Vaenlane ei tule kaugelt, ta on sinu kõrval – tee silmad lahti ja vaata. Nad on meie naabrid, koolikaaslased, inimesed, kelle lapsed käivad samas koolis, või tuttavad, sest Eesti on väike ja “kõik tunnevad kõiki”. Me tunneme neid, kuid ometi teeb meie oma rahvas teineteisele süsteemi kaudu haiget.
Kaasaegne küüditamine – surnuks menetletud elud ja unustatud kaaskannatanud
Meil on näiteid, kus inimesi on surnuks menetletud – nagu Kristi Loigo ja Jan Loigo. Siinjuures on oluline mõista tõde: Jan Loigo on kaaskannatanu, mitte süüdistatav – ta oli süüdistatava abikaasa, kes suri 1,5 aastat varem kui Kristi Loigo, ja keegi ei teinud sellest numbrit ega rääkinud midagi.
Mis on selle juures kõige julmem? Eesti kohtusüsteem ei pea inimese kannatusi mitte millegi vääriliseks. Kas Kristi Loigo neli last on saanud mingisugustki hüvitist ema kaotuse eest? Selle peale ütlevad mõned advokaadid, et seda “riigi süüd” ega “surma põhjust” ei saa tõendada. Sellist asja, mis on common sense (terve mõistus), ei pea ju tõendama – see on ilmselge asjaolu ja mitte juhuslik, et kaks inimest viie aasta jooksul menetleti surnuks riigi palgal olevate inimolendite juriidilise vägivallaga. Täna on igal kannatanul taga terve perekond kaaskannatanuid, keda süsteem ei pea absoluutselt millekski.
Ja samamoodi tõstetakse esile teisi traagilisi juhtumeid, kus inimesed on sattunud vanglast haiglasse või psühhiaatriaosakonda paigutatud – nagu Aivo Peterson, Sandra Sirge, Eneke Roots.
Küüditamise hind: Kodu, vara ja inimväärikuse kaotus
Vahistati ja kinni istus süütult ka Kersti Kracht – kuus kuud vangistust ja sai 2000 eurot hüvitist –, tulge taevas appi! Kas te teate, mis juhtub inimesega vanglas?
Inimene, kes pannakse vangi ajutiselt, eksituse tõttu, julmuse, terrori või vaigistamise eesmärgil – nad jäävad ilma kodust ja võimalustest elada edasi inimväärset elu! Isegi kui tal oli töökoht, toimetulekutoetus, puuduv töövõime, töötukassast abi, stipendiumid, vmt. – kõik toetused peatatakse ja töö kaob. Inimene kaotab kodu ja isiklikud asjad: tema asjad pannakse tänavale, mõnel juhul antakse tasuta taaskasutusse, mõnel juhul võib-olla müüakse midagi. Tema telefoni, üüriarved, laenumaksed jäävad maksmata ja inimene satub võlgadesse, mis toovad kaasa kohtutäiturite ja inkasso nõuded ja uued kulukad kohtuasjad.
Sinu lemmikloomad (kodused koerad, kassid, hobused, lehmad, sead, lambad, kanad, jne) antakse ära, sinu lapsed antakse ära jne. Ja kohtunikud annavad sulle 20 eurot päevas hüvitist, kui selgus, et inimene oli asjatult küüditatud (istus valesüüdistuse alusel vanglas). Kas inimene saab taastada oma endise elukvaliteedi, kui temalt on kõik ära võetud, meedia on ta maine sõelapõhjaks lasknud ja kohus mõistab hüvitist 20 eur päeva kohta?
Kõigepealt tuleks kohtunikud sinna vangi saata, ja vaatame, mida nad siis mõtlevad, kui palju peaks kõike hüvitama.
Avalikkuses on palju tähelepanu saanud satiiride peale solvunud Kohtunik Liina Naaber-Kivisoo juhtum, kus ta nõuab meedia ja kohtukiusu ohvrilt kümme korda suuremat kahjutasu, võrreldes sellega, mida ohvrile endale teistelt meediaettevõtetelt selle sama kohtuniku poolt välja mõisteti – see näitas kohtuniku tegelikku palet.
Vangla terror ja inimväärikuse alandamine
Lisaks kaotab inimene vanglas tervise, teda terroriseeritakse vaimselt, tema inimväärikust alandatakse, teda taltsutakse nagu tsirkuseahvi. Talle ei anta vajalikku ravi, isegi mitte samu tablette, mida arst on talle kirjutanud.
Inimest võidakse seal mürgitada ükskõik millise ravimiga. Iga ravim on mürk! Ja kui sa seda ei võta, siis antakse sulle seda sunniviisiliselt ja kirjutatakse, et sa ei teinud koostööd; see raskendab sinu olukorda, vanglakaristust pikendatakse või leitakse uus viis inimese inimväärikuse alandamiseks.
