Maagiline 1. september läheneb suure kiirusega ning enne seda on veel üks tähtis päev – 20. august. Ilmselt omandab see päev sel aastal paljudele peredele taasiseseisvumise kõrval uue tähenduse. Tegelikult on see ikka taasiseseisvumispäev, aga uue nüansiga. 20. august on päev, milliseks tuleks esitada avaldus laste koduõppele jätmiseks uuel õppeaastal ehk siis haridusalaseks iseseisvumiseks.
Ma tean, et paljud vanemad, kes soovivad jätta last koduõppele, mõtlevad augustis hirmust kantuna, et äkki ikka prooviks kooli, kasvõi kuu aega. Sest vastutuse võtmine oma elu ja laste elu eest tundub hirmutav, kui oled harjunud, et vastutab keegi teine. Kas on vaja sellist segadust luua? Et natukeseks paneme kooli ja kui üldse ei saa, siis võtame koju. Järjekindluse huvides on palju lihtsam alustada 1. septembrit juba kodust, kui see vajadus on tekkinud ja soov olemas. Lahendused selleks on olemas ning neid ma selles ja jätkuartiklis lähemalt käsitlengi.
Samas mõistan hästi neid hirme, sest olen ise kunagi selles kohas olnud. Seda mõistavad ka koduõppekoordinaatorid. Võib-olla on neid mõistjad ka rohkem, kuid mina räägin nendest, keda kindla peale tean. Koordinaatorid on toredad teadlikud inimesed, kes on võtnud mõne kooli juures koduõpet vedada ja pühendada end koduõppeperedele. Nad on valmis kasvõi maikuus võtma lapse koduõppele vastu, kui olukord keeruliseks läinud ja muudmoodi edasi minna enam ei tundu võimalik, isegi järelejäänud kuu jooksul.
Koos avalduse esitamisega peetakse ka sobivusvestlus. Sellel vestlusel uurib koordinaator, kas lapsevanemad on teadlikud võetavatest kohustustest ja kas nad on suutelised pakkuma lapsele sobivaid võimalusi. Koduõppevanem ei pea olema õpetaja ega spetsialist igas aines. Ta peab olema hoolitsev vanem, kes on valmis pühendama oma lapsele aega ja tähelepanu. Esimeses kahes kooliastmes on õppeained nii lihtsad, nendega saab hakkama iga koolis käinud lapsevanem. Kolmandas võib olukord osutuda keerulisemaks, kuid siin on üks tore konks. Kolmandasse kooliastmesse jõudnud koduõpilane on tavaliselt sedavõrd usin ja iseseisev, et vanema juhendamist on vähe tarvis. Seda eeldusel, et koduõpilane on saanud teha läbi kooli-detoksi ning harjunud ise otsustama ja võimalusi otsima. Toetavas peres, täidetud füüsiliste ja emotsionaalsete vajadustega noor teeb seda kõike täiesti loomulikult. Teda ei pea tagant sundima ega talle mõtle-ometi-mis-sa-oma-eluga-teed kihutuskõnesid pidama.
Kui noor ei ole sinnani jõudnud, siis tuleks alustada tema ja vanema vahelise suhte toetavast ülesehitamisest, tema emotsionaalsetes raskustes abistamisest, tema igakülgsest mõistmisest ja tingimusteta armastuse pakkumisest. Võib-olla ka füüsilise tervise tugevdamisest ja elujõu taastamisest, mille kohta olen kirjutanud eraldi “Elujõu käsiraamatu”. Siis hakkavad asjad ise paika loksuma.
