Foto: Foto autor: Andrei Roosiväli

“Mul oli õnne käia Õnnekoolis” – Andrei Roosiväli

Andrei Roosiväli

0 Jagamist
0
0

Saaremaal, Kaarma külas toimetav Õnnekool korraldas kooli sügisvaheaja kooliöö 24.10.2023.

Minu pere käis sel suvel Saaremal Õnnekooli loojatega tutvumas. Mõned kuud hiljem kutsusid nad meid külla osalema Kooliöös. Lisaks minuga koos osalesid seal Mauri Põliskodude Küla elanikud Võrumaalt ja teised õnnelikud inimesed.

See oli minule esmane analoogne kogemus…. Mina läksin oma vanema pojaga (4 aastane), kes sai esmakordselt oma emmest ööbimisega ja kaugemal eemal olla, ja veel kaks ööd. Üllatusin, et poisss oli valmis minema. Olin ise samuti põnevil ja olin uuele kogemusele avatud, ning lõpuks võin öelda, et kõik läks hästi. Pojal polnud aega igatseda oma ema….

Esimesel õhtul, 24.10., saabudes meid võeti ilusti koolis vastu, saime end sisse seada, vestelda, meile pakuti taimeteed koos kodus küpsetatud koogiga! Vastuvõtt oli väga soe ja armas. Rääkisin Õnnekooli esindajatega ka Eesti Elujõu kokkutuleku teemal.

Magasime vanas klassiruumis, mis oli sisustatud kušetide ja narivoodidega. Tuba oli suur, kuid väga soe. Uni oli magus ja pikk. 🙂

Esimesel hommikul pidime iseendale süüa valmistama. Selleks oli meie kasutuses suur köök
koos söögiruumiga. Kõik vajalik oli seal olemas. Hommikusöögi ajal ilmusid õnnekooli mõned eestvedajad, kes kogu protsessi juhendasid, jälgisid, viisid läbi töötubasid, kokkasid ja katsid lauda jne. Kõik toidukorrad olid kaetud maitsva ja rikkaliku toiduga.

Kella 11-ks kogunesid ka kohalikud lapsed sinna, vanus oli neil erinev, alates 4. aastasest kuni 16. aastasteni. Algas suure Pappkastilinna ehitus. Pappkaste oli hunnikus, töövahendeid nagu teipi, kääre jms pidime jagama. Lapsed olid viisakad ja abivalmis. Kuigi väiksemad hakkasid kohe kastidega muid mänge mängima, tekkis kohe suur sagin ja müra, kuid pidevalt kostis naeru ja
rõõmuhääli. Minu poeg oli samuti väga elevil ja asus kohe pappkastidega mängima. Meisterdamiseks läks alles hiljem. Lusti oli tõesti palju. Aegajalt vaatasin, kuidas teised toimetavad ja hea oli tõdeda, et kõik lapsed olid asja kallal, mängisid, meisterdasid julgelt ja viisakalt küsisid ja jagasid töövahendeid, palusid vajadusel suuremate abi. Kõik sujus hästi, ilma, et keegi õpetaks lapsi. Lapsed ise otsustasid, mida nad teha tahavad ja neil lasti toimetada, vabalt luua. Ja kõik olid rahul.

Hiljem tekkisid töötoad vanematele lastele/noortele: trummi meisterdamise töötuba, pärja punumise töötuba, suuremad poisid said kooli hoovis meisterdada euroalustest mängumaja vms väiksematele lastele. Kõigile leidus midagi põnevat ja huvitavat loominguliseks arenguks.

Hiljem tegime lõket, keetsime lõkkel katlas taimeteed ning nautisime seda. Peale õhtusööki oli vabam aeg, vaba kava. Kõik tegid mis tahtsid ja kell 21. kogunesid väiksemad lapsed kes koos vanematega, kes ilma, juhendajad, mugavalt sisustatud sohvadega ruumi, kus näidati suurest telekast loodusfilmi. Peale filmi väiksemad sättisid magama ja suurematel lastel/noortel oli võimalik kino vaadata. Peale mida, keset ööd oli kosta ülevalt, teiselt korruselt jooksmist, hüppamist, naeru, kilkamist jms. Paistab, et noortel oli väga lõbus kuni hilisööni välja. Kes oli
huvitatud ööbima oma meisterdatud papist majakeses, said seda teha. Selleks tassiti voodi madratsid papist meisterdamise saali.