SEDA KÕIKE TEEVAD PROKURÖRID, KOHTUNIKUD JA ADVOKAADID NING KOHTUEKSPERTIISI ARSTID ÜHES JUHTUMIS DR EVELIN EDING JA DR TANEL VAAS, jt.
Kellele toob selline küüditamine kasu?
Jõuame samasse punkti inimeste õiglase kohtumõistmise ja proportsioonide rikkumisega, kus kohtunikud määravad kahjutasudeks 200–300-euroseid summasid. Kuid teistel puhkudel tehakse soodsaid otsuseid ja mõistetakse välja tuhandete eurode suurused kahjutasud satiiri eest.
Aga kes siis asjast võidab? Suurimad võitjad on advokaadid. Iga kohtuasja eest saavad advokaadid tuhandeid eurosid – 3000, 30 000, 50 000 kuni 100 000 eurot. Näiteks, Kersti Krachti juhtumis advokaat sai 95 000 ja Kersti Kracht ise sai 2000 eurot. See on täiuslik iseloomustus sellele ebaõiglasele ja pettuse lõhnalisele süsteemile. Kristi Loigo võitis küll kohtus Delfi Meediat, kuid maha ei võetud midagi Eesti Ekspressist ning tema pidi maksma ka vastaspoole kohtukulud.
Advokaat saab kümme korda rohkem raha kui ohver, kuid tegelikkuses peaks olema vastupidi – advokaat peaks saama näiteks 10% ohvrile väljamõistetud hüvitisest.
Siit tekib küsimus: miks meil on õigussüsteem, kui õigus ja õiglus puudub? Kohtumõistmine peaks olema inimese jaoks õiglane ja lahendama inimlikult ka kõik probleemid. Kohtud aga ei lahenda probleeme ega aita inimesi; järelikult tuleb kohtusüsteem lihtsalt ümber korraldada või sulgeda, sest see teeb rohkem kurja kui head.
Suur ebaõiglus on üksikema ja lapse sattumisel süsteemi hammasrataste vahele.
Eestis on neid juhtumeid tuhandeid! Need emad on kohtu poolt tehtud haigeks ja vaeseks, nad käivad ringi nagu elavad laibad ja tihti antakse lapsed isale, kes võib olla alkohoolik, narkomaan, nartsissist, pedofiil või töönarkomaan, keda lapsed isegi ei huvita. Seda teevad kohtunikud, lastekaitse ja sotsiaaltöötajad. Meie enda silme all “hävitatakse” Eesti emasid vaimselt. Väga tihti käivad kokkulepped kohtunike kaudu.
Vaadates emade traagilist saatust, on samasuguse süsteemse vägivalla ohvriks langenud ka Kristiina Heinmets. Tema võitlus laste ja õigluse eest on samuti jalge alla trambitud – emad jäetakse süsteemi poolt ilma oma lastest ja väärikusest, elud hävitatakse ilma et õiglusel oleks siin mingit rolli. Need on sihipärased ja hävitavad rünnakud emade vastu, kus kogu süsteem töötab selle nimel, et inimene maatasa teha.
Inimene on kaotanud kõik, ime, et ta elus on veel. Eesti rahvas on selle tunnistajad ja pealtvaatajad. Kas õiguskantsler Ülle Madise (lisaks laste ombudsman) tegi midagi emade ja laste kaitseks? Lasteombudsman, justiitsminister, peaminister, president, jne – kõik laiutavad käsi ja ütlevad, et nad ei saa midagi teha.
Eestis panevad kohtunikud pidevalt süütuid inimesi vangi niisama, igaksjuhuks.
Tagaotsitavaks on kuulutatud näiteks Eneke Roots ja Annika Urm ja veel sadu Eestlasi – aga mille eest? Kohtuprotsessid on tihti pooleli, pole lõplikku jõustunud otsust aga igaks juhuks on vaja vangi panna. Ja kui polegi süüdi, siis riik maksab ju 20 euri vanglas istutud päeva eest! Selliseid ebaõiglaseid ja põhiseaduse vastaseid otsuseid langetavad kohtunikud Mairi Heinsalu, Marju Persidskaja, kui lugeda avalikkuses olevaid artikleid. Avalikes uudistes loeb ka välja, et sellise ebaõigluse – küüditamise – taga seisavad prokurörid Paul Pikma, Toomas Tomberg, Astrid Asi, Andres Parmas, ning kohtunikud Liina Naaber-Kivsoo, Tarmo Tina, Vallo Kariler, Olev Mihkelson, Anna Liiv, Kädi Vaker, Ahti Kuuseväli, jt..
