Foto: Pexels

Kust leida julgus võtta laps koduõppele?

Kairi Kuha

Koduõppest saab alguse stressivabam elu, kui leiad endas selle julguse ja toetava kogukonna. Koduõppele jäämine saab olla tõeline äratus iseseisvumiseks laiemas plaanis. Äratus vaadata oma elus põhimõtted ümber ja leida võimalus loomulikumaks, enesejuhitud eluks.
51 Jagamist
51
0
0

Mida oleks selleks vaja teha ja kust üldse leida julgus muutuda laste koolitamisel iseseisvaks, nagu koduõpe seda eeldab. Miks võiks seda nimetada taasiseseisvumiseks, kui lapsed on kogu aeg koolis käinud? Põhjus on väga lihtne. Inimkond on suurema osa ajast oma lapsi ise kodus õpetanud ja eluks ette valmistanud. Ning ilmselt valmistanud päris hästi, sest me kestame inimkonnana. Paljud 20. sajandi esimese poole suurkujud ei käinud päevagi koolis, nad said suureks ja maailmamuutjaks koduse ettevalmistuse toel. Laste kodus õpetamine on väga loomulik tegevus ning karta ei ole seda tarvis. Last tunnevad kõige paremini tema vanemad, mitte koolisüsteem. Ja laps vajab palju soojust, armastust ja lähedust, et kasvada väekaks ja iseseisvaks. Mitte tuima pingis istumist ja õpetaja kuulamist. Selline õppeviis on leitud olevat kõige ebatõhusam, ent seda kultiveeritakse endiselt.

Me ei ole loodud istuma seitsmendast eluaastast peale pikki tunde laua taga, suruma alla oma tegelikke vajadusi ja kahtlema selles, et meie soovid ja huvid on sobivad. Et keegi kusagil teab paremini. Keskeas avastab suur osa meist, et oleme elanud elu kellelegi teisele ja seda me nimetame keskea kriisiks. Ning siis hakkame ennast otsima, aga lapsed jätame sellest rongist maha. Õpetame neile, et pinguta nüüd, tee nüüd neid asju, mis kohustuslikud, küll siis edaspidises elus on kergem. Aga ei ole ju. Keegi ei saa olla meie eest mina ise ja meis sädet sütitada. Me sünnime iseendana ja selle sädemega, mis kannab meid elus edasi.

NASA on tellinud teinud põneva uuringu selle kohta, kui palju on meie hulgas geeniusena mõtlevaid inimesi, keskenduses eelkooliealistele ja kooliõpilastele kogu stuudiumi vältel: Breakpoint and Beyond: Mastering the Future Today, by George Land and Beth Jarman, HarperBusiness 1993.
4-5aastaste ehk siis paljudes läänemaades kooliteed alustavate laste hulgas leiti geeniuse mõtteviis 98%-l lastest.
Iga kooliastmega hakkas uuringu kohaselt geniaalselt mõtlevate laste osakaal vähenema – pärast koolisüsteemi läbimist ja täiskasvanuikka jõudmist jäi järele pelgalt 2%.

Milline loomingulisuse ja geniaalsuse kadu! Kuidas me saame seda endale lubada? Otsides Eesti Nokiat peame ära kasutama kõik võimalused. Keegi ei tohi maha jääda – see on koolisüsteemi üllas eesmärk. Aga kui kõik peavad huvialadest ja annetest olenemata tegema ühte asja, siis me nivelleerime suurema osa laste potentsiaalist. Kas me anname neile sellega võimaluse? Minu meelest mitte. Jätame siinkohal kõrvale lapsed, kes sündinud asotsiaalsetesse peredesse, kus elu ebainimlik ja vaatame lõviosa ühiskonnast, kus olud lapse arenguks on soodsad.

Paljud lapsed on geniaalsed ühes konkreetses valdkonnas, mõni üksik on multitalent.

Kui kurb, et me sunnime neid ühes valdkonnas geniaalseid tegelema kõigega, võttes neilt seega võimaluse keskendada tähelepanu sellele ühele ja saada selles tõeliselt heaks. Elus ei pea olema multitalent, aitab ühest valdkonnast, mida hästi vallata. Kurb on vaadata lapsi, kes näiteks matemaatikat üldse ei jaga, aga peavad panema sellega tegelemisse kogu oma jõuvarud, lausa huvitegevustest loobuma ning kuulma päevast päeva, kui saamatud ja rumalad nad on, et lihtsat võrratust lahendada ei suuda. Mõnest kasvab võib-olla läbi trotsi hinnatud spetsialist, kuid enamusest mitte. Nende elu võiks olla hoopis ilusam, kui nad saaksid keskenduda sellele, mis paneb nende südame põksuma. Sest nii areneb aju kõige paremini. Küll siis tuleb elementaarne arvutamisoskus ka juurde.

