Foto: Mailiis Ollino

Indrek Vainu: Õnnelikuks teeb lihtne elu

Merle Rallmann

Tutvustame Vaba Eesti homse suurürituse esinejat Indrek Vainut: “Meie valik on elada metsas ja ma ei heida ette korteris elamist, aga tekib küsimus, kas elus olemise eesmärk on kuni surmani lihtsamini elada. Ma soovin, et inimesed saaksid aru, et tegelikult peitub õnn lihtsas elus ja loodusega üks olemises. Et meile on veel jäänud meie maa ja kultuur ning see on esmatähtis. Kõik muu – raha ja staatus – on tühine ja kaduv nagu tolm.”
102 Jagamist
101
0
1

Soomaal jõe kaldal metsas asub küllap kogu riigis ainulaadne nähtamatu kodu, mille olemasolust on aimu vähestel. Väikeses metsaonnis elab siin juba mitu aastat noor pere, Anna ja Indrek Vainu pisitütre Raba Rü-ga. Õige harva eksib siia kutsumata külalisi, kui mitte arvestada metsloomi- ja linde. Mina sain küllakutse mullu suvel, kui tööülesanded meid juhuslikult kokku viisid.

Indrek Vainu on tuntust kogunud keskkonnaanalüütiku ja looduskaitsjana, ta on kaasa löönud rahvaliikumises Eesti Metsa Abiks, kus tegutses vabatahtliku koordinaatorina. Samuti on ta korraldanud aktsioone metsade kaitseks, loodusest prügi koristamist ja metsalaulupidu Soomaal. 

Metsikusse kohta kanna kinnitamine polnud juhuslik. 14 aasta eest sõitis nelja keelt valdav psühholoogia magistrikraadiga IT-ekspert Tallinnast Soomaal kanuuga ja võttis puutumata metsa vaadates kuulda südamehäält, mis ütles, et ta peab siia elama tulema. Päriseks.

Anna Vainu, kes Indrekuga koos olnud kolm aastat, pakub külalistele peale koduümbruse näitamist endavalmistatud angervaksasiirupist limonaadi. Vainude müstiline kodu on korraga nii köök, elu- kui magamistuba, kus pole liigseid helisid, kui laual oleva kella jõuline tiksumine ja Raba Rü lalin välja arvata. Aknast langeb laual keelekastega täidetud pokaalidele läbi põlispuude murdnud päikesekiiri.

Indrek, me kohtusime eelmisel suvel kanuuretkel, kui Soomaad väisas Mehhikos maiade kultuuri ja vihmametsa taastav saksa metsateadlane Bernd Neugebauer.

Toona oli Anna süles vaid pooleaastane tütar. Kuigi ma keskendusin siis Neugebauerile, jõudsid kergitada saladuseloori oma pere elult Soomaa metsas. Läksime toona Raudna jõevoolust kantuna üle sina peale. Milline see sinu Soomaale sattumise lugu õieti oli?

Ma olen hariduselt psühholoog ja kujutan ette, kuidas see kõlada võib, aga mets ütles, et pean siia elama tulema. See hääl oli piisavalt tugev, et seda kuulda võtta. Ühel hetkel sai sellest veendumus: küll siin on ilus, see on koht, kus ma tahan olla.

Maa koos metsaga kuulus metsafirmale, tegin neile pakkumise, raha kaalus üles metsa raieväärtuse ja nii saigi minust 2006. aastal siin kaheksa hektari metsamaa omanik.

Ehitasin siia kohe onni, ei olnud siin kaevu, elektrit ega mingit varasemat asustust. Nüüdseks on Anna pea kuus hektarit maad juurde ostnud ja kui kodumetsas ringi vaadata, siis piire ei paista.

Kuidas põlisest Tallinna poisist sai emotsionaalne ja põhimõtteline metsakaitsja? Su haridus pole loodusega näiliselt seotud. Kas sa märkasid juba lapsena loodusega toimuvat või tekkis see huvi hiljem? 

