Foto: Paul Nurme

Küla, mis loodud uuendama elukeskkonda

Maarja Pild

Saladus seisneb selles, et põliskodu maatükil kasvavaid taimi pole maha pannud mitte masinad või rahateenimisele mõtlevad palgatöölised, vaid inimene ise või tema esivanemad hoole ja armastusega, enda ja oma laste jaoks. Seega on seal elaval inimesel mõtestatud side kõige elavaga ja taimed on tema jaoks midagi palju enamat kui toit, umbrohi või tulevane puitmaterjal. Seda, et taimed inimese suhtumisele reageerivad, on ka tänapäeva teadus ju ammu kindlaks teinud. Armastavas ja turvalises ümbruses on aga teadagi lihtsam saavutada kontakti nii iseenda kui kogu Universumiga.
44 Jagamist
44
0
0

Mauri Põliskodude küla on ise hakkama saamisele püüdlev, loodusest lugupidavate vabade loojate kogukond. Eelkõige on see küla ja kohapealne elu iseenda tundmaõppimise töövahend. Külaelanike eesmärgiks on tegutseda loodusega kooskõlas. Sellises külas on võimalus omada kodu ja elada oma elu minimaalselt raha kasutades – ideaalis võiks see olla null rahaühikut. 

Need on mõned mõtted, mis sain külakaaslastelt vastuseks oma palvele defineerida Mauri Põliskodude küla olemust. Elu harmoonias loodusega ja iseenda tundmaõppimine on ilmselt läbivad märksõnad enamuse ökokogukondade põhimõtetes. Samas on iga kogukond täiesti omanäoline. Mis siis loob meie küla kordumatu ilme?

Sügisene rikkalik saak. Marit Külvi foto

Eelkõige eristab põliskodude külasid teistest ökoküladest ja -kogukondadest lähtumine Vladimir Megre raamatusarjas “Venemaa helisevad seedrid” toodud ideedest. Pooleteise kuni kahe hektari suurune maatükk, millele pere rajab oma kätega paradiisliku rohelise oaasi. Veekogu ja metsatuka olemasolu igal põliskodukrundil, kodu ümbritsev elav roheline tara, võimalikult suures osas oma toidu ise kasvatamine, luues selleks väikesi isetoimivaid ökosüsteeme (Anastasia ideed kõlavad üsna suurel määral kokku permakultuuri ideedega) – need on peamised nii-öelda käegakatsutava tasandi lähtepunktid meie küla ja kodude loomisel. Vähemalt sama oluline on aga kõigi nende tegevuste ja põhimõtete sügavam tagapõhi. Mõned näited otseallikast ehk Megre raamatutest: 

“Hektar maad, mida mina silmas pean ja millest räägib Anastasia – see pole mitte lihtsalt hektar maad. See on niisugune maa-ala, ruum teie ümber, mis loob teie jaoks sideme kosmosega.” Kõlab müstiliselt? Saladus seisneb selles, et põliskodu maatükil kasvavaid taimi pole maha pannud mitte masinad või rahateenimisele mõtlevad palgatöölised, vaid inimene ise või tema esivanemad hoole ja armastusega, enda ja oma laste jaoks. Seega on seal elaval inimesel mõtestatud side kõige elavaga ja taimed on tema jaoks midagi palju enamat kui toit, umbrohi või tulevane puitmaterjal. Seda, et taimed inimese suhtumisele reageerivad, on ka tänapäeva teadus ju ammu kindlaks teinud. Armastavas ja turvalises ümbruses on aga teadagi lihtsam saavutada kontakti nii iseenda kui kogu Universumiga.

“Iga taim, iga rohukõrs suhtub teisse armastusega ja just need taimed, elusolendid, on võimelised teie jaoks parimaid Universumi energiaid koguma. Koguma ja teile andma. Taimed ei toitu üksnes maa energiast,” selgitab Megre.

Küla ühise kasvuhoone püstitamine. Toomas Helsteini foto

Kuidas Mauri Põliskodude küla alguse sai?