Väiksed lapsed teavad, mida nad tahavad ja mis neil hästi välja tuleb. Kooliealised seda sageli enam ei tea ja siis me muudkui ponnistame, et neid “arendada”. Kui poleks sundi, siis saaksid loomulikud anded vabalt areneda. Seda on vabaõpilaste üha laieneva kogukonna pealt kogu maailmas selgelt näha. Aga me oleme kontrolliga nii harjunud, et ei usalda last õppima. Mis sest, et laps on esimesed eluaastad selgelt tõendanud, et õppis käima ja rääkima iseenese huvist ja et ta arendaks end suurima huviga edasi. Ning tõendanud seda ilma piitsa ja präänikuta.

Koduõppel laps ei pea osalema pinki kinnistatud õppe-kasvatustöös 6-8 tundi päevas. Keskmine kooliõpilane pidada saama päevas 15 minutit individuaalset tähelepanu. Koduõppel saab laps pidevalt individuaalset tähelepanu ning vajaliku materjali ja oskused saab omandada maksimaalselt paari tunniga. Ning ta ei pea tegema koduseid ülesandeid, sest tunnis läks õpetajal kogu aur kasvatustöösse ja ei jõutudki läbida seda, mis ette nähtud.

Selline aja ja talendi kasutus ei ole otstarbekas. Kuid selle peale tekib õigustatud küsimus, aga kes siis lugema, kirjutama, arvutama ja võõrkeeli rääkima õpib, kui sundi ei ole.

Laps on taibukas ning saab aru, et kui ta tahab oma valitud valdkonnas kaugemale jõuda, tuleb tal õppida lugema, kirjutama, arvutama ja võõrkeeli rääkima. Ilmselt tajub ta mingil hetkel ka vajadust mõista loodusseadusi, tunda natuke geograafiat. Siit saab alguse vajaduspõhine, elust enesest inspireeritud õppimine, mis paneb lapse meeleldi õppima. Niimoodi elust inspireerituna õppides läheb kõik palju kiiremini ja kergemini. Sest laps tajub tegevuse mõtestatust ja sellest saadavat kasu.

Ma tean, et Eestis vabaõpet ei lubata ja et peab jälgima riiklikku õppekava. Selle elementaarsed nõudmised saab päris kiiresti täidetud. See ei eelda õpikute kaanest kaaneni läbitöötamist ja töövihikus kõikide ülesannete läbitegemist. Saab ka teistmoodi, muude vahenditega. Põnevate raamatute, töötubade, huviringidega, päris elus päris asju tehes. Kasvõi kanakuuti projekteerides on võimalik läbida ulatuslik osa õppekavast. Pärast kriisi algust eelmise aasta kevadel projekteerisid seda päris paljud pered, mõistmata, milline väärt õppeprojekt see koju aheldatuna oli. Mida võimaldab kanakuudi ehitus? Saab lugeda ja infot otsida, saab arvutada, mõõta, õppida tundma nurki, geomeetrilisi vorme. Saab tutvuda lindude vajadustega, nende iseärasustega. Otsida ehk infot võõrkeeleski ja vestelda kellegagi mõnes välisfoorumis, kes tegelenud sama asjaga. Lisaks saab liikuda, õues olla, materjale otsida-osta, suhtlemist ja väärikat enesekehtestamist harjutada. Pealekauba on see tegevus meeldiv, inspireeriv ja eluks kasulik. Millegipärast ei pea me seda õppimiseks, kui me just koduõppeperest ei ole. Kõik selle saab õppetegevusena kirja panna ja laps areneb mõnuga.  

Kui kool sama asja järele teeb – näiteks parandab hakkaja tööõpetuse õpetaja koos lastega kooli inventari, et luua lastele tunne, et nende tegevusest on ka päriselt kasu, mis siis juhtub? Kool saab ettekirjutuse sobimatu tegevuse pärast. See on näide elust enesest.

