Ta ei vaadanud üldse nii, nagu olin oodanud. Läbisin vaikse toa ja leidsin eest portreteeritud vanema härrasmehe, kes oli laitmatult ja üsna formaalselt riides – peenelt kedratud villane mereväe sinine ülikond, veidi heledam sinine lips, tärklisega krae ja kätised. Ta tundus üsna mugav ja pöördus lahkelt. Ta naeratas, kui ma edasi liikusin.
Sa tundud üllatunud, nurrus ta. Tema hääl oli kõrvadel kerge. „Sa ei oodanud sarvi ja saba, eks,” muigas ta.
Ta haaras soojalt mu käest ja pakkus mulle vastasolevat istet. Oli hämar ja me vaatasime rõdult oma toolidelt välja vaikse sadama poole. Lähedal asuva söögitoa õrn häälte plaksutamine, snuukripallide vaevumärgatavad löögid teisest suunast – need olid pehmendavad helid, mille kohal meie vestlus toimus. Ma ei teadnud, kust või kuidas alustada, tunnistan, kuid ta aitas mind kaasa.
„Niisiis, mu sõber, ma arvan, et sa tahad aru saada, miks ma põllult tagasi tõmbun”, küsis ta.
Tema naeratus avardus ja ta silmad, kaugel läbitungimisest, kohtusid minu omadega, laiad järelepärimisega.
„Jah”, vastasin ma, seda sõna rõhutades.
Mu võõrustaja pakkus jooke ja kelneri vari lehvitas meie teed ning naasis siis kalli šotiga, puhas. Mind neelas meie nuusutajate kuldne kuma, mis võib-olla kattis mu segaduse. Näete, minu kujutlusvõime saatan oli metsik terav äge olend, ometi oli siin minu ees olev olend, kelle perfiidsusest on nii palju kirjutatud, positiivselt healoomuline ja lohutav, nagu avunkulaarne pankur, kes hakkab laenu heaks kiitma. Mahedalt lihavad põsed, tema rõõmsameelsus, rahustav gravitatsioon – ma olin sõnatu.
„Minu töö on tehtud,” jätkas Saatan. „Mul pole enam midagi teha.”
Jook aitas mul enesevalitsuse taastada, nii et tundsin end rohkem ise ja sain reageerida.
„Kõik need aastad,” ütlesin ma, „pingutus, mida olete kulutanud …”
Ta katkestas mind naerdes.
„Pingutus, ütlete? Ei, vaevalt, et üldse pingutati. Näete, laiskus on üks minu pahedest. Tegelikult on see pahe üks minu naudingutest. Mul oli vaja teha” – ja siin rõhutas ta sõna – „praktiliselt mitte midagi.” Vihje siin, sõna kellegi kõrvas, sellest piisas. „Nad” – ja taas lisas ta stressi – „tegid kõik, mida oleksin võinud soovida, ja palju suurema kiirusega.
Kui välja arvata väike mure, mis mul oli selle Naatsaretist pärit mehega, kes – tunnustage Teda – lükkas väga kavalalt mu õndsad sõnad tagasi, oli see kõik väga lihtne.
Kust sa tahaksid, et ma alustaksin? Eevaga? Vaene naine, ma oleksin Aadamale pakkunud seda esimest viljapuust nopitud ampsu, kuid ma ei oleks kunagi saanud loota tema veenmisele oma kaaslase veenmisel. Nii et ma koperdasin teda ja ülejäänud on nagu te armatste öelda – ajalugu.
Tapmised, vallutused, musta maagia kummardamised, rivaalitsemised, silmakirjalikkus, reetmised ja lõputu rida tuld hingavaid isiksusi, kes saadeti asju korda ajama … Mul oli vaja ainult vaadata – ja imetleda. Kuigi ma ei hinda eriti omaenda strateegilisi vilesid, julgen väita, et mul puudus kujutlusvõime pettuseks, mida teie liik on näidanud, lõpmatud valetamisviisid. Tõesti, ma võtan mütsi maha sinu ja sinusuguste ees.”
„Aga … miks just nüüd“, ma punastasin: „Miks sa pensionile jääd? Kas olete oma eesmärgid saavutanud? Kas teie eesmärgid on täidetud? Millised on teie eesmärgid? Kas me oleme nii lootusetud?”