Inimloomus ei ole laisk ega ela eraldatuses, ta soovib tegutseda, avastada, õppida, suhelda, luua. Ainult haavatud ja neist haavadest tervenemata inimene ei soovi seda, ning käskude ja hirmutamistega seda ei paranda. Seega tuleks last koduõppele võttes arvestada asjaoluga, et kui tal on varasem koolitee jalge all ja sealt saadud haavad hinges, tuleb enne tegelda nendega. Alles siis saab minna õppimise juurde. Esimene koduõppeaasta ei pruugi olla seetõttu pere jaoks kuigi roosiline. Kuid see läheb mööda ning huvi elu ja õppimise vastu taastub. Kooli-detoks on loomulik nähtus, mida tuleks aktsepteerida.
Läheme nüüd tagasi vormilise osa juurde. Kui laps on koduõppel kirjas ja asjad selgeks räägitud, tuleks hakata koostama individuaalset õppekava (IÕK). See on plaan, mille järgi koduõpilane asub täitma õpieesmärke. Selles tuleks lähtuda kooli õppekavast ning kohandada seda oma vajadustele ja õppevahenditele. Ka siin on koordinaatorid abiks ja mõni kool lausa pakub kooli poolt koostatud õppekava. Lisaks on Eestis koduõppel praegu 600 lapse ringis, nende perede hulgast leiab tuge. Nii et IÕK ei pea olema „iseäranis õudne kogemus“, nagu see meie peres esimesel aastal oli, kui mul tuli läbi vaadata 500 lk kooli õppekava ja selle alusel midagi oma lapse jaoks kokku panna. Teiseks aastaks oli IÕKst saanud „inimene õpib kiiresti“ – ehk ma kogusin enda ümber samasse klassi minevad koduõppepered ja igaüks tegi osa valmis. Aja kokkuhoid missugune. Praegu on meie elu veel kergem ja saame õppekava koolist ning täiendame seda enda jaoks vajalikuga.
Alustajad koduõppepered toetuvad sageli õpikutele ja töövihikutele, populaarne on keskkond nimega opiq.ee. Aja jooksul see tuhin tavaliselt lahtub, alles jääb ehk matemaatikaõpikusse kiikamine ja võibolla veel miskit. See, kuidas elu ja õppetegevus omavahel seostada, saab üldiselt üsna ruttu selgeks.
Alustavatele peredele on olemas ka juhendatud koduõpe, mida pakub Tartus Luterlik Peetri Kool. Seegi on suurepärane võimalus jätta laps koduõppele olukorras, kus vanemal napib aega, oskusi või julgust õppetegevus 100% enda hoole alla võtta. Kool annab igaks nädalaks kätte eri ainetes lõimitud ülesanded ja juhendab last veebitundides. Samuti on lastel võimalik käia teiste koduõpilastega kohtumas ja ühiselt õppida.
Kaks korda aastas tuleb käia koolis aru andmas ning läbitut ette näitamas. Selleks sobivad hästi õpimapid, kuhu on kantud väljavõte kirjalikest töödest, fotodest eri tegevuste ja nende tulemitega, õppekäikude kirjeldused, vestluste salvestused erinevatel õppeteemadel, raamatute lugemised jmt, mis tehtud-kogetud. Kui aasta jooksul kenasti tööd tehtud, siis midagi keerulist siin ei ole.
Koduõppe suvepäevad
https://koduope.ee/Kokkutulekud/
Edukat uut koduõppeaastat!
Elujõutoetaja Kairi Kuha on kuueaastase kogemusega koduõppe-ema. Ta on näinud kõrvalt laste raskusi koolikeskkonnas mitmes Euroopa riigis. Võõrsil elatud aastate jooksul on Kairi näinud kõrvalt, kuidas luuakse demokraatlikke ja Montessori koole ning osalenud ise koduõppekogukondade loomisel. Täna kuulub Kairi MTÜ Eesti Koduõppe Keskuse juhatusse ning on nii laste kui ka täiskasvanute enesejuhitud õppe kogukonna Võlukool liige.
Kui see artikkel Sind kõnetas, on Sul võimalik liituda uudiskirjaga ja toetada meie tegevust.
Toeta meie tegevust
Liitu uudiskirjaga