Kodus saab paljud muud asjad mõtestada õppimisena. Näiteks igapäevase toidu valmistamise. See ei ole ainult tööõpetus. Ka see on päris lai projekt. Teha perekoosolek, planeerida nädala toidud, panna kirja, mida osta. Arvestada pere eelarvega. Arutada selle üle, kuidas saada iga euro eest maksimaalselt toitaineid. Kuidas hoida kokku, jättes rämpstoidu poodi ja ostes vaid seda, mis kehale vajalik. Kuidas nii saab isusid ohjata ja seedetegevust toetada. Kuidas laps tervisliku toidu peal terveks ja tugevaks kasvab ja mida keha üldse vajab. Selgitada sinna loodusteaduste raames juurde, kuidas toit toidulauale jõuab, kuidas seda kasvatatakse, millised on ainete eri olekud, kuidas toimub eri kuumustel töötlemine, millised on ohutusnõuded ja hea hügieen, võib-olla mahub vanemale lapsele siia keemiatundki sisse. Saab lugeda põnevaid välismaiseid toidublogisid, suhelda ja kasvõi pere ja sõpradega kohvikut mängida – jälle arvutada, planeerida, ellu viia. Kõik on eluline, meeldejääv ja õpetlik-kasulik ning jällegi on meil paljugi õppekavas läbitud. Ja seda saab teha iga päev. Nii muutub koduõpe palju lihtsamaks ja loomulikumaks ning hakkavad hääbuma sellega seonduvad hirmud. Ning kõige selle kõrval areneb laps innustunult.

Tuge saab koduõppeks ka aktiivselt otsida. Olles ise koduõppega alustanud suhtlemisalteid inimesi täis välisriigis, sain kogeda seda, kui suur tugi tuleb sarnaselt mõtlevalt-tegutsevalt kogukonnalt. Kui meie viie aasta eest pidime pea ees tundmatusse sukelduma, siis käis hirm üle pea. Ma ei tea, kuidas oleks see kõik üle elatud ilma toetava koduõppekogukonnata, mille me vajaduse tekkides päevapealt leidsime. Sest sealmaal oli see olemas ja võttis rõõmuga vastu uusi liikmeid .

Eestiski on asjad praegu päris head. Kui me siia naasime, leidsime oma suureks õnneks, et on olemas MTÜ Eesti Koduõppe Keskus, mille juhatusse ma nüüd kuulun. Korraldame neli korda aastas koduõpilaste kokkusaamisi, kus käib palju neid peresid, kes alles otsivad võimalusi. Kogenud koduõppeperedega kohtumine on üks kõige rahustavaimaid tegevusi, mida koduõppes algaja endale luua saab. Näha, et me oleme täiesti normaalsed, toimetulevad, õnnelikud inimesed, kes räägivad avameelselt oma lugusid, võtab pinged maha. 

Lisaks on muudki toredad võimalused – nt koordinaatoritega koolide perepäevad, mida nii mõneski kohas kord kuus korraldatakse. Ja FB rühm Koduõpe, kust saab otsida omakandi peresid, et nendega midagi toredat ette võtta.

Selle kõrval on meil Tartus imearmas kogukondlik algatus Võlukool, mis on enesejuhitud õppe keskus nii lastele kui ka nende vanematele. See ei ole kool traditsioonilises mõttes, vaid sotsiaalsete ja muude eluks vajalike oskuste kasvulava. Olen Võlukoolist kirjutanud siin. Samuti olen varasemalt kirjutanud sellest, kuidas koduõppelapsed suhtlema õpivad ja kas selleks on kool hädavajalik.

Vaatame korra ka seda, kuidas õpetada last oma põhitöö ja kõikide muude tegevuste kõrvalt. Koduõppeperedele heidetakse ette, et mis teil viga, teil vähemalt üks vanem kodune ja saate seda endale vabalt lubada. Selline on olukord paljudes kogenud ja pikaajalistes koduõppeperedes. Kuid see pole alati nii olnud, tavaliselt on tulnud see võimalus luua. Kui meil tuli olude sunnil koduõppega tegelema hakata, polnud seda vaba kodust vanemat ega ka vanavanemat kusagilt võtta. Lapse huvides tuli leida lahendused – kord laps lapsehoidjaga, kord emaga tööl kaasas, kord isaga tööl kaasas. Kuni sai oma elu niimoodi ümber korraldatud, et saaks töötada kodus ja lapsega koos olla.

Tunnistan julgelt, et mul oli tõeliselt raske selle teekonna alguses, kui pidin tegema täiskohaga tööd, koolitama last ja ise samal ajal ümber õppima, et saaksin hakata iseseisvaks, kodus töötavaks ettevõtjaks. Tagantjärele tundub müstika, kuidas kõigega hakkama sain. Südames põksus nii tugev motivatsioon ja praegu on nii hea meel, et selle teekonna ette võtsin. Nii lihtne on teha koduõpet lapsega, kes on saanud hommikul omal ajal ärgata, kaisus raamatut kuulata, koos kokata ja hommikust süüa, mängida. Ja kui kiiresti see kõik läheb. Ma usun, et suur osa vanemaid teevad pärast pikka tööpäeva väsinust peast ja väsinud lapsega koduseid ülesandeid umbes samas ulatuses. See tundub minu jaoks vägagi stressirohke.

