Teekond

Olavi Keeroja

Olen unikaalne. Me kõik oleme. Looduses ei ole kahte ühesugust loodut ja kõik loodu on vajalik täpselt sellisena nagu ta on. Soovin luua just nii palju, kui palju minul on antud luua. Soovin anda just nii palju, kui minul on antud anda. Usaldan, et mul on käia just need teed, mida olen valinud ja valin käia. Usaldan, et elu näitab mulle selgelt läbi tunde, mida on õige teha ja kui palju on õige teha – usaldan seda tunnet. Õpin usaldama iseennast.
27 Jagamist
27
0
0

Käin läbi vajaliku valguse ja varju töö.

Taotlen, et kõik mis mind takistab olemast mina ise kõige puhtamal kujul, tuleks esile ja saab vabastatud. Ma ei sea endale mingeid tingimusi ega eesmärke. Teadvustan kõike, mida on võimalik teha, aga lasen kõik vabaks ja usaldan, et see, mis peab tulema, tuleb niikuinii.

Usaldan, et elu näitab mulle selgelt läbi tunde, mida on õige teha ja kui palju on õige teha – usaldan seda tunnet. Õpin usaldama iseennast. Lähen muutustega kaasa.

Ma ei võitle iseendaga, ma ei põgene, kuid alati kui vaja – alistun. Usaldan elu. Lasen kõigest lahti. Teadvustan, et eesmärgid ei ole vajalikud. Eesmärk on olla. Olla igas hetkes nii kohal kui võimalik, nii totaalne kui võimalik, nii mänguline kui võimalik, nii elus kui võimalik, nii armastav kui võimalik, nii hooliv kui võimalik, nii teadlik, kui võimalik, nii vitaalne kui võimalik, nii mõistev kui võimalik, nii tänulik kui võimalik.

Olen tänulik iga kogemuse eest, mille olen läbi teinud. Aktsepteerin kõike, mis on olnud. Kõik mustrid, mida olen valinud läbi suguvõsa liinide kanda ja kõik muud kogemused, mida olen kogenud. Teadvustan, et olen ise valinud need kogemused läbi kogeda. Kõik on olnud vajalik, see kõik on mind kasvatanud. Ka siis, kui olen ennast vähendanud. Ka siis, kui olen ennast eraldanud, pannud oma südame lukku, et kaitsta end iseenda tunnete eest. Ka siis, kui kartsin tunda valu, olla valuga, aksepteerida valu. Kui kartsin tunda ja surusin kõiki emotsioone alla. Kartsin hüljatust, kartsin pimedust. Kartsin ja läbi selle lõin.

Valin vabastada endast kõik hirmud. Tõelises elus täis armastust ei ole hirme. Kõik on olnud vajalik kogeda ja teinud minust just selle, kes ma hetkel olen.

Olen unikaalne. Me kõik oleme. Looduses ei ole kahte ühesugust loodut ja kõik loodu on vajalik täpselt sellisena nagu ta on.

Ma ei soovi olla kuulsuse narr, ei soovi olla raha ori, ei soovi sõltuda kellestki. Üksnes väärtus ise on loomist väärt, sellepärast keskendun vaid väärtuste loomisele.

Ainult teadvus ise on kujundamist väärt. Teadvustan ja taotlen, et ebakõla minus tuleb varem või hiljem nähtavale.

See, kes ma valin olla igas hetkes, on alati sama nii minu sees kui ka väljas. Tahan toetuda kõiges iseendale, olla ja seista oma tõe eest ja olla selles täiesti vaba ja sõltumatu.

Soovin luua just nii palju, kui palju minul on antud luua. Soovin anda just nii palju, kui minul on antud anda. Usaldan, et mul on käia just need teed, mida olen valinud ja valin käia.

