Foto: Tiit Jürisson

Eesti märgalade kaitseks!

Erki Laansalu | Sandra Urvak

See tundub olevat üksnes aja küsimus, millal jätkusuutlik metsamajandamine jõuab ka keskkonnapoliitilistesse otsustesse. Aga kuidas on lood teiste unikaalsete kooslustega? Näiteks märgaladega, rabadega?
18 Jagamist
18
0
0

Loomeinimeste, teadlaste ja rahva meelsus on üldiselt Eesti metsade suhtes hoidev ja kaitsev. See, miks RMK „metsamajandamisele“ pidurit pole tõmmatud, on endiselt müsteerium. Rahvas üldiselt ei toeta RMK intensiivset raietegevust ning kõik, kes on rohepesust läbi näinud, ei toeta metsa kui taastuva maavara kasutamist elektri tootmiseks. See tundub olevat üksnes aja küsimus, millal jätkusuutlik metsamajandamine jõuab ka keskkonnapoliitilistesse otsustesse. 

Aga kuidas on lood teiste unikaalsete kooslustega? Näiteks märgaladega, rabadega?

Tegelikult vajab Eesti rabade olukord ka teadlikku teadvustamist ning laiemat rahva tähelepanu. Sel puhul tegime Fontes intervjuu loodusfotograafi ja mitmekülgse loomeinimese Sanda Urvakiga, kes viimastel aastatel on pühendanud suure osa oma ajast just rabade kaitsmisele.

Sedapuhku on tänaseks loodud ühing, mis koostöös rahvaga on asunud kohaliku raba kaitsele.

Päikesetõus Niilusoo rabas | Foto autor: Sandra Urvak

1.   Räägi Sandra, kus Niilusoo raba asub ning miks on see kohalikule Kolga-Jaani rahvale nii oluline?

Niilusoo raba asub jalutuskäigu kaugusel Kolga-Jaani alevi külje all. Piirkond on väga soode- ja rabaderikas, aga suurem osa siinsetest rabadest on kahjuks muudetud turbatootmisaladeks. Nii on Niilusoo veel ainus rabakooslus, kuhu saab hõlpsasti minna ilma autotranspordita kas niisama jalutama või ka seenele-marjule ning kuhu koolilapsed saavad minna õppekäikudele. Niilusoo on oluline elu- ja/või toitumispaik ka lindudele-loomadele. Niilusoos või selle ümbruses tegutsevad metsised, tedred, laanepüüd, laane- e kolmvarvasrähnid, seal toituvad kotkad, elutsevad kitsed, põdrad, suurkiskjad väisavad raba jne. Mingis mõttes on Niilusoo ka nagu Kolga-Jaani visiitkaart, sest ükskõik kas läheneda alevile Põltsamaa või Viljandi poolt, Niilusoo tervitab saabujat just enne asulasse jõudmist.

2.   Minu teada on turbakaevandus väga suure jalajäljega tegevus ning rahvusvaheliselt ollakse juba nõus, et turba kaevandamine peaks jääma minevikku? Miks siis ometi turbatootmisalasid aina laiendatakse?

Vaat see on hea küsimus. Tundub, et siin on riik kui kaevandusloa väljastaja jäänud natuke iseenda arguse lõksu. Kaevelubade kehtivusaeg on alati väga pikk – vähemalt 25 aastat. Niilusoo on turbakaevandusalade nimekirja lisatud 2004. aastal ning üks kaeveluba on väljastatud samal aastal, teine aastal 2012. Mõlemad load on siiski väga ammused ning seadus võimaldaks riigil nüüd kaeveload tagasi võtta, sest kaevandamisega ei ole viie aasta jooksul alustatud. Aga miskipärast riik ei ole seni julgenud seda sammu teha. Uue looduslikus seisundis raba kuivendamine ja kaevanduseks muutmine oleks 2021. aastal midagi ennekuulmatut ning igatpidi vastuolus erinevate lepete ja konventsioonidega, millega Eesti on tänaseks liitunud (Euroopa rohelepe, Ramsari leping, Eesti kliimapoliitika põhialused jne). Isegi rahvusvahelisi turbatootjaid ühendav katusorganisatsioon on otsustanud, et looduslikus seisundis olevaid rabasid ei asuta enam kuivendama ja kaevandusteks muutma. Kahjuks ei kuulu Niilusoos kaevandada sooviv ettevõte aga isegi mitte Eesti Turbaliitu.