Olin ärevil, kimbatuses ja peaaegu hüppasin kohkunult tugitoolist välja.
„Rahunege, härra, rahunege maha,” vastas Saatan. „Las ma räägin sulle tähendamissõna.”
Ta silmitses mind, kui ma hämmeldunult tagasi vajusin.
„Kaks meest seisid selgel ja päikesepaistelisel päeval kõrge lumise mäe tipus. Selle jalamil lebas väike küla. Külaelanikud ei olnud teinud tegelikult midagi, et end eristada, välja arvatud kalduvus mõõdukusele ja aeg-ajalt heatahtlikkusele.
Mehed, kellel mõlemal olid linnarahvaga kerged isiklikud kaebused, vaidlesid selle üle, millisel viisil oleks kõige parem asula hävitada. Üks tegi ettepaneku käivitada laviin, laviin, mis neelaks linna täielikult. Teine mees kuulas tähelepanelikult ja nad leppisid kokku, et kohtuvad pimeduses enne koitu, et vaatemängu vaadata.
Kuid öösel külastas teine mees külavanemat, rääkis talle kohutavast plaanist ja selle toimepanijast, lisades oma suureks jahmatuseks, et vanam naine oli tema väljavalitu ning et tema perekond ja nende liitlased kavatsesid küla öösel salaja vabastada ja naasta pärast seda, kui nende vaenlased olid võidetud.
Vanem naine kogus vaikselt oma jõud kokku, avastas ja hukkas mehe, kes oli kavandanud tema allakäigu, astus vastu oma süütule naisele ja lasi tal noa selga panna, kui naine keeldus oma kahepalgelisust tunnistamast, misjärel puhkes vaen, mis lõpuks lõppes iga mehe, naise ja lapse surmaga.
Ma vaikisin, kui Saatan pärast väikest lonksu oma vaimust jätkas.
„Laviin oleks ehk olnud kataklüsmiliselt põnevam, kuid kas polnud palju parem, kui külaelanikud end hävitaksid ja iroonilisel kombel teeksid seda pettuse alusel? Vaid paar sõna,” jätkas ta rõõmsalt, „see oli kõik. Ülejäänu oli nende kätes.”
Kelner ilmus ja täitis mu uuesti klaasi.
„Kõige raskem osa,” jätkas Saatan, ”oli aeg, lihtsalt oodates, et võimuinstrumendid jõuaksid järele inimlikule kalduvuse hävingule. Nüüd, nagu te kõige kindlamalt näete, see aeg on kätte jõudnud. Teil on õnnestunud tungida aatomituuma jõududesse ja neid juhtida, te olete jumalikustanud inimgenoomi saladusi, te olete loonud sellise potentsiaaliga elektromagnetvõrgu, et miski ei saa olla enam kunagi privaatne ning teie juhid ohverdavad transhumanistliku surematuse otsingutel nii palju elusid ja verd, kui nad tunnevad, et vajavad oma illusioonide eesmärkide saavutamiseks.
See niinimetatud viirus, ülemaailmne koordineerimine, mis on vajalik teie väikese maailma sulgemiseks, teie maania süstimiseks, jõuks, julmuseks ja jagunemiseks ning tohutu võimu koondumine väheste kätte … sellel on ainult üks ots. Varem olid, ütleme, teie mõrv ja kaos piiratud, lokaliseeritud. Aga mitte enam.”
Sellega lõpetas ta oma joogi, kohendas oma mansette nende sädelevate lülidega, tõusis ja kummardus.
„Mulle meeldib hea snuukrimäng,” ütles ta.
Aga enne, kui ta laudade poole teele asus, võttis ta soojalt mu käest kinni.
„Aeg oli kõik, mida ma vajasin,” sosistas ta, „natuke aega. Ja mis puutub edusammudesse, mis nõuavad ka aega, siis mida mäletate kõige rohkem oma hinnalisest 20. sajandist? Milline genotsiid? Ja mida teie koroonasõjad on krooninud? Kõige sobivam lõpp pärast nii palju viletsust, mis on saavutatud headuse varjus. Noh, ma olen võitnud oma panuse ja tsiteerides Tema enda raamatut – mida ma muide tean südamest – isegi Tema teab, et on aega kaotada.
Loe lisaks:
