Üks isa ütles oma lastele, kui nad olid väikesed: “Kui te kõik 12-aastaseks saate, räägin teile elu saladuse.”
Ühel päeval, kui vanim sai 12-aastaseks, küsis ta murelikult isalt, mis on elu saladus?
Isa vastas, et ta räägib talle, aga ta ei tohi seda oma vendadele avaldada.
Isa ütled: “Elu saladus on see, et lehm ei anna piima!“
“Mida sa ütled?” küsis poiss umbusklikult.
“Nagu sa kuuled, poeg, Lehm ei anna piima, sa pead selle lüpsma!“
“Peab tõusma hommikul kell 4, minema lehmade juurde, kõndima läbi sõnnikut täis lauda, siduma lehma saba kinni, liigutama lehma jalad paika, istuma taburetile, asetama ämbri ja tegema ise tööd. Sa lüpsad teda või sa ei saa piima.“
Meil on praegu see põlvkond, kes arvab, et lehmad ANNAVAD piima. Et asjad on automaatsed ja vabad: nende mentaliteet on selline, et kui “ma soovin, siis ma küsin… ma saan.”
“Nad on harjunud saama kõike, mida nad tahavad lihtsal viisil…Aga ei, elu ei seisne soovimises, küsimises ja saamises. Asjad, mida inimene saab, on pingutuste ja tegevuste tulemus.
Õnn ja edu on pingutuse tulemus.
Pingutuse puudumine tekitab frustratsiooni.
Niisiis, jagage oma lastega juba väikesest peale elu saladust, et nad ei kasvaks üles mentaliteediga, et valitsus, nende vanavanemad või armsad väikesed näod, või ema ja isa annavad neile kõik, mida nad elus vajavad.
“Lehmad ei anna piima, selle nimel tuleb tööd teha.”
