski muud valikut kui kõige öelduga kaasa minna. See on pettus, muud midagi. Oma olemuselt sama totter pettus nagu need telefonikõned lätlastelt või vigase tekstiga kirjad e-postile, kus lubatakse kokku mida iganes.

Kuidas ühendada uuesti inimesi, kelle vahele on tekitatud konflikte poliitikute ja meedia poolt rahvale hambusse visatud teemadega?

Lahendus on eeskuju – olla eeskujuks teistele, koheldes ligimest armastusväärselt, hukkamõistuta ja reeglitele allumata. See on iga inimese endi kätes. Selle asemel, et oodata seda sammu teistelt, tuleb alustada ise.

Mida öelda inimesele, kes on kaotanud lootuse, et asjad lähevad paremaks?

Ma ei ütle, et asjad lähevad paremaks. Ma ei ütle ka seda, et asjad lähevad halvemaks. Asjad hoopis muutuvad, see on fakt. Muutuste suuna aga määrab inimene ise. Kui soovite paremat suunda, siis tasub hoiduda peavoolu meediast, telekast ja muudest meediavõimalustest, millel on kombeks inimese meeled hõivata, et need segadusse ajada. Tasub kuulata seda, mida kõneleb oma süda ning tasub lasta suunata oma teed südamel, millele sillutakse teed mõistusega. Teisisõnu, las süda määrab sihtpunkti ja las mõistus kindlustab selle, et teekond saaks läbitud võimalikult valutult. Olgugi, et mõistusel on kombeks südamele vastu hakata, sest see tahab liikuda ainult sinnapoole, mida ta juba tunneb. Samuti kui tuleb valusaid hetki, ei tohiks neid salata, vaid võtta neid kui väärtuslikke õppetunde, sest igasugune valu, kasvõi füüsiline või hingeline, on kommunikatsioonivahend. Valu ütleb, et midagi on vaja õppida sellest, mis valu põhjustab, et saaks seeläbi kasvada iseseisvamaks, targemaks, tugevamaks…

Üldlevinud lootuse  vorm kui niisugune on igal juhul mõttekonstruktsioon, mille najal on inimest võimalik väga kergesti petta. Olukordadesse tasub astuda erapooletult ja avatult, lootuseta ja ootusteta, nii on välistatud lootuse või ootuse purunemisest tingitud pettumus, sest kui neid pole, ei ole ka pettumusi.

Kas oled liitunud mõne liikumisega, mille taotlus on muuta elus midagi paremuse suunas? Kuidas teha seda edukalt?

Tutvusin kodulehega  www.elusinimene.ee, kus esimese kahe video põhjal alustasin oma tegelike õiguste otsinguid, mida siis saaksin tulevikus rakendada mistahes olukorras. Suurema infomahuga aadress on: www.commonlawcourt.com

0 Jagamist
Seotud artiklid

Tervishoiutöötajate rahvusvaheline hoiatusteade kõigile inimestele ja valitsustele kogu maailmas

Kuulus rahvusvaheline loosung: «Püsi kodus, päästa elusid» oli puhas vale. Vastupidi, sulgemine tappis mitte ainult paljusid inimesi, vaid hävitas ka füüsilise ja vaimse tervise, majanduse, hariduse ja muud eluaspektid. Näiteks on lockdown USA-s tapnud tuhandeid Alzheimeri tõvega patsiente, kes lisaks surid eemal oma perekondadest. Ühendkuningriigis tappis lockdown 21 000 inimest. Lockdown’i mõjud «on olnud absoluutselt kahjulikud. See ei päästnud inimelusid, mille kohta algselt teatati, et suudetakse päästa ... See on massihävitusrelv ja me näeme selle tervislikke ... sotsiaalseid ... majanduslikke mõjusid ... mis moodustavad tõelise teise laine» (prof Jean-François Toussaint, 24. september 2020). Selline inimeste vangistamine on inimsusevastane kuritegu, mida isegi natsid ei sooritanud!

Avalik teave üldhariduskooliga seotud inimestele

Oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus juba koolilapsi peetakse ohtlikuks nii neile endile, eakaaslastele kui ka neile, kes nimetavad end „täiskasvanuteks“. Märkimisväärne on siinkohal fakt, et laste ohtlikkuse nn riskifaktor rajaneb üksnes eeldusel, et nad võivad olla ohtlikud ning lähtuvalt sellest rakendatakse nende peal erinevaid „ohtlikkust ennetavaid“ meetmeid, olgu selleks siis lõputu testimine või hingamisvabaduse piiramine. Muidugi pole ükski ennetav meede saanud teaduslikku heakskiitu, vaid pigem vastupidi – häid teadusuuringuid nende usaldusväärsuse kohta napib, mis ütleb selgelt: need meetmed EI OLE põhjendatud.

Looduslaps linnas

Ühel hetkel aga tekkis 13-aastasel perepojal Arturil küsimus selle kohta, et kas nad ikka on õnnelikud, nagu vanaisa pidevalt väitnud oli. „Kui soovid teada, mine linna,“ oli vanaisa talle kerge muigega vastanud. Seepeale Artur asuski rännakule suure linna poole, süda täis avastamisindu.

Vabaduse kaitseks

Kui üks inimene esitab maskikandmise nõude teisele inimesele, on nõude esitaja automaatselt kaasosaline võimalikus inimsusevastases kuriteos. Loomulikult ei saa lükata vastutust maskikandmise nõudmise eest mingisuguse korralduse kaela, sest korralduse kehtestajad pole süüdi selles, et inimene ei mõista korralduse tähendust. Vastutab alati see, kes otsustab seda täita ja teistelt sama nõuda.