Vastutuse õppetund

Kas on võimalik praegune kriisiaeg enda kasuks tööle panna?

Seekord ei jaga ma veel ühte meditatsiooni, veel ühte hingamisharjutust, veel üht juhist, kuidas end ümbritsevast maailmast välja lülitada. On suhteliselt lihtne taandada end Vaatlejaks ja sisendada endale, et globaalne hullus ei ole minu kontrolli all, järelikult pole mul vaja sellele tähelepanu pöörata. Isegi töövahendid selleks on suhteliselt lihtsad — televisioonist oleme juba ammu loobunud, paberkujul ajalehti koju ei telli, nüüd jääb veel üle maha installida Facebook ja ongi tehtud!

Loodus on ikka veel looduse nägu, paljajalu lume või sambla peal käimist ei ole ära keelatud, isegi sõõmukest värsket mereäärset õhku on lubatud ammutada. Sa saad lugeda luulet, kuulata muusikat, teha joogat… Kõik see on enda tasakaalustamiseks vajalik ning töötab hästi. Seega palun sul selle kõigega jätkata.

Täna on minu fookus mujal. Ma küsin endalt ja sinult, kuidas saab maailm hullusest välja tulla, kui meist keegi ei võta ühiskondlikku vastutust? Kui me kõik otsustame end ebameeldivatest probleemidest lahti ühendada ja kõrvale vaadata, siis kes on need maagilised olendid, kes meie eest meie elu uuesti elamisväärseks muudavad? Kas need peaksid olema mõned maavälised olendid? Kelle peale me loodame, kui end kodanikujulgusest ja kollektiivsest vastutusest taandame?

Läbi ajaloo on olnud inimkond aldis konfliktidele, ikka ja jälle puhkevad kuskil sõjad, kuskil võtavad võimust diktaatorid, kuskil rikutakse inimõigusi, alandatakse naisi, peetakse isegi orje. Oma enesearengu teel oleme õppinud vaatama paljudele elusündmustele uuest vaatenurgast. Sinagi oled teadmiseks võtnud mitmeid Universumi seadusi, oskad neid sobival hetkel tsiteeridagi (nõnda nagu sees, nii ka väljas). Kuid kas sa oled mõelnud, et inimkonda demokraatia, võrdõiguslikkuse või misiganes väärtuse suunas edasi viinud ajaloo pöördepunktide taga on absoluutselt alati olnud inimesed, kes pole end taandanud? Iga viimne kui üks avatust, progressi, õiglust, inimlikkust loov muudatus ühiskonnas on saanud aset leida seetõttu, et on leidunud kriitiline mass inimesi, kes pole valinud vaikida ning mööda vaadata.

Ka tänases maailmas oleme jõudnud sellise lävepaku ette, kus meil tuleb teha valik – milline elamisviis on hetkel edasiviiv ja millisega aitan kaasa degradeerumisele. Iga kord, kui valin vaadata mööda ebaõiglusest, ebaeetilisusest,  demagoogiast ja manipulatsioonidest, aitan kaasa selle süvenemisele.

Me kõik oleme väsinud. Ettevõtjad on väsinud muretsemast selle pärast, kui kaua õnnestub vee peal püsida ja oma tegevust jätkata. Töötajad on väsinud sissetulekuid ja töökohti ümbritsevast ebakindlusest. Vanem generatsioon on väsinud elamast üksinduses. Lapsed on väsinud kuudepikkusest ekraanide kummardamisest. Meie oleme väsinud lootmast, et kohe-kohe saab kõik korda, ning kogemast, et elu võtab aina ulmelisemaid tuure.

Kõige rohkem frustratsiooni tekitab kahtlemata tõdemus, et mäng käib üle meie peade. Me sooviksime usaldada oma valitsust ning riigiametnikke. Me igatseme kogeda seda ülevat tunnet, mida saime maitsta 1980ndate lõpus ja 1990ndatel, kus me seisime kõik ühe eesmärgi eest. Meil on meeles see mõnus küünarnukitunne, see paistis meid ühendavat mitte üksnes omavahel, vaid ka valitsusliikmetega, rahvaliikumise juhtidega, arvamusliidritega, eestkõnelejatega.

Meil olid liidrid ja me olime julged, me seisime enda eest, sest meil oli unistus — elada vabas Eestis.

Kuhu meie unistused on nüüd kadunud? Kas me enam ei soovigi elada vaba rahvana vabal maal?

Miks me vaatame kõrvale, kui meile presenteeritakse moonutatud statistikat koroonasurmade kohta? Meile näidatakse igapäevaselt Covidiga nakatunute arvu, mitte reaalselt Covidisse haigestunute arvu. Me oskame kõrvutada statistilisi andmeid varasemate aastate gripihooaja ja praeguse viirustehooaja kohta. Meile vaatavad vastu ilmselged numbrilised tõendid selle kohta, et varasematelgi gripihooaegadel on intensiivravi vajanud samas suurusjärgus arv inimesi.

Kuid ometi võtame kogu manipulasiooni vastu justkui hüpnotiseeritult. Kui meid kästakse uskuda, et olukord on katastroofiline, siis me võtame selle teadmiseks, vaatamata sellele, et katastroofi kuskilt ei paista.

Õiguskantsler Ülle Madise kutsub üles rumaluses teiste riikidega mitte mõõtu võtma . Kas kuulame teda?