Küüditamisele on aidanud kaasa advokaadid Karmen Turk, Maarja Pild-Freiberg, Mari Männiko, Andra Olm, Sirje Must, Marika Suurpere ning “musta töö” tegijatena Indrek Meltsas ja Katrin Lust (mõlemad Elu24 toimetajad). Samuti on Riigikohtu esimehel Villu Kõvel siin otsustav roll.
Näiteks avalikkuses suure tähelepanu alla sattunud Annika Urmi juhtumid on ka Fonte.News kanalis kajastatud koos tõendite ja kohtudokumentidega, ja kui need panna AI (chatGPT, gemini, claude või grok) programmi analüüsi tegemiseks, siis tuleb sealt vastuseks mitmekümne punktiline loetelu kohtunike, advokaatide, prokuröride vigade kohta ja põhiseaduse rikkumiste ja ka vastuolud Euroopa inimõiguste konventsiooniga.
Inimese vabaduse võtmine ei tohi sündida lihtsalt niisama, see on inimese põhiõigus ja mitte keegi ei tohi niisama inimeselt vabadust võtta – see on kuritegu. Inimeselt vabaduse võtmine on ja peab olema viimane ja väga viimane meede.
Täna näeme Eesti kohtus sellist kohtunike suhtumist: lähed kohtusse ja sul on näiteks teisipäev, aga kui kohtunikule see päev ei sobi, siis ta ütleb, et sina valetasid ja täna on kas hiline esmaspäev või vara saabunud kolmapäev, aga kindlasti ei ole see teisipäev.
Veelgi hullem on see, kui süüdistatav on juba kohtuprotsessidega pankrotti aetud, töötu, kodutu, tervis korrast ära – otsustab kohtunik süüdistatava vanglasse panna kolmeks kuuks, kuni kohtunik ise puhkusel on, lihtsalt niisama, asja eest teist taga! Ja siis ta laseb selle kinnitada veel ringkonnakohtus ja riigikohtus, ning lõpuks on seitse kohtunikku teinud teisipäevast hilise esmaspäeva ja nii vorbivad kohtunikud endale tõendeid.
See kõik on kopeeritav igasse riigiasutusse: Andmekaitse Inspektsioon (AKI), Justiitsministeerium, õiguskantsler. Samuti on seotud Advokatuur, kes on endale teinud „aukohtu“, kus nad siis vormivad endale sobivaid tõendeid ja otsuseid. Kohtul on veel ka „õigete ja vajalike“ tõendite vormimise kohaks Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, mis ei vastuta mitte milleski, aga kellele on antud piiramatu õigus otsustada, kas võtta inimese elu, panna ta vangi või ravile – ja suurimad kurjategijad, „arstid“, saavad riigilt palka, näiteks Dr Tanel Vaas ja Dr Evelin Eding.
On üks rahva sees leviv ütlus: “Igal arstil on oma patsientidest surnuaed.”
Kõik need küüditajad ja represseerijad on kurjategijad ja nad on meie enda Eesti inimesed ning kõige julmem on see, et seda süsteemi poolt “kohtu ja meedia” küüditamist on tehtud juba üle 30 aasta.
Budapesti kingad Doonau jõe kaldal ja ajaloo koonduslaagrite süsteem
„Kingad Doonau kaldal“ (Cipők a Duna-parton) on Budapestis Doonau jõe idakaldal asuv mälestusmärk. See mälestab 1940. aastatel ehk Teise maailmasõja ajal Nooleristi (Arrow Cross) militaaride poolt jõkke tulistatud ja hukatud inimesi.
Hukkamiste viis ja julmus
Ohvrid toodi Doonau kaldale rühmadena ning nad seoti nööride või traatidega üksteise külge. Militsionäärid tulistasid tavaliselt vaid ühte või paari inimest rühmas.
Tulistatud ohvrid kukkusid vette ja tõmbasid endaga kaasa ka teised elusad inimesed, kes olid nendega kokku seotud.
See meetod valiti laskemoona kokkuhoiuks ja julmaks meelelahutuseks, jättes ülejäänud ohvrid külmas jõevees uppuma.
Mälestusmärgi ajalugu ja tähendus
Skulptuurikompleks asub umbes 300 meetri kaugusel Ungari parlamendihoonest. Selle autorid on filmilavastaja Can Togay ja skulptor Gyula Pauer.
Monumendil on 60 paari 1940. aastate stiilis autentseid raudkingi, mis on kinnitatud otse jõeäärsele kivikaldale.
Ohvrid pidid enne hukkamist ja jõkke kukkumist oma jalanõud kaldale jätma, kuna kingad olid siis väärtuslikud esemed – väärtuslikum kui inimelu.
Ega need ohvrid ei tulnud kuskilt kaugelt lennukite või rongidega – nad elasid samas linnas koos oma tapjatega. Kõik kordub tänases maailmas nüüd ja praegu: meil on juba aastakümneid kestnud varjatud ühiskondlikud konfliktid ja julmused toimuvad meie ümber igal sammul.