Enamus meie küla loojatest, keda praeguseks on kaheksa leibkonda, on linnainimesed. Nii ka Paul, kes selle koha välja valis ja pikka aega küla ainus elanik oli. “Tõotasin lapsena, et enam eluilmas oma jalga maale ei tõsta. Kõik see vaev, higi ja pisarad, mis maal vanaema juures sai pealt nähtud, oli kuidagi nii kohutav. Linnaelu tundus ainumõeldav.”

Töötanud teles ja IT-valdkonnas ning elanud mitu aastat perega Hispaanias, oli Paul “igasugustest uhuu-teemadest” kindlalt eemale hoidnud, aga 2009.aasta paiku hakkas justkui juhuslikult kokku puutuma kõikvõimalike enesearengu teemadega. Ühel hetkel kutsus abikaasa teda ühele n-ö eneseleidmise koolitusele. Kerkisid täiesti uued teemad – et iga inimene ise kujundab oma elu jne, mis samas kõlasid hirmuäratavalt loogiliselt. “See justkui keeras mu peas kõik pahupidi – sain aru, et kõik see, mida ma siiani olen õigeks pidanud, on täiesti jama,” meenutab Paul. Sealt alanud eneseotsingud viisid panga IT-osakonnast töölt ära tuleku ja varsti ka abielulahutuseni. “Nii kukkus mitu maailma korraga kokku, väga raske oli seda kõike seedida. Olin soovinud selgust ja arusaamist maailmaasjadest, aga seda tuli liiga palju korraga. See niitis jalust maha.” 

Kui tal soovitati iseendas selgusele jõudmiseks lugeda läbi Megre raamatusari “Venemaa helisevad seedrid”, oli Paul esialgu väga skeptiline, aga avanud esimese raamatu, luges ta nädalaga kõik seitse osa läbi, mis olid selleks ajaks inglise keeles ilmunud. Et need raamatud ka eesti keeles juba kümme aastat olemas on, ei osanud ta miskipärast kahtlustadagi nagu ka seda, et Eestis oli samuti kümne aasta jagu tegutsenud aktivistide grupp, kes olid juba kaua unistanud põliskodude küla loomisest.

Ta teadis otsekohe, et ka Eestis on sellist küla vaja, ning asus otsima kohta, kuhu seda luua võiks. Paul lõi netis siin-seal suvalises kohas kaardi lahti ja leidiski paiga, mis justkui olnuks raamatust maha kirjutatud: metsa sees, 250 hektarit. Mõni päev hiljem luges ta Maalehest Tiit Niilo juttu sellest, et inimesed peaksid maale kolima. “See kõlas nii õigesti. Helistasin spontaanselt Tiidule, keda ma isiklikult ei tundnud, ja ütlesin: “Tead, ökoküla on vaja rajada!” Tiit minult midagi ei küsinud. Ütles, et jah, on vaja rajada. Kas saad Missomaale tulla, räägime asjast. Ma ei teadnud isegi, kus Misso asub – vaatasin kaardilt. Ahah, Võrumaa, Lõuna-Eesti. Ja avastasin, et see on ju täpselt see kant, kuhu olin külale koha välja valinud!” Järgmine päev oli Paul Missos, kohtus Tiiduga ja ülejärgmisel päeval oli koos oma asjadega kolinud Missosse. Tiit laenas kolimiseks auto ja Paul asus ajutiselt elama Tiidule kuuluvasse Tsiistre külakotta.

Koos Tiidu ja tollase vallavanema Urmas Peegliga loodi MTÜ Tule Maale. Vahepeal selgus, et maatükk, mille Paul oli välja valinud, erinevatel põhjustel siiski ei sobinud. “Olin sellest üsna löödud ning kurtsin oma muret ühel laupäevaõhtul Tiidu juures saunas,” jätkab Paul. “Seepeale ütles üks habemik, et mul on siin lähedal üks väiksem maalapike, äkki tahad seda vaatama minna. Järgmisel hommikul kella viie paiku läksingi, olles ise üsna pessimistlik, et ega midagi võrdväärset nagunii ei leia.” Kuid maatükk Mauri külas ületas igasugused ootused. 