Taotlen sisemise juhatuse kasvu. Taotlen sisemist selgust oma missioonist. Taotlen loobuda andmast hinnanguid, sest iga hinnang on tupik. Tehes millestki järelduse, me lukustame enda jaoks antud teema ja sellega ei näe me teisi võimalusi.

Elamise võlu on – ma ei anna hinnanguid, ma vaatlen. Kõik lihtsalt on. Oma olemuses kõik on neutraalne. Kõik lihtsalt on oma kogemuses. Kõigi jaoks on kõik õige, mida nad mõtlevad, mida nad teevad ja ütlevad ja loovad. Kõik teevad täpselt nii hästi, kui nad oskavad ja suudavad. Kõik teevad täpselt nii hästi, kui teadlikud nad on iseendast. Kõik on oma kogemuses, nad lihtsalt on. Keegi ei tee midagi valesti, me ei tee vigu, me kogeme ja õpime ise. Õppides käime, me kukume nii kaua, kuni lõpuks seisame. Me ei pea kedagi jõuga muutma, see murrab tasakaalu.

Abi vajaja küsib ja teda aidatakse. Me ei pea kedagi jõuga sundima, see on vaba tahte planeet.

Miski pole halb ega hea, duaalsuses ja inimkogemuses vaid tundub nii, kuid ka see on illusioon. Ka duaalsus ise on illusioon. Ületades duaalsuse, ületad iseenda varjupoole. Valgus ja vari saavad kokku ja kahest saab üks. Ta pole kunagi olnudki kaks, ka see oli illusioon. Ta polnud ka naine ja polnud ka mees, ta oli alati mõlemad ja mõlemad olid ja on alati üks. Ta ainult arvas, et ta on eraldi ja üksi ja hüljatud ja armastuseta ja ära lõigatuna kõigest.

See on mäng. See on kogemus, mille ta ise on valinud, kogemus, milles mina otsib olemise kõiksust. Olles igas hetkes kõik loodu ja samas mitte miski. Olles lõpmatu ja samas lõplik. Olles kogu aeg erinevas hetkes ja samas täiesti ajatu. Olles alati ärkvel, magades kogu etenduse vältel.

Vaatleja oma kõige ehedamas lavastuses, alati luues kõike uut lõpmatuse suunas. Vaatleja oma lõputus kehastuste kogemuses. Mäng, milles pole kaotajaid, samas pole ka võitjaid. On lihtsalt mäng ja ei ole ka.

Sellel lool ei ole lõppu, aga samas pole ka algust. Või oota, algus siiski oli. Järelikult tuleb lõpp ka. Aga lõpp on alles siis, kui looja ise on rahul oma loominguga. Kui looja on olnud kõik, mida on saanud luua. Tundnud kõike, näinud kõike, kogenud kõike.

Olavi Keeroja ja Rasmus Rei Heil

Olavi Keeroja ja Rasmus Rei Heil on loonud Facebookis uue avaliku grupi ALATEADVUS

Rasmus Rei Heil kirjutab grupi ALATEADVUS tutvustuses nii:

“MA TAHAN VASTUSEID!” ütles Ego. “MA TAHAN OLLA!” ütlesin Mina oma südames. Tahtmine versus olemine. Üks neist on ootuste loomine, puuduse loomine, eraldatuse loomine. Teine on puhas teadvus, olemine hetkes, südames, armastuses, külluses igas hetkes, see on kerguses ja voolavuses olemine oma kõrgema Mina tahtmisega ehk olemine. Olen see, mida südames tahan, see on hetkega soovitu loomine siia füüsilisse reaalsusesse. Siin alateadvuse lehel on meil võimalus saada uusi taipamisi, milles peituvad vastused, et ületada egomeel ning alistuda täielikku kerguses olemisse. Jumalik loomine ise enda keskmes. Siin lehel on meil võimalus saada taipamisi, mis õieti on meie alateadvus, kuidas see on moodustunud ning kuidas see juhib automaatpiloodil Minu elu. Saame vastuseid kuidas alateadvuse automaatpiloot välja lülitada, puhastada, lahustada egoteadvus selleks, et Mina saaksin uuesti elada oma elu vabana ahelaist. Olenemata sellest, et meie ümber on palju, mis püüab meid iga päev taas aheldada, et lülituks sisse see sama alateadvuse, hirmude, puuduse ja lahusteadvuse automaatpiloot. Seda selleks, et meil oleks ebamugav ning hakkaksime tõusma kõrgemale, puhtasse teadvusesse, kus on lihtsalt olemine – see on imeline.