Olen küll Tallinna haiglas sündinud nagu enamik inimesi, ainult mõni on saunas sündinud (naerab), aga suviti käisin tädi juures Kolga lahe sopis ehedas rannakülas, kus elati traditsioonilist elu: peeti kanu, küülikuid ja sigu, künti põldu hobusega ja merd paadiga, et enda tarbeks kala püüda. Sest kohalike isad ja vanaisad olid sama teinud.

Ma mäletan aega, kui kala hakkas merest otsa saama. Oli iseseisvumisaeg, kui midagi Läänemeres muutus. Meenuvad tädimehe kibestumist täis sõnad, kui läksin mere äärde, kus tal võrgud vees, ja ta rehmas: “Sellel pole mõtet, võrgud on mitu nädalat sees olnud, kala lihtsalt ei ole!” Tema nukker ilme on senini meeles. Ta oli rannakülas üles kasvanud – põlise rannarahva elu traditsiooniline tegevus oli järsku kadunud. Sealt sai mulle selgeks, et keskkonnamuutustega kaasneb ühiskonna ja inimeste allakäik, kultuuri katkestus.

Kas need suved panid sind nägema, et looduses on elu teistsugune kui linnas? Millal see muutus silma hakkas?

Kui sa küsid, kas ma lapsena märkasin erinevust, siis jah, mul oli see teadmine ilusast elust looduse rüpes. Teadsin, et on olemas ideaalne maailm, kus inimesed elavad loodusega kooskõlas ja tarbivad vajaduse järgi.

Meil on rahakultus ja esmatähtis majandusliku kasu tagaajamine. Viimased 15–20 aastat tehakse inimesi lolliks, kui räägitakse, et mõistlik on efektiivselt ja intensiivselt majandada, põllule on vaja mürki pritsida.

Mul vedeleb siin musta tamme palgivirn, millest ma võiksin nikerdada kõrvarõngaid ja müüa 100 eurot paar, hullult kasumlik oleks. Käbid võiksin kokku korjata ja maha müüa. Kõigest saaks raha teha.

Inimeste oma valik on see, kas elada korteris, maal või metsas. Meie valik on elada metsas ja ma ei heida ette korteris elamist, aga tekib küsimus, kas elus olemise eesmärk on kuni surmani lihtsamini elada. Võiks ju mõelda, et inimesest jääb midagi alles, et surres ei peaks mõtlema: kulutasin 45 aastat tööl käimiseks, tulin õhtul koju, sõin poolfabrikaate ja unistasin suuremast telekast. See pole ju mingi elu, see on lihtne suremine.

Ma arvasin kunagi, et raha on tähtis ja selle tagaajamine annab kõrge staatuse. Kuni sain aru, et mitte väline rikkus ei tee õnnelikumaks ega maailma paremaks, vaid endaks olemine ja enese äratundmine. Kui me ei kaitse oma keskkonda, kaotame maad ja metsad. Kui meie hiiepaigad raiutakse maha ja allikad hävitatakse, ei saa me neid tagasi.

Kõige hullem on, et nendega koos hävineb osa meie kultuurist, osa sellest, millest rahvus koosneb ja on tuhandeid aastaid siinsele inimesele omane olnud. Sest rahvus ja selle identiteet koosneb keskkonnast ja keelest. Kui sa ühe ära võtad, siis meie identiteet kaob. Kui mets ära kaob, kas me siis oleme metsarahvas?

Geneetiliste ja kultuuriliste leidude põhjal teame, et eestlased on siin olnud aastatuhandeid. Meie esivanemad ei andnud alla, ei surnud välja. Nüüd, kus meil on olemas vabadus ja oma riik, kus me ei ole enam orjad, hakkame me seda kõike laskma käest libiseda.