Ajaloo hirmus muster: Koonduslaagritest tänase päevani
See, mis toimus natsionaalsotsialistliku Saksamaa koondus- ja hävituslaagrites – olgu selleks siis Auschwitz-Birkenau, Treblinka, Belzec või Sobibor –, ei ole kuhugi kadunud. See õudne süsteem toimib täpselt samade reeglite järgi:
Seleksioon: Saabunud inimestest eraldati kohapeal platvormil need, kes suunati sunnitööle, ja need, kes saadeti gaasikambrisse.
Tööga hävitamine: Tööle valitud vangid pidid ehitama laagreid ning töötama rasketööstuses, kuni nad kurnatuse tõttu hukati.
Pettus ja manipulatsioon: Ohvritele öeldi paanika vältimiseks, et nad viiakse pesema ja desinfitseerimisele.
Hukkamine: Inimesed lukustati hermeetilistesse ruumidesse, mis nägid välja nagu duširuumid, ning ruumi lasti mürkgaasi (nt Zyklon B).
Me näeme täpselt sama mustrit kordumas igal sammul – inimestega manipuleeritakse, neid petetakse ja hävitatakse süsteemselt, olgu siis laagrites või tänapäeva bürokraatlikes ja ühiskondlikes hammasratastes.
17 ja 18 sajandi küüditamise näited
Ajaloo märkmetest on näha, et 17 ja 18 sajandil hõivasid Sakslased Poolamaa ja muutsid selle enda koloniaalmaaks. Sakslased saatsid seda koloniaalmaad ülesse ehitama Saksamaa oma inimesi ja ennekõike need, kes polnud Saksamaa poliitilisele süsteemile lojaalsed. Sealt edasi küüditasid “omad inimesed” oma kaaskannataid edasi Ukrainasse ja saadeti jälle võõrale maale maad harima just need , kes protesteerisid võimu ja süsteemide vastu. Ja paljudele on tuttav see ajaloo osa, kui meie esivanemad siberisse küüditati ja sama küüditamine oli ka Tšornobõli tuumakatastroofi likvideerimine 1986 aastal, sest sinna saadeti just Baltikumist noored tugevad mehed ja tagasi tulid neist osad ja kes tagasi tuli, oli eluaegne invaliid.
Ukraina sõja sisekonfliktid ja sunniviisiline mobiliseerimine
Meil on täpselt sama. Ukrainas sõdurid “värbavad” teisi ukrainlasi sõtta ja mis te arvate, et neid ootab midagi ilusat ees? Neid vägisi pannakse autodesse nelja inimesega ühe vastu, viiakse vanglasse ning neid piinatakse nii füüsiliselt kui vaimselt. Neid pekstakse, hoitakse näljas ja alandatakse nende enda kaasmaalaste poolt, mitte venelaste, vaid nende endi inimeste seast.
Kui nad on piisavalt alandatud, mõnitatud ja inimväärikuse kaotanud, saadetakse nad äkki otse sõtta, mis on inimeste hakklihamasin, kus üle miljoni Ukraina mehe on juba surnud.
Tavaline inimene ei taha sõdida, ukrainlased ja venelased on tavaliste inimestena sõbrad, vennad ja pered, ning praegusel juhul toimub Ukraina genotsioon/genotsiid ukrainlaste enda poolt enda inimeste tapmisega ning füüsilise ja vaimse vägivallaga, olgu selle nimeks siis küüditamine, genotsiid või muu. On arusaamatu, miks ukrainlased liiguvad üksi tänaval ja miks neil puuduvad pipragaasid ja noad autokummide läbi lõikamiseks.
Srebrenica genotsiid ja ajaloo korduvad verised mustrid
See kõik meenutab traagilisi ajaloolisi mustreid, nagu 1995. aastal Srebrenicas (Bosnia ja Hertsegoviina) toimunu. Srebrenica veresaunas mõrvati serbia vägede poolt – keda juhtis Ratko Mladić – enam kui 8000 Bosnia moslemit (meest ja poissi). Inimesed meelitati lõksu, eraldati peredest, veeti hukamiskohtadesse ja tapeti süstemaatiliselt. See on üks rängemaid inimsusevastaseid kuritegusid Euroopa kaasaegses ajaloos, mis tõestab, et sarnased süsteemsed julmused ja inimelude hävitamine võivad erinevates vormides korduda.
Kokkuvõtvalt:
“Kaasaja küüditamine pole gaasikamber, mahalaskmine, jõkke uputamine või siberisse saatmine – see on riigisüsteemides kodutuks, vaeseks, vigaseks ja surnuks menetlemine riigi palgal olevate kohtunike ja ametnike poolt.“
Arvamusloo autor: “Lemon” (Kirjanikunimi-pseudonüüm)