3.   Mis sellest turbast edasi saab? Kus see kasutust leiab?

See oleks ilmselt paras küsimus kaevandajale. Aga tundub, et sellest valmistatakse mingeid kasvusegusid (substraate) erinevate lillede või aianduskultuuride kasvatamiseks. Kaevandaja turustab oma tooteid üle maailma, ka piirkondadesse, kus ei hoolita ilmselt asjaolust, et ettevõte soovib keskkonda kahjustada järjekordse märgala kuivendamisega.

Kohalikud elanikud Niilusoo rabas matkal | Foto autor: Sandra Urvak

4.   Kas kuidagi annaks teisest otsast ka mõjutada, et nõudlus turbale ei oleks nii suur? Näiteks osta vähem potililli, kus turvast on kasutatud?

Kohe, kui olin aru saanud, et isegi näiteks toidukauplustes müüdavate hooajaliste taimede pottides (nartsissid, hüatsindid, roosid jne) kasutatakse turvast, otsustasin selliste taimede soetamisest loobuda ning olen sellest otsusest ka suutnud kinni pidada. Vanast armastasin väga talviti osta hüatsinte, kevadeti nartsisse ja priimulaid. See on minu teadlik valik, sest saan aru, et iga selline ost suurendab vajadust turbakaevandamise järele ning võib kaasa aidata järjekordse raba kuivendamisele, olgu see siis Eestis või kus iganes maailma otsas. Ka ei osta ma enam valmis lillemuldasid. Maal elades on mul võimalus mulda hankida muul moel. Lisaks on mõistlik vältida kaugelt meile imporditud lõikelillede ostmist, sest ka need on suure tõenäosusega kasvatatud turbasubstraatidel.

Facebookis on näiteks olemas grupp “Turbavaba aiandus”, mida jälgides saab kasulikke nõuandeid, kuidas vältida oma aiapidamisel turbatoodete kasutamist. Saan aru, et mõistlik ja teadlik kompostimine on turbasubstraatide asendamisel suureks abiks.

5. Olete loonud Kolga-Jaani inimestega ühingu MTÜ Niilusoo. Mis on selle ühingu eesmärk ja suurem visioon?

MTÜ Niilusoo eesmärgiks on seista Põhja-Viljandimaa looduse ja kultuuripärandi säilimise eest. Piirkonnas on seni puudunud keskkonnakaitsega tegelev organisatsioon. Asjaolu, et meiega on aasta jooksul liitunud juba üle 30 inimese, näitab, et kodanike huvi keskkonda kaitsta on õnneks küllalt suur. Kuigi Niilusoo raba on andnud meie ühingule nime, siis kindlasti ei ole selle raba elurikkuse kaitsmine meie ainuke eesmärk. Seisame ühtviisi kogu piirkonna keskkonna eest ning osaleme jõudumööda ka üle-Eestilises looduskaitsetegevuses. Meie esimene tegevusaasta on möödunud mõnevõrra ebaharilikes oludes – epideemia-aastal, mil võimalus ühistegevusi läbi viia on olnud piiratud, aga meil on õnnestunud korraldada mõned ühised loodusretked, läbi viia prügikoristustalgud, filmiõhtu ja aktiivselt kaasa rääkida näiteks Viljandi valla üldplaneeringu koostamisel. Edaspidi loodame korraldada ka loodusõhtuid, harivaid ja põnevaid matkasid, jätkata prügikoristusaktsioonidega ning kaasa rääkida piirkonna arengutes.

Metsise pulmamäng Parika raba ääres -Ka Niilusoo servaaladel liigub metsiseid  | Foto autor: Tiit Jürisson

5.   Mulle tundub, et see ei ole kõigest üks raba, mida te kaitsete. On mul õigus?

Jah, Sul on õigus. Me kaitseme palju enamat kui ühtainust raba. Loodusel endal ei ole võimalust inimühiskonnas kaasa rääkida (kuigi kliimamuutus, elurikkuse kadu jne mõjutab inimesi üle kogu maakera), aga meie eesmärgiks on hoida keskkonnateemad päevakorral ning toetada otsustajaid, et nad piirkonda puudutavates otsustes ei unustaks loodust ning asjaolu, et meie kõik vastutame selle eest, et ka järeltulevatel põlvedel oleks võimalus elada elurikkusest pulbitseval imelisel planeedil Maa.

6.   Kui palju saaks kohalik rahvas kasu sellest konkreetsest projektist? Kas ettevõtte omanikud on kohalikud ja toetavad kohalikku elu?

See on huvitav küsimus. Saan aru, et pead projekti all silmas Mikskaar ASi plaani asuda Niilusoost turvast kaevandama? Ilmselt kaasneksid kaevanduse rajamisega ka mõned uued töökohad, näiteks saaksid tööd mõned traktoristid. Saan aru, et freesturbaväljadel on tööd hooajaliselt, st kui väljad on lumekatte all, siis ei ole traktoristil seal palju tegemist. Minu arusaamist mööda tekiks tõesti mõni selline lihtsamat sorti töökoht juurde ja juhul kui see töötaja on sisse kirjutatud Viljandi valda, siis saaks vald pisukese osa selle isiku tulumaksust. Ettevõtlus Eestis teatavasti tulumaksuga maksustatud ei ole. Kaevandustegevusega kaasneb keskkonnatasu maksmise kohustus. Sellest tasust osa laekub ka vallale. Siiski, ma ei näe, et uus kaevandus looks suure lisandväärtuse piirkonnale. Seda ei teki ei rahalises ega ka muus mõttes. Küll aga hävineks jälle üks raba ning lisaks asjaolule, et linnud-loomad kaotavad järjekordse elupaiga, halveneks ka piirkonna elanike heaolu märkimisväärselt. Teatavasti kaasneb turbakaevandamisega ulatuslikult lendlev tolm, müra ja kuna kuivendamine rikub piirkonna veerežiimi, siis seatakse ohtu igasugune vee kättesaadavus, ka joogivee puhtus. Suureneks liikluskoormus jne. Möödun pea igapäevaselt Parika turbatootmisalast ning väga sageli olen sunnitud tegema pikki ja ohtlikke möödasõite veoautokolonnidest, kes on tulnud freesturbavälja serva laadimist ootama. Samasugune vaatepilt (kümned rekkad reas) oleks siis igapäevaselt kohe Kolga-Jaani alevi külje all. Suure tõenäosusega sõidaksid need veokid ka otse läbi alevi jne.

Veel üks huvitav asjaolu. Kolga-Jaanis tegutseb väga aktiivselt naisselts, mis korraldab igasugu põnevaid ja harivaid ettevõtmisi. Ilma naisseltsi tegevuseta oleks piirkonna kultuuri- ja seltsielu oluliselt vaesem. See selts on kaevandusfirmalt Mikskaar, kel Kolga-Jaani alevi servas juba aastakümneid turbasubstraaditehas, palunud aastaid toetust oma tegevusele. Kuni möödunud aastani kaevandusfirma isegi ei reageerinud seltsi palvetele nende tegevust toetada, aga kui Niilusoo raba säilimise teema oli ühtäkki aktuaalseks muutunud, tekkis AS Mikskaarel kohe suur soov kohalikku tegevust toetada. Ja ühtäkki, ennäe, nimetas Viljandi vald AS Mikskaare isegi aasta kultuurisõbraks. Selline nominatsioon tekitas/tekitab palju pahameelt, sest tundub, et ettevõtte toetussoov ei ole siiras, vaid pigem säärane rohepesulaadne – soovitakse osta endale poolehoidu. Seda ei saa loomulikult keelata, aga see tundub nõnda kahepalgeline ning rumal. Kahjuks (või õnneks?!) ei ole sellised väärtused nagu elurikkus, siirus ja puhas elukeskkond midagi, mida saaks hõlpsasti rahaga osta. Aga asjaolu, et vald nomineerib kultuurisõbraks kaevandaja, kelle tegevus Kolga-Jaani piirkonnas palju kurbust, muret ja pahameelt on tekitanud, panebmõtlema, et kelle huve vallavalitsus küll esindab, kelle heaolu eest seisab?