Koduõppest ei saa alguse stress, vaid hoopis stressivabam elu, kui leiad endas selle julguse ja toetava kogukonna ümber. Koduõppele jäämine saab olla tõeline äratus iseseisvumiseks laiemas plaanis. Äratus vaadata oma elus põhimõtted ümber ja leida võimalus loomulikumaks, enesejuhitud eluks.

Hirm uue tegevuse ees on täiesti loomulik. Kuid viieaastase kogemusega koduõppe-emana tean, et see hirm ei jää kestma ning luua saab hoopis teistmoodi, mõnusa ja ladusa elu, kus õppimine ja elamine käivad käsikäes.

Elujõutoetaja Kairi Kuha on viieaastase kogemusega koduõppe-ema. Ta on näinud kõrvalt laste raskusi koolikeskkonnas mitmes Euroopa riigis. Võõrsil elatud aastate jooksul on Kairi näinud kõrvalt, kuidas luuakse demokraatlikke ja Montessori koole ning osalenud ise koduõppekogukondade loomisel. Täna kuulub Kairi MTÜ Eesti Koduõppe Keskuse juhatusse ning on nii laste kui ka täiskasvanute enesejuhitud õppe kogukonna Võlukool liige.

Kui see artikkel Sind kõnetas, on Sul võimalik liituda uudiskirjaga ja toetada meie tegevust.

Toeta meie tegevust

Liitu uudiskirjaga

51 Jagamist
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Seotud artiklid

Avalik teave üldhariduskooliga seotud inimestele

Oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus juba koolilapsi peetakse ohtlikuks nii neile endile, eakaaslastele kui ka neile, kes nimetavad end „täiskasvanuteks“. Märkimisväärne on siinkohal fakt, et laste ohtlikkuse nn riskifaktor rajaneb üksnes eeldusel, et nad võivad olla ohtlikud ning lähtuvalt sellest rakendatakse nende peal erinevaid „ohtlikkust ennetavaid“ meetmeid, olgu selleks siis lõputu testimine või hingamisvabaduse piiramine. Muidugi pole ükski ennetav meede saanud teaduslikku heakskiitu, vaid pigem vastupidi – häid teadusuuringuid nende usaldusväärsuse kohta napib, mis ütleb selgelt: need meetmed EI OLE põhjendatud.

Kuidas võtta laps koduõppele?

Koduõpe on tänases keerulises ühiskondlikus situatsioonis kõige kindlam viis, kuidas hoida oma lapse tervist nii füüsilises, psüühilises kui ka vaimses-energeetilises mõttes võimalikult heas korras ja terviklikuna. See nõuab väga teadlikku vastutuse võtmist, julgust ja head tahet. Elujõutoetaja Kairi Kuha on viieaastase kogemusega koduõppe ema, kes annab lugejale lihtsalt, konkreetselt, selgelt ja julgustavalt nõu ning näitab oma kogemustele tuginedes, et koduõpe on tegelikult lihtne, turvaline ja lapsele tänastes oludes parim.

Kuidas laps südamest suhtlema õpib?

Elujõutoetaja ja viieaastase kogemusega koduõppe-ema Kairi Kuha: "Ma ei õppinud koolis suhtlema südamest südamesse, avatult, ega enda eest autoriteetsel viisil seisma. Õppisin vait olema, vajadusel kõva häält tegema ning kuidagi hakkama saama ja oma aega täis tiksuma. Erilist väärtust selline suhtlemisoskus mu ellu toonud ei ole. Oma lapsele ma sellist treeningkeskkonda ei soovi. Õppigu parem kohe seda, mida mina alles 30ndate lõpus avastama hakkasin."

Koduõpe – kas suhtlemist peab just koolis õppima?

Koduõpe on olnud tänases maailmas unustuses, aga tegelikult igipõline meetod anda oma lastele toetavas ja turvalises keskkonnas hea ettevalmistus eluks. Seoses ühiskondlike muutustega on see õppevorm taas jälle au sisse tõusnud. Elujõutoetaja Kairi Kuha on andnud oma lapsele koduõpet esimesest klassist peale ning jagab lugejatega oma kogemusi ja sügavaid taipamisi.