27 Jagamist
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Seotud artiklid

Aeg ülendada üksteist vabadusse ja usaldusse

Läbime intensiivset inimeseksolemise kõiki tasandeid transformeerivat ajajärku ning vajame selle käigus sügavat käimasolevate protsesside mõistmist nii individuaalselt kui ka kollektiivselt. Arusaamist ruumimõõtme avardumise vajalikkusest ning sellega kaasnevast vastutusest ja uue, kõrgema teadlikkusega maailma loomise võimalikkusest. Kui väline maailm tekitab ahistatuse tunnet, on see impulsiks liikuda veelgi sügavamale, et avada omaenda potentsiaali senisest avaramas mõõtkavas. Tiina Varatalu tekstid on sel teekonnal inspireerivad suunanäitajad: "Inimteadvus avardub uude plaani ja see, mis enne ajas endast välja, lämmatas, tühistas, on suuremas kontekstis hõlmatav, lahenev."

Looduslaps linnas

Ühel hetkel aga tekkis 13-aastasel perepojal Arturil küsimus selle kohta, et kas nad ikka on õnnelikud, nagu vanaisa pidevalt väitnud oli. „Kui soovid teada, mine linna,“ oli vanaisa talle kerge muigega vastanud. Seepeale Artur asuski rännakule suure linna poole, süda täis avastamisindu.

Nagu käod munesid sotsialistlikud massoonid oma valed meie teadvusse

Iga kuu teeme vestlussaate, kuhu kutsume rääkima inimesi erinevatest eluvaldkondadest. Meie järjekordne vestluspartner on Jüri Lina. Planeeritud videointervjuu jäi tegemata, sest Jüri Lina ei saanud Rootsist Eestisse sõita covidi piirangute tõttu. Kuid ta oli lahkelt nõus andma kirjaliku intervjuu. Intervjuu küsimused koostas Veiko Huuse, kes on Fonte.Newsi vastutav väljaandja.

Ärkamine kaassõltuvusest

Kõik kuritegelikud režiimid ükskõik millisel mandril ükskõik millisel ajajärgul on saanud eksisteerida üksnes rahva vaikival heakskiidul. Kõik kõrvalekalded demokraatiast on saanud juhtuda kodanikujulguse nappuse tõttu. Me oleme mõistnud, et jättes reageerimata perevägivalla või lasteahistamise ilmingutele, aitame nendele nähtustele kaasa. Kuid kas me mõistame, et inimõigustest või põhiseadusest ülesõitmine on samasugune vägivald kui isiklikel piiridel tallumine, lihtsalt teises mastaabis? Me ei tolereeri vägivalda isikutasandil. Peatugem hetkeks ja tunnetagem, mis mehhanism see meie sees on, mis sunnib meid mööda vaatama valetamisest, manipulatsioonidest, ebaõiglusest, piiride ignoreerimisest, ükskõiksusest, hämamisest, gaslightingust, vähendamisest ja veel tuhandest muust vägivaldsest nähtusest, niipea kui see kõik väljub isikutasandilt ning liigub ühiskonnatasandile? Kas vägivald, mis on ametlikult heaks kiidetud, on vähem vägivald?

Äriidee

Bilderfeller: Ma näen, et projekt „Viirus“ on laitmatult õnnestunud, kuid mõrad – nii palju mõrasid on tekkinud! Asi hakkab käest minema!