Me kujutame ette, et me, eestlased, oleme metsarahvas, aga saame laulukaare all kokku ja laulame saksa laule! Kunagi Lennart Meri oma filmis “Linnutee tuultes” küsis, kas mäletad veel. Tekib küsimus, kas mäletad veel oma keelt, kas mäletad veel, kes sa oled, või siis on kõik juba Gyproc ja Fibo-plokk.

Sa pole ehitust õppinud. Kes aitas sul metsas majakesed püsti panna?

Töö õpetab. Ma olen julge ja osav olnud, ise nokitsenud. Onni hakkasin otsast tegema, kuni see püsti sai. Inimeste probleem on julguse puudus. Haabjat tehes mõistsin, et lihtsam on, kui keegi juhendab, aga kui sa päriselt ise tegema hakkad, siis töö õpetab: saad aru, kui teed vigu. See võtab rohkem aega, aga saad targemaks ja õpid rohkem.

Muidugi metsas üksi ehitades tuleb olla eriti ettevaatlik, rahulik ja kasutada ohutusvahendeid: turvajalatseid, kindaid ja põlvekaitsmeid. Kui midagi juhtub, pole abi käepärast.

Onnid ehitasin ilma loodita üksi. Kasutasin oma metsa puitu, niitsin pilliroogu. Ümberkukkunud puude juurte alt sain liiva. Savigi leidsin siitsamast. Läksin otsima, kust saaks savi. Üks pihlakakobar osutas maa peale, mäletan, et erakordselt selgelt säras, justkui näitas, et kaeva siin. Imelik koht oli, vesi oli maa peal lohus ja kui kätega esimese kihi tõmbasin, oligi savi vastas, niipalju kui vaja.

Ehitusmaterjalist pidin ostma vaid kruve, värvi jaoks kriiti ja kohupiima. Laenatud hobusega vedasin palgid metsast kokku, treileril metsa toodud saekaatriga lõikasime lauad, eks see maksnud midagi. Suurem onn sai valmis hiljem, maksma ei läinud seegi suurt midagi. Aknad näiteks on Soomest saadud ehituslammutuse jääk.

Anna jõudis sinu ellu kolm aastat tagasi, tütar Raba Rü sündis vähem kui kaks aastat tagasi. Räägi, kuidas teie tavaline argipäev siin välja näeb, kui sa parasjagu metsa eest ei tegutse?

Me elame enamiku ajast õues. Ärkan kella kaheksa paiku, teen tule pliidi alla, siis askeldan juba õues. Teeme hommikusöögi, pärast mida hakkab Anna aias toimetama ja mina tegema midagi, mida Anna tahab või ise vajalikuks pean. Pärast päevatoimetusi on kuni kella kaheni lugemise ja kirjutamise aeg. Mulle piisab kuuest unetunnist, talvel vajan ehk veidi rohkem.

Teil pole ei pesumasinat, külmikut ega prügikonteinerit, kuidas te oma elu korraldanud olete? Kui keeruline selline elu väikelapsega on?

Pesu käime pesemas enamasti vanemate või sõprade juures. Linnast toome suuremad varud, sest meie lähimates poodides erilist ökotoidu valikut pole. Mahetoitu saame ka Soomaa ümbrusest, tuttavatelt ning muidugi ise marju, seeni, õunu ja muud säärast korjates. Sel suvel saime enda aiast ka päris palju, sest koroonaisolatsiooni pärast on meil nüüd mitu kasvuhoonet, kuhik- ja põhupeenrad. Sööme sellist toitu, mis ei rikne kiirelt, näiteks liha ja piima peaaegu üldse mitte. Looduslähedane ja lihtne eluviis paneb kohanema, muudab ka toitumist tervislikumaks.

Vihmavett kasutame majapidamises, ojavett kastmiseks, joogivesi tuleb allikast.