Krundi hind oli üsna suur ja kohe tagataskust seda raha võtta ei olnud, kuid omanik oli lahkesti nõus maa müüma viieaastase järelmaksuga.”Mis see siis ära ei ole,” mõtles Paul. “Aastaga on siin kõik maatükid välja valitud ja iga pere kohta 2500€ aastas ei ole üldse suur summa”.  Mingil põhjusel oli Paul täiesti veendunud, et küla tuleb. Kuid kõiksusel olid omad plaanid. Kui kolme aasta möödudes oli Paul endiselt ainuke külaelanik, hakkas tema hinge pugema kahtlus, kas ta mitte liiga kindel pole olnud. Kuid siis saabus Kairi. Kui Paul oli talle olukorra lahti seletanud, võttis Kairi omanikuga ühendust, et kokkulepped uuesti üle vaadata. Paari päeva pärast tuli Kairi tagasi teatega, et omanik on nõus veel neli aastat pikendama n-ö järelmaksu. ”Arvestades seda, et selle ajani ei olnud maaomanik saanud mitte sentigi, tuli vastu võtta otsus. Kui septembriks kedagi juurde ei tule, tunnistan oma läbikukkumist,” arutles Paul. Kuid siis nad tulid.

Permapeenar. Marit Külvi foto

Küla, see on kogukond

Külas on hetkel kaheksa leibkonda, kelle hulgas on klassikalisi ema-isa-lapsed perekondi, paare, üksikuid inimesi, emasid lastega. Mõni tulevane koduõu on iga ilmaga värskeid jalajälgi täis, mõni on terve pika talve tukkunud puutmatu lumevaiba all – alles suvel on lootust puude vahel silmata värvilist telki. Mõni pere sööb peaaegu kevadeni omakasvatatud toidukraami, mõnel on vaid paar esimest viljapuukest tulevase lopsaka põliskodu asukohas tüvesid sirutamas. Et enamus meie maadest on savised, algab tervendav suhe oma taimedega juba enne nende istutamist – kõigepealt tuleb komposti, multši, kõrgpeenarde ja muude looduslike-loomulike nippidega luua viljakat mulda. Loomulikult soovivad kõik ka oma hooned ehitada võimalikult looduslikust materjalist, kuid anname endale aru, et mõnikord võib siiski “reaalsus vahele tulla” ja on mõistlikum kasutada otse loodusest võetud või taaskasutatud materjali asemel võimalikult loodussõbralikku poetoodet. Lihtne näide: kui naabruskonna lambakasvataja on oma villahunnikud just ära põletanud, tuleb valida, kas soojustada oma lagi tehases toodetud tselluvillaga või lükata soojustamine järgmise lambapügamiseni edasi. Aianduses tundub asi lihtsam: me kõik oleme maheviljeluse ja permakultuuri usku ja kellelgi ei tuleks pähegi herbitsiide ja kunstväetisi oma maatükile või külakoja ühisaeda lubada. Siiski on ka siin võimalik minna rohkem või vähem loomulikku-looduslikku rada. Nii näiteks on meie küla põhimõtetes otsesõnu kirjas, et GMO-taimed on keelatud. See, kas osta puukoolist poogitud viljapuid või püüda neid ise seemnest kasvatada, jääb aga iga pere enda otsustada. 

Meie iganädalastel koosolekutel on lisaks praktilistele teemadele kindel koht ka unistusteringil, kus jagame mõtteid ja kujutluspilte küla ja omaenda põliskodu tulevikust, et teisedki saaksid unistuse teostumisele oma mõttejõu väge juurde anda. Unistusteringis vaimusilma ette kerkiv valmis küla on vähemalt meie, maurikate jaoks tõeline maapealne paradiis!

Muidugi tähendab selle paradiisini jõudmine palju tööd, kohati ka pisaraid ja ma-ei-saa-sellega-hakkama tunnet. Elumuutus linnast maale kolimisel on suur, lisaks tuleb korraldada sissetulekute küsimus – igaüks peab oma kodu nullist üles ehitama. Siia kogukonda ei saa lihtsalt sisse kolida ja vaadata, et kuidas on, kas mulle selline elu sobib.

Mauril on olemas vana kehvas seisus taluhoone, külakoda, kus Paul ja Kairi praegu elavad ning teisedki tulevased asukad vajadusel öömaja saavad või lihtsalt lõunasööki keedavad, kui oma krundil toimetamas käivad. Margus, külakoja kolmas elanik, eelistab ööbida värskes õhus ning aastaringselt tiigis suplemas käia. Enamus ülejäänud peredest on Mauri lähikonda kolinud, mis teeb kodu rajamise oluliselt lihtsamaks. Nelja või kahekümne kilomeetri kauguselt vabal hetkel oma maale nokitsema tulla on hoopis midagi muud kui Tallinnast, Tartust või Viljandist nädalavahetuseks kohal käia…

Olulisel kohal nii põliskodude valmimisel kui ka küla ühisalade edendamisel on talgud, kus püüame töötegemise kõrval mitte unustada ka niisama olulist tähistamise ja üksteise seltskonnast rõõmu tundmise osa. Rikkalike hõrgutiste rohkuse tõttu oleme taimetoidufestivalideks ristinud mitte ainult talgupäevad, vaid ka iganädalased koosolekud, aeg-ajalt toimuvad regilaulu- või filmiõhtud jm koos olemised.

Kui küla ühissaun on alles valmimisjärgus, siis käesolev artikkel valmib meie pisikeses laastukatuse ja põhu-saviseintega arvutimajas. Enamus meist soovivad oma tulevase põliskodu hoida võimalikult kiirgusvaba, samuti näitavad kaugtöö tegijate kogemused, et kodus pole alati lihtne arvutitööle keskenduda. Kuigi meie ideaaliks on elada maksimaalselt looduslähedast elu minimaalse tehnika ja virtuaalmaailma kasutamisega, võtab see kõik aega ja esialgu on nii mõnegi külaelaniku sissetulekud seotud arvutiklahvide klõbistamisega. 

Lisaks neile ühishoonetele on nii meie unistamisringidest kui ka koosolekute “asisematest” osadest läbi käinud toredaid mõtteid – ühisest töökojast külateede äärsete seiklusradadeni välja. Ja muidugi saab külas kord olema oma kool ja lastehoid. Olgugi, et oma põliskoju sissekolimiseni läheb iga pere põhiline aeg, jaks ja raha koduloomisele, peame väga oluliseks ühiseid visioone ja oskust suurelt unistada.

Metsatööd kondiaurul. Toomas Helsteini foto

Kas tunned endas kutset põliskodu luua?

Igaühel meist on oma Maurile jõudmise lugu ning oma kodude rajamise kõrvalt ootame põnevusega ka võimalust jälgida tulevaste uute naabrite “lugusid”. Ehk nagu ükskord külalistega ringkäigule mineku eel jutuks tuli: pole midagi ilusamat kui näha, kuidas inimene vabadel kruntidel ringi jalutades aeg-ajalt seisatab, paigavaimu tunnetab ja lõpuks maatükkide hulgast oma ära tunneb. Praeguse seisuga on külas veel kuus vaba maatükki, mida kohe võimalik välja valida, ülejäänud hektarid ootavad juurdepääsuteede rajamist. “Kohe” ei tähenda siiski kohest maatüki väljaostmist ja maja püstipanemist – külaga liitumisele eelneb ühe-aastane prooviaeg kogukonna ning kohapealse elu-oluga tutvumiseks. Ökokogukondade kogemused nii Eestis kui ka kaugemal on näidanud, et see on mõistlik, vältimaks tulevikus lootusetult erinevatest arusaamadest ja ellusuhtumisest tulenevaid probleeme.

Nii me siin Mauri Põliskodude külas siis elame. Täiustame elavat ümbrust nii uute suurepäraste taimede kui ka tänu kaunile ümbrusele ja unistustele järjest harmoonilisemate inimestega. Ehk siis, nagu loo alguses mainitud, tegutseme loodusega kooskõlas ja püüame iseennast tundma õppida. Mina näiteks tean juba päris hästi, mida ma tahan. Tahan elada just sellist elu, mida hetkel, enne oma maja valmimist ja rahamaailmast päris vabaks saamist võimaldavad elada puhkepäevad ja -nädalad – lihtsalt kulgeda omas tempos keset loodust, teha seda, mille tegemise “tunne” parajasti on, olgu see siis metsas jalutamine, täie pühendumuse ja vaimustusega uue peenra rajamine või hoopis hilise pärastlõunani “hommikuse” teetassi taga lugemine, joonistamine või näputöö tegemine.

Roos ja herned kasetüvepeenras koos. Marit Külvi foto
44 Jagamist
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Seotud artiklid

Looduslaps linnas

Ühel hetkel aga tekkis 13-aastasel perepojal Arturil küsimus selle kohta, et kas nad ikka on õnnelikud, nagu vanaisa pidevalt väitnud oli. „Kui soovid teada, mine linna,“ oli vanaisa talle kerge muigega vastanud. Seepeale Artur asuski rännakule suure linna poole, süda täis avastamisindu.

Tervishoiutöötajate rahvusvaheline hoiatusteade kõigile inimestele ja valitsustele kogu maailmas

Kuulus rahvusvaheline loosung: «Püsi kodus, päästa elusid» oli puhas vale. Vastupidi, sulgemine tappis mitte ainult paljusid inimesi, vaid hävitas ka füüsilise ja vaimse tervise, majanduse, hariduse ja muud eluaspektid. Näiteks on lockdown USA-s tapnud tuhandeid Alzheimeri tõvega patsiente, kes lisaks surid eemal oma perekondadest. Ühendkuningriigis tappis lockdown 21 000 inimest. Lockdown’i mõjud «on olnud absoluutselt kahjulikud. See ei päästnud inimelusid, mille kohta algselt teatati, et suudetakse päästa ... See on massihävitusrelv ja me näeme selle tervislikke ... sotsiaalseid ... majanduslikke mõjusid ... mis moodustavad tõelise teise laine» (prof Jean-François Toussaint, 24. september 2020). Selline inimeste vangistamine on inimsusevastane kuritegu, mida isegi natsid ei sooritanud!

Avalik teave üldhariduskooliga seotud inimestele

Oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus juba koolilapsi peetakse ohtlikuks nii neile endile, eakaaslastele kui ka neile, kes nimetavad end „täiskasvanuteks“. Märkimisväärne on siinkohal fakt, et laste ohtlikkuse nn riskifaktor rajaneb üksnes eeldusel, et nad võivad olla ohtlikud ning lähtuvalt sellest rakendatakse nende peal erinevaid „ohtlikkust ennetavaid“ meetmeid, olgu selleks siis lõputu testimine või hingamisvabaduse piiramine. Muidugi pole ükski ennetav meede saanud teaduslikku heakskiitu, vaid pigem vastupidi – häid teadusuuringuid nende usaldusväärsuse kohta napib, mis ütleb selgelt: need meetmed EI OLE põhjendatud.

Vabaduse kaitseks

Kui üks inimene esitab maskikandmise nõude teisele inimesele, on nõude esitaja automaatselt kaasosaline võimalikus inimsusevastases kuriteos. Loomulikult ei saa lükata vastutust maskikandmise nõudmise eest mingisuguse korralduse kaela, sest korralduse kehtestajad pole süüdi selles, et inimene ei mõista korralduse tähendust. Vastutab alati see, kes otsustab seda täita ja teistelt sama nõuda.
Meri

Vaba maailm

Oleme loonud rahvusvahelise keskkonna Fonte.News, et koos mõttekaaslastega üle maailma luua ja hoida visiooni inimest ja loodust väärtustava ühiskonna rajamise võimalikkusest. Rahu ja enda keskmes hoidmine keset mistahes turbulentse on ainus viis, kuidas tulla välja maailma haaranud kaosest. Me oleme loova väe kehastused siin maistel radadel ning suudame üheskoos luua senisest kõrgemat ühiskondlikku reaalsust.

Kas TERVISEAMET hoolib inimesest?

Avaldame Tarvo Alevi saaga terviseametiga, ilmestamaks praeguse aja tüüpilist olukorda, kus inimeste teenistuses oleva info asemel saadetakse eetrisse müra või desinformatsiooni. Väljavõtted autori kirjavahetusest erinevate instantsidega leiate artiklis linkide alt.

Korralduse fenomen

Tasub tähele panna, et mõisted „korraldus“ ja „seadus“ on täiesti erinevad asjad. Vabariigi Valitsuse ametiisikute poolt välja antud mistahes korraldused ei laiene neile, kes ei tööta selle asutusega seotud isikute alluvuses, olgu siis tegu juriidiliste isikute... või päris inimestega.