Järgmine hommik algas planeeritust hiljem. Teisel päeval sai veel mängida papist majakestega, ning seejärel alustasime saali koristamisega. Majakesed ja muud meisterdused jäeti alles, ning kõik ülejäänu korjasime kokku. Oli mida koristada. Lõuna tuli ruttu kätte. Peale lõunasööki asuti koduteele.

Kokkuvõteks võib öelda, et kõik olid kooliööga rahul. Lapsed said lustida vabalt, ilma keelude, käskudeta, piiranguteta, ning luua papist oma mängumaa. Lastel oli põnev ja huvitav, nad tutvusid ja suhtlesid teiste, uute lastega. Kõik toimis, kõik sujus, kõik oli põnev ja huvitav.
Kõigile meeldis ja see ongi oluline, sest siiras rõõm on parim näitaja.

Kui kõik koolid keskenduksid laste enda loomingule ja rõõmule, siis juba järgmisest põlvkonnast oleks ühiskond juba palju sõbralikum ja avatum.

Suured tänud Õnnekooli eestvedajatele, te loote juba praegu uut helgemat tulevikku meile kõigile.

Andrei RoosiväliArmastuse Allikas looja ja sündmuste korraldaja, Vaba Eesti Kogukonna aktiivne liige

Vaata pildigaleriid:

Loe ja kuula lisaks:

0 Jagamist
Seotud artiklid

Looduslaps linnas

Ühel hetkel aga tekkis 13-aastasel perepojal Arturil küsimus selle kohta, et kas nad ikka on õnnelikud, nagu vanaisa pidevalt väitnud oli. „Kui soovid teada, mine linna,“ oli vanaisa talle kerge muigega vastanud. Seepeale Artur asuski rännakule suure linna poole, süda täis avastamisindu.

Tervishoiutöötajate rahvusvaheline hoiatusteade kõigile inimestele ja valitsustele kogu maailmas

Kuulus rahvusvaheline loosung: «Püsi kodus, päästa elusid» oli puhas vale. Vastupidi, sulgemine tappis mitte ainult paljusid inimesi, vaid hävitas ka füüsilise ja vaimse tervise, majanduse, hariduse ja muud eluaspektid. Näiteks on lockdown USA-s tapnud tuhandeid Alzheimeri tõvega patsiente, kes lisaks surid eemal oma perekondadest. Ühendkuningriigis tappis lockdown 21 000 inimest. Lockdown’i mõjud «on olnud absoluutselt kahjulikud. See ei päästnud inimelusid, mille kohta algselt teatati, et suudetakse päästa ... See on massihävitusrelv ja me näeme selle tervislikke ... sotsiaalseid ... majanduslikke mõjusid ... mis moodustavad tõelise teise laine» (prof Jean-François Toussaint, 24. september 2020). Selline inimeste vangistamine on inimsusevastane kuritegu, mida isegi natsid ei sooritanud!

Avalik teave üldhariduskooliga seotud inimestele

Oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus juba koolilapsi peetakse ohtlikuks nii neile endile, eakaaslastele kui ka neile, kes nimetavad end „täiskasvanuteks“. Märkimisväärne on siinkohal fakt, et laste ohtlikkuse nn riskifaktor rajaneb üksnes eeldusel, et nad võivad olla ohtlikud ning lähtuvalt sellest rakendatakse nende peal erinevaid „ohtlikkust ennetavaid“ meetmeid, olgu selleks siis lõputu testimine või hingamisvabaduse piiramine. Muidugi pole ükski ennetav meede saanud teaduslikku heakskiitu, vaid pigem vastupidi – häid teadusuuringuid nende usaldusväärsuse kohta napib, mis ütleb selgelt: need meetmed EI OLE põhjendatud.
Must Propaganda

Meedia – Kas tõesti inimelude hävitamise relv? Kes koolitab Meediasõdureid? Kuidas muuta meediaruum inimsõbralikuks?

Ausus ja lojaalsus on muutunud defitsiidiks. Samuti on muutunud defitsiidiks aus ja harmoonilise ühiskonna jaoks lojaalne ajakirjanik. Kui vaadata neid, kes koolitavad ajakirjanikke ja millises keskkonnas ajakirjanikud töötavad, siis kas koolitajad ja tööandjad ise on intelligentsed ja harmoonilise ühiskonna loojad?