Kes on ettevõtte omanikud? Päris täpselt ma ei tea, aga saan aru, et omanikeringi kuulub nii erinevaid eraisikuid kui ka ettevõtteid. Meie andmetel ei ela ettevõtte nõukogu juht, kes on nimetanud meedias Kolga-Jaanit isegi Eesti pärliks, isegi mitte Eestis. Omanikering näikse olevat keeruline. Samadele isikutele või ettevõtetele kuulub veel mitmeid muidki firmasid, ka nime on sama ettevõte mitmel korral vahetanud. 

Meie toimetusse jõudis ka info, et turvast, just Mikskaar AS turvast kasutatakse Indias INA (Indian Nursery Association) poolt metsade istutamiseks. Meile, kes me turbatootmisest nüüd natuke jagame, kõlab see nagu rohepesu. Ühelt poolt hävitame raba –  maailma ühe kõige unikaalsema metsakoosluse – ning veame selle tuhandete kilomeetrite kaugusele, et seal kõrbeks muutunud aladel taaselustada metsad.

Maagilise Niilusoo raba hingus | Foto autor: Sandra Urvak

7.   Ilmselt suur osa lugejaid teavad, aga võib-olla kordame veelkord üle, et miks meil eestlastel on vaja kaitsta märgalasid?

Isegi Keskkonnaamet nimetab märgalasid maakera neerudeks. Kui mets on kopsud, siis märgalad on neerud. Sood-rabad tagavad elurikkuse, koguvad vihmavett ning jaotavad seda ümbruskonna ojadesse ja põhjavette, hoides seeläbi veesooned elus. Sood-rabad on loomulikult olulised ka inimesele, sest soodes-rabades saab käia marjul või niisama lõõgastumas, loodusvaatlusi tegemas, iseendasse vaatamas jne. Lisaks on märgalad oluliseks elupaigaks paljudele looma-, linnu- ja taimeliikidele. Kindlasti on oluline märgalade, eriti turbaalade roll maapealse süsiniku neelajana. Eesti on algselt olnud väga soode- ja rabaderikas maa, aga kahjuks oleme suure osa nendest hävitanud kuivendamise ja maaparandamise kaudu. Nii on meil suisa kohustus kaitsta veel alles olevaid alasid.

Sookail on rahvameditsiinis tuntud ka ravimtaimena | Foto: Sandra Urvak

8.   Kui ma selle projektiga tutvusin, siis tundub, et kõik argumendid toetavad Niilusoo kaitsmist. Alates süsiniku jalajäljest, Eesti keskkonnapoliitika seisukohtadest, puudulikust keskkonnamõju hinnangust, kuni selleni välja, et turbaliitu kuuluvad ettevõtted on ametlikul seisukohal, et looduslikus seisus rabasid ei hakata kaevandama. Miks seda projekti siis ei ole endiselt võimude poolt peatatud?

Vaat see on hea küsimus. Mulle tundub, et Keskkonnaamet ei julge sellist otsust langetada, kuigi seaduse järgi neil see võimalus oleks. Mida nad kardavad – kas tunnistada, et nad isegi tegid kunagi oma otsustes vigu? Või kardavad, et arendaja (AS Mikskaar) kaebaks nad kohtusse, põhjendades seda à la õigustatud ootusega? Või on see lihtsalt mugavus ja ükskõiksus? Raske öelda. Kuidagi ei tahaks arvata, et Keskkonnaamet ei seisagi mitte keskkonna püsimise, vaid pigem arendajate huvide eest.

