Ema ja poja hing vestlemas pärandi üle.
Poeg: Ema, mida sa mulle pärandad?
Ema: Väljakutsed.
Poeg: Väljakutsed mulle meeldivad. Nimeta mõned, kuid mitte kõike, ma tahan enamus asju ise ära arvata oma elu käigus.
Ema: Hästi. Esiteks ma pärandan sulle üksjagu erinevaid hirme.
Poeg: Ohoo, need mind köidavad, ühed parimad asjad mida ületada! Nimeta nendest mõned.
Ema: Ma ei saa, muidu sa oled tulevikus nende jaoks ette valmistunud ja sinu edasised katsumused muutuvad liiga lihtsaks.
Poeg: Saan aru… aga teeme nii, et ma unustan need kõik ära ja avastan hiljem erinevate elusituatsioonide keskmes?
Ema: Hästi, siis sobib. Kuna minu ema hülgas mind ja mul tekkis sellest hirm hülgamise ees, pärandan selle sinule edasi, sest ise ma seda katsumust ei ületanud.
Poeg: Oo, see on põnev väljakutse. Kuidas sa täpsemalt selle pärandad mulle?
Ema: Mõne aasta pärast ma hakkan tihedamalt alkoholi tarvitama oma hirmu vaigistamiseks ja sinust pööran neil hetkedel tähelepanu ära. Ajapikku saab alkohol sinust suuremat tähelepanu. Siis sa tunned end minu poolt hüljatuna ja sellest võrsub hirm hülgamise ees, mis omakorda paneb sind paarisuhtes klammerduma oma partneri külge.
Poeg: Väga hea! Ma usun, et saan selle väljakutsega hakkama. Mu keha mõistus on piisavalt tähelepanelik ümbritseva ja ka iseenda suhtes ning ma näen juba praegu, et ületan selle edukalt. On mõni keerulisem pärand ka pakkuda?
Ema: Ikka. See on hirm selle ees, et sind ei armastata.
Poeg: Kõlab huvitavalt… kuidas sa selle annad mulle?
Ema: Koostöös sinu isaga pööran oma tähelepanu ka temalt ära, alkoholi suunas ikka. Tema omakorda on sellest löödud ja samuti viskab pilgu alkoholi poole, et minuga samastuda, mille läbi ta üritab minult rohkem tähelepanu saada. Nii tekib tal tunne, et „oleme samas paadis“ ja siis ta pöörab minu arvelt tähelepanu ära sinult, et ikka minu „armastust“ teenida tagasi. Kuna sa tajud, et pole meie mõlema poolt tahetud, kasvab sinus hirm selle ees, et sind ei armastata ja siis hakkad seda otsima väljastpoolt perekonda: proovides teistele meeldida neile meele järele olles, ühtlasi käitudes sellisena, kes sa tegelikult ei ole; püüdes armastuse nimel saavutada ebavajalikke asju ja palju muudki…
Poeg: Fantastiline! Keeruline, kuid ütlemata põnev väljakutse!
Ma juba näen, kuidas selle lahendan. Pakkudes ise endale seda armastust, luues seda eneses… aktsepteerides end sellisena nagu olen, endast hoolides ja rohkem isiklikele tunnetele keskendudes ma sirgun rohkem iseseisvamaks ja tugevamaks kui kunagi varem.. Ja näen, et andestan endale, sulle, isale ja kõikidele teistelegi…
Ema: Hei! Sohki ei tohi teha!
Poeg: Ei tee, unustan lahenduse peagi ja kõik selle, mida rääkisid. Las avastan selle elamise käigus ise, ongi põnevam. Oh kuidas mulle meeldivad need pärandid! Aitäh sulle, ema, et aitad mul täiskasvanuks sirguda läbi selliste väljakutsete.
Ma armastan sind, kallis ema!
Ema: Ja mina sind, kallis poeg.