Tartu Ülikooli teadlased prof Ruth Kalda juhtimisel on teinud kindlaks, et pooled koroonapositiivsed ei pruugi olla ohtlikud, kuna teatud osa positiivse vastuse saanud testijatest on jääkpositiivsed. “See tähendab, et nende inimeste positiivne viiruseproov tuleneb üsna hiljuti läbi põetud haigusest, inimene ise aga enam teistele ohtlik pole,” selgitab prof Kalda. Lisaks väidavad needsamad Tartu Ülikooli teadlased: “Teaduskirjanduse põhjal on mujal maailmas antud positiivne koroonaproov kuni 80 päeva pärast nakatumist. Meil on olnud see 30–32 päeva kandis. Sinna kõrvale on huvitav vaadata, kuidas mõni inimene on pidanud laskma teha negatiivse tulemuse saamiseks kümme testi.”

Ehk siis meie omad teadlased siitsamast Maarjamaalt teevad meile selgeks, kust pärinevad igapäevases meediahüpnoosis kasutatavad numbrid “nakatunute” rekordilisest kasvust. Me ju ometi mõistame lugeda? Isegi arvutada?  Miks me laseme end meediavaledel hirmutada, teades, et vähemalt pooled “positiivsed” ei nakata kedagi ning et osad jääkpositiivsed inimesed käivad numbrimaagiasse oma panust andmas kümneid kordi järjest?

Tartu ülikooli molekulaarimmunoloogia professor Pärt Peterson sõnab: “Tundub, et üsna märgataval osal elanikkonnast, 30 kuni 50 protsendil inimestest, on tekkinud rakuline immuunsus varasemate koroonaviiruste vastu. Nende organism on sarnast viirust varem kogenud. Mitte küll viirust nimega SARS-CoV-2, aga selle pehmemat venda, kergemat versiooni, mõnda sesoonset koroonaviirust. Võimalik, et see kaitseb neid inimesi nakatumise eest.” Kas see sõnum jõuab nendeni, kes sunnivad koolilapsed maskidesse ning otsustavad legaliseerida oma näoga poodi sisenenute peksmise?

Tallinna Ülikooli geenitehnoloog Kaia Palm meenutab Priit Enneti 28. veebruari Vikerraadio saates, kuidas teadlased juba eelmise aasta kevadel Eesti elanikkonna immuunprofiilide andmebaasi uurides meie organismi Covidile vastupanuvõime saladuse avastasid. Kuna uued viirused on kujunenud välja ürgsematest viirustest, siis “suurel osal Eesti inimestest on vastus ogavalgule juba olemas”. Kas see avastus jõudis valitsuskabinetti? Teadusnõukotta? Kas kõigi eelnimetatud (ja väga paljude rahvusvaheliselt tuntud teadlaste) avastuste põhjal on korrigeeritud ametlikku, hüsteeriale õhutavat retoorikat?

Me oleme lugenud ka hulgaliselt teaduskirjandust, millest selgub, et Covidisse nakatunute tuvastamiseks kasutuselolevate PCR testide analüüsimetoodika on reguleeritud ülitundlikuks (vt Oxford Academic ja The New England Journal of Medicine lehekülgi).

Me mõistame, et kui PCR meetodil võetud testide analüüsimiseks kasutatakse soovitusliku 28 amplifitseerimistsükli asemel 40 või isegi 45 tsüklit, siis on tulemusena võimalik testmaterjalist tuvastada viiruste surnud osi või isegi teistelt viirustelt pärinevaid RNA-järjestusi, mis testil punased tuled põlema lööb. Olgugi, et patogeeni kontsentratsioon sellises rakukultuuris on organismi haigestumiseks või nakkuse edasikandumiseks ebapiisav, kasutame ometi sedasama meetodit edasi.

Väga usin maskikandmine on viinud enamikes riikides “nakatumisnumbrid” lakke. Pöörame pea kõrvale, ei mõtle nendele nakatumisgraafikutele, mis järgivad samasugust kõverat nii äärmiselt rangete piirangutega Saksamaal kui ka Rootsis, kus kunagi pole keegi maske kandnud ega lockdowne harrastanud. Loeme Soome teadlaste järeldusi selle kohta, et maskikandmisest pole tõusnud mingit kasu. Kuid me kehitame õlgu ja läheme edasi.

Samas näeme üleskutseid olla üksteisele järelvaatajaks ja korralekutsujaks. Mida me teeme, kui näppu jääb põhjanaabrite kohta käiv uudis sõjaväe kaasamise kaalumisest koroonapositiivsete jälitamiseks? Kas me hakkame end rahustama sisendustega “ega selline asi ikka meile jõua”? Ja mida me teeme teadmisega, et sellel nädalal alustati maskistamata inimeste peksmisega kaubanduskeskustes?

Kas me oleme oma unistustest lõplikult loobubud, et lubame värvata enda seast inimesi koroonadetektiivideks, ukse peal vahti pidajateks, väljaviskajateks, peksjateks jne? Kui kaugel on aeg, mil meie seast värvatakse vagunisaatjaid?  Miks me lubame end vaigistada ning menetlusse võtta vihakõne seaduseelnõu? Me oleme teinud ära suure töö, et vabaneda oma alateadlikest, lapsepõlvest pärit blokeeringutest oma tõe väljendamisel. Kas see kõik oli asjata ning kollektiivsel tasandil neelame oma tõe ikkagi alla? Peidame selle sügavale enda sisse ja hoiame seal, lootes, et ehk läheb mööda? Mismoodi, kelle abiga? Kui me kõik vaikime ning laseme ülekohtul võimutseda?