Aga miks Viljandi vald ei kasuta võimalust määrata Niilusoo raba kohaliku tasandi kaitsealaks? Selleks oleks vallal igati õigus olemas ning mujal Eestis on varasemalt ka selliseid kaitsealasid rajatud (näiteks Ess-soo puhul). Tundub, et ka vald kardab või on suure valla juhid pigem kaldu oma kodupiirkonna suunas ning teisel pool valla otsas elavate inimeste mure neid ei huvita? Või on ka vald teatavas ringkaitses ning püüab seista samasse erakonda kuuluva Kolga-Jaani piirkonna kunagise juhi hämarate käikude-kokkulepete eest? Ütleme siis nii, et see on igati arusaamatu, sest meie hinnangul ei ole sellisele ükskõiksusele mingit ratsionaalset põhjust. Isegi rahalised argumendid on niivõrd marginaalsed (suurt rahalist kasu ju ei teki). Kas on siin mingid kaevandaja ja vallajuhtide vahelised isiklikud suhted, ükskõiksus, onupojapoliitika või kes teab veel mis.

9.   Kogute Hooandjas toetust, et õiglus taas jalule seada. Millist abi te inimestelt küsite?

Hooandja keskkonnas saab meie tegevust rahaliselt toetada. Kuna kaevandada sooviv ettevõte käib kolme piirkonna perekonnaga kohut, et saada üle nende maade juurdepääsutee turbarabale, siis me soovime neid perekondi toetada, et nad saaksid kasutada vajalikku juriidilist abi oma õiguste eest seismiseks. Kaevandaja ise on palganud tippadvokaadid. Ilma juriidilise nõustamiseta ei saa kuidagi hakkama. Lisaks ka MTÜ ise on algusest peale konsulteerinud õiguslikel teemadel, et keerulises valdkonnas aru saada, mis on seaduslik, mis mitte, millised on meie õigused ja võimalused jne. Kõik säärane abi on aga väga kulukas.

Suureks abiks on ka lihtsalt see, kui inimesed kirjutavad näiteks Viljandi vallale (viljandivald@viljandivald.ee) ning avaldavad arvamust Niilusoo kaitseks, andes teada, et nemad ei soovi kaevandust. Abiks on ka Niilusooga seotud teemade jagamine sotsiaalmeedias ja ühingu tegevuses muul moel kaasa löömine.

Aitäh sulle, Sandra, selle sisuka intervjuu eest! Mina olen igal juhul elurikkuse pooldaja ning olen oma hingelise ja rahalise toetuse teile juba andnud.

Kui aga Sind, lugeja, hakkas see teema huvitama ning tahad anda oma panuse elurikkuse kaitsmisele, siis toeta seda projekti Hooandja keskkonnas.

Niilusoo Hooandja projekt (23.04.2021)

Allikad:

Kui see artikkel Sind kõnetas, on Sul võimalik liituda uudiskirjaga ja toetada meie tegevust.

Toeta meie tegevust

Liitu uudiskirjaga

18 Jagamist
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Seotud artiklid

Looduslaps linnas

Ühel hetkel aga tekkis 13-aastasel perepojal Arturil küsimus selle kohta, et kas nad ikka on õnnelikud, nagu vanaisa pidevalt väitnud oli. „Kui soovid teada, mine linna,“ oli vanaisa talle kerge muigega vastanud. Seepeale Artur asuski rännakule suure linna poole, süda täis avastamisindu.

Tervishoiutöötajate rahvusvaheline hoiatusteade kõigile inimestele ja valitsustele kogu maailmas

Kuulus rahvusvaheline loosung: «Püsi kodus, päästa elusid» oli puhas vale. Vastupidi, sulgemine tappis mitte ainult paljusid inimesi, vaid hävitas ka füüsilise ja vaimse tervise, majanduse, hariduse ja muud eluaspektid. Näiteks on lockdown USA-s tapnud tuhandeid Alzheimeri tõvega patsiente, kes lisaks surid eemal oma perekondadest. Ühendkuningriigis tappis lockdown 21 000 inimest. Lockdown’i mõjud «on olnud absoluutselt kahjulikud. See ei päästnud inimelusid, mille kohta algselt teatati, et suudetakse päästa ... See on massihävitusrelv ja me näeme selle tervislikke ... sotsiaalseid ... majanduslikke mõjusid ... mis moodustavad tõelise teise laine» (prof Jean-François Toussaint, 24. september 2020). Selline inimeste vangistamine on inimsusevastane kuritegu, mida isegi natsid ei sooritanud!

Avalik teave üldhariduskooliga seotud inimestele

Oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus juba koolilapsi peetakse ohtlikuks nii neile endile, eakaaslastele kui ka neile, kes nimetavad end „täiskasvanuteks“. Märkimisväärne on siinkohal fakt, et laste ohtlikkuse nn riskifaktor rajaneb üksnes eeldusel, et nad võivad olla ohtlikud ning lähtuvalt sellest rakendatakse nende peal erinevaid „ohtlikkust ennetavaid“ meetmeid, olgu selleks siis lõputu testimine või hingamisvabaduse piiramine. Muidugi pole ükski ennetav meede saanud teaduslikku heakskiitu, vaid pigem vastupidi – häid teadusuuringuid nende usaldusväärsuse kohta napib, mis ütleb selgelt: need meetmed EI OLE põhjendatud.

Vabaduse kaitseks

Kui üks inimene esitab maskikandmise nõude teisele inimesele, on nõude esitaja automaatselt kaasosaline võimalikus inimsusevastases kuriteos. Loomulikult ei saa lükata vastutust maskikandmise nõudmise eest mingisuguse korralduse kaela, sest korralduse kehtestajad pole süüdi selles, et inimene ei mõista korralduse tähendust. Vastutab alati see, kes otsustab seda täita ja teistelt sama nõuda.
Meri

Vaba Eesti

Oleme loonud rahvusvahelise keskkonna Fonte.News, et koos mõttekaaslastega üle maailma luua ja hoida visiooni inimest ja loodust väärtustava ühiskonna rajamise võimalikkusest. Rahu ja enda keskmes hoidmine keset mistahes turbulentse on ainus viis, kuidas tulla välja maailma haaranud kaosest. Me oleme loova väe kehastused siin maistel radadel ning suudame üheskoos luua senisest kõrgemat ühiskondlikku reaalsust.

Kas TERVISEAMET hoolib inimesest?

Avaldame Tarvo Alevi saaga terviseametiga, ilmestamaks praeguse aja tüüpilist olukorda, kus inimeste teenistuses oleva info asemel saadetakse eetrisse müra või desinformatsiooni. Väljavõtted autori kirjavahetusest erinevate instantsidega leiate artiklis linkide alt.

Ärkamine kaassõltuvusest

Kõik kuritegelikud režiimid ükskõik millisel mandril ükskõik millisel ajajärgul on saanud eksisteerida üksnes rahva vaikival heakskiidul. Kõik kõrvalekalded demokraatiast on saanud juhtuda kodanikujulguse nappuse tõttu. Me oleme mõistnud, et jättes reageerimata perevägivalla või lasteahistamise ilmingutele, aitame nendele nähtustele kaasa. Kuid kas me mõistame, et inimõigustest või põhiseadusest ülesõitmine on samasugune vägivald kui isiklikel piiridel tallumine, lihtsalt teises mastaabis? Me ei tolereeri vägivalda isikutasandil. Peatugem hetkeks ja tunnetagem, mis mehhanism see meie sees on, mis sunnib meid mööda vaatama valetamisest, manipulatsioonidest, ebaõiglusest, piiride ignoreerimisest, ükskõiksusest, hämamisest, gaslightingust, vähendamisest ja veel tuhandest muust vägivaldsest nähtusest, niipea kui see kõik väljub isikutasandilt ning liigub ühiskonnatasandile? Kas vägivald, mis on ametlikult heaks kiidetud, on vähem vägivald?