Jäätmeid tekib meil ülivähe, kahe nädala jooksul ehk poekotitäis. Ma olen kõva sorteerija, olen prügi sorteerinud ammusest ajast. Iga kord, kui kodust ära lähen, võtan prügi kaasa ja viin vastavasse konteinerisse.

Kuidas te oma töid ja tegemisi plaanite? Lepite juba õhtul kokku või arutate hommikul kohvitassi taga eeloleva päeva plaane?

Väga ei plaani, hommikul vaatame, mille tegemiseks ilm üldse sobib. Metsas ja kodu juures on kogu aeg midagi teha nagu vanasti talus. Kui Annal on vaja, et ma midagi teeks, siis muutub mulle vaimselt ebameeldivaks, kui ma seda ei tee. Ma tunnen tema tahtmist metsa teise otsa, ma ei saa selle eest põgeneda (naeravad). Alati on rohkem vaja teha, kui päevaga jõuad. Aga me elame hetkes, mitte plaani järgi ja tegemata tööde arv ei tekita siin stressi. Me oleme proovinud plaane teha, aga nagu öeldakse, inimene plaanib ja jumal naerab.

Kuidas see teil õnnestub? Inimlik on ju mõelda homsele või eesseisvale talvele.

Kõige halvem plaan on suur plaan, kui püüad kõik läbi mõelda ja tegelikkuses läheb hoopis teisiti.

Viimased 10–15 aastat on meid hakatud lamestama. Oleme nagu lamemaalased, kõik on pressitud lääneriikidega sarnasteks. Eesti lapsed on juba Ameerika lastega sarnased, vahivad samu saateid ja YouTube’i videoid, mängivad samu mänge. Me vaesume, mitte ainult rahaliselt, aga ka kultuuriliselt, sest kaob rahvuslik eripära. Rahaline vaesumine toimub samuti, selle nimi on majanduskriis ja inflatsioon: miljon eurot täna on kümne aasta pärast kommiraha. Me ei oska isegi ette kujutada, milline majanduskriis meid ees ootab.

Meele vaesumise vastu ei aita ükski plaan, vaid mitmekesisus oma mõtetes ja tegevuses. Peame endale tunnistama, et meie rahva teadvus on okupeeritud. Kuni me seda ei tunnista, jäämegi okupatsiooni alla, mis ei toimu relvade või rahvuste tasandil. See on üleüldine meeleokupatsioon, mida meile peale surutakse: kuidas sa pead olema, käituma, tarbima, mõtlema, mida tohib teha ja mida mitte. Me ei taha nii, me tahame elada rahulikult metsas nagu muiste.

Inimesed ei taju alateadlikku suunamist. Muutused hiilivad ligi märkamatult ja peame neid loomulikuks, adumata, et see polnud meie valik, keegi tegi valiku meie eest.

Inimesed on kaotanud oma juured, ometi on neil igatsus millegi eheda järele. Kevadel koroonaajal nägin Soomaal, kuidas kõik nädalavahetused olid raba- ja metsarajad inimestest pungil. Meiegi juurde hakkas tulema sõpru, kui juba rohkem liikuda võis.

Üks rikkurist sõber, olles teel Tallinnast Lõuna-Eestisse, tegi meil vahepeatuse ja magas öö metsas võrkkiiges. Hommikul ärkas reipa ja rõõmsana, sõi metsa all siblivate kanade mune ja oli lihtsalt õnnelik. Inimesed saavad aru, et midagi on siin ühiskonnas puudu ja lihtne elu teeb tegelikult õnnelikuks.

Teinekord käis siin tunnustatud muusik, magas samuti õues. Tema sõnul on siin ideaalsed tingimused. Inimesel on vaja metsikut keskkonda, et end elusana tunda.

Sööme sellist toitu, mis ei rikne kiirelt, näiteks liha ja piima peaaegu üldse mitte. Looduslähedane ja lihtne eluviis paneb kohanema, muudab ka toitumist tervislikumaks.

Mind teatakse kui metsakaitsjat. Eesti metsad on metsikud ja poollooduslikud, kuid me oleme neid kaotamas. Mina pean kõige olulisemaks kaitsta just metsikut kooslust, mulle tähendab see spontaansust ja iseolemist. Ei pea kõike planeerima ega majandusliku efektiivsuse järgi kasumlikumaks putitama. Looduses kõik juhtub parimal viisil, õigel hetkel, inimestena me lihtsalt ei taipa seda. Keskkonna mitmekesisuse säilitamine on metsade kaitse puhul väga oluline.

Toon näite. Soomaad väisanud hollandlane küsis, kas siin on päris jõed. Veider küsimus, aga neil pole enam looduslikke jõgesid ega metsi, on palju kanaleid ja istutatud monokultuurseid puistuid. Holland on suuresti allpool merepinda. Nad raiusid keskajal oma metsad maha, siis valitseja ütles, et enam ei tohi nii palju metsi raiuda, kasutagu rahvas kütteks turvast.

Hakatigi turvast kaevandama. Kaevandati turvas ära ja avastati, oih, me oleme allpool merepinda ja oleme rikkunud oma veesüsteemid. Samasuguse katastroofi poole liigub kiiresti Eesti. Terve Pärnu ümbrus on metsaraie lanke ja turbavälju täis. Sama kurss, aga palju kiiremini, sest kasutame efektiivsemaid masinaid!

Rabade kaevandamine on kõige suurem ökoloogiline kuritegu, mis Eestis on võimalik korda saata, tegu on aastatuhandete jooksul välja kujunenud ökosüsteemiga, mida mõne aastaga hävitatakse.

Avalikkuse suure tähelepanu all on metsade lageraie, aga rabade kaevandamisest kui probleemist ei räägita väga palju. Miks see nii on?

Hea küsimus! Miks näiteks keskkonnaamet ja Pärnu kohalik omavalitsus on andnud välja välismaiste omanikega firmadele kaevanduslube, nii et vähe pole? Pärnu külje all lükkavad norrakad hunnikute viisi pappi taskusse. Tüübid lihtsalt veavad turba välja, pakivad Hiinas ilusasti ära ja siis müüvad selle meile tagasi. Palju õnne, Pärnu inimesed, ostsite oma raba aiamaale või lillepotti tagasi, viis eurot kott.

Mina pärnakana küsiksin küll, miks te annate meie linnalähedase raba ärikatele, kes ei ole isegi mitte eestlased. Mis kasu sellest kohalik inimene saab? See on päris küsimus. Me oleme veel hullemad kui pärismaalased. Me oleme selle maa pärismaalased, siinne põlisrahvas ja me ei saa isegi klaashelmeid vastu. See on kohutavalt kurb, sest looduse röövimist aitavad korraldada meie oma inimesed.

Meie nii-öelda konservatiivid on pehmelt öeldes populistlikud. Poliitikud näikse otsivat igat võimalust, kuidas oma isamaad maha müüa. Rääkimata erakondadest, kes päris asjadega töötamise asemel tegelevad üksteisele ärapanemisega, et võimu hoida või soodsal hetkel ise võimule saada. Ja inimesed valivad selliseid uuesti ja uuesti.

Kuidas su teed liikumisega Eesti Metsa Abiks (EMA) ristusid? Mis juhtus, et sa sealt lahkusid?

EMAga oli nii: ma nägin, et netis koondusid inimesed, kes mõtlesid minu arust õigel viisil. Hakkas tekkima jõud, millel ei olnud ainult protestivaim, vaid teadmised ja tegutsemissoovgi. Nende inimeste mõtted kõnetasid mind, nad olid valmis midagi tegema, kuigi ei teatud veel täpselt, mida ja kuidas. Minule see sobis, et tegevus kujuneb asjade käigus.

EMA sai alguse rahvaliikumisest, siis tehti MTÜ, et hakata teatud juhtumite korral kohtusse pöörduma. Aeg läks edasi ja osa rahvaliikumise inimesi tahtis tavalise keskkonnakaitselise organisatsiooni suunas liikuda. Üks lahkumise põhjusi olid eri arvamused, kuhu ja kuidas edasi minna, sest paljud taktikad ei toimi, on protestitud, pöördumisi kirjutatud, püütud läbi rääkida. Paljud ministridki on vastu päid-jalgu saanud, aga poliitilist muutust looduse ja metsa heaks pole tekkinud.

On äärmuslikke optimiste, kes loodavad, et ehk midagi muutub, kui veel proovida, kui mõõdukat liini edasi ajada. Minu arvates ei vii see sihile.

EMA mõte ja eesmärk on teavitada, panna inimesi mõtlema, aru saama ja ise tegutsema. Näiteks, kui tuleb välja, et RMK (riigimetsa majandamise keskus) plaanib alevi kodumetsa lageraiuda või Pärnu lähedal kanakulli pesametsas käib raie, siis mõeldakse vääralt, et küll EMA tuleb ja ajab asja korda. Keegi ei tee sinu eest asju ära, sa pead minema ise ja nõudma RMK-lt, omavalitsuses või kas või harvesterijuhilt, teadmaks, mis toimub! Nii nagu Mati Kose tegi Pärnus ja peatas raie kanakulli pesa juures.

Abikaasa Anna Vainu: Tegin kosmosele taotluse minna metsa elama.

Virumaalt pärit Anna Vainu pool elu möödus Tallinnas. Hariduselt teatri- ja filmikunstnik tegi pärast kooli lõpetamist etendustele ja filmidele kunstilist kujundust. Leiva lauale toomiseks tuli töötada ka reklaamide ja seriaalide kallal, mis õblukese naise silmi särama ei pannud.

Samal ajal unistas haldjaliku olemisega Anna maamajast, ent selle soetamiseks nappis raha. “Siis ma tegin kosmosesse taotluse metsa elama minna. Et mul oleks mees, kes ehitab mulle maja,” räägib Anna, kelle soov on nüüd täitunud.

Kord mõtles Anna korjata kukeseeni, aga oma metsas neid ei kasvanud. “Indrek ütles, et pole vaja kaugemale minna, ja näitas käega metsa poole, öeldes: need on seal olemas,” meenutab naine. Ühel päeval tuli Vainudele külla sõber – sellestsamast suunast kahe koti kukeseentega. Kukekate kasvukoht nägi välja nagu oleks sinna ringjalt kaks peotäit kukeseeni külvatud. Ometi on teada, et kukeseened ei taha isegi kasvanduses käsu peale kasvada.

Soomaa kodus on naise õlgadel toidutegu, tütre ja aiamaa eest hoolitsemine. Anna soovil ei kasutata majapidamises plastesemeid, abikaasal tuli pliidi käepidemedki puiduga asendada.

Anna on täiendanud oma teadmisi Kadriorus Gaia akadeemias tervikliku eluviisi aluste kursusel, õppinud permakultuuri ja sattunud juhuse tahtel regilaulu juurde. Praegu tütrele laulev naine ei pea end esinejaks, selleks, kes laulab. Abikaasa nimetab naist laulikuks.

Enda sõnutsi on Anna abikaasat palju mõjutanud pärimuse asja ajama hakkamises. “Kui ise Eesti asja ei aja ega omi laule laula, siis ei tee seda keegi,” arvab ta.

Indrekuga ühendab neid mõiste “metsik”. “Püüame mõlemad aru saada selle maa rahva pärisosast: mis on meie kultuur, mida me tahame, hoiame ja vajame,” selgitab Anna.

“Loen praegu Hasso Krulli viimast raamatut, mille ta meile metsalaulupeo ajal kinkis. Võtsin lahti 2010. aasta artikli ja on huvitav tõdeda, et ta kirjeldab samu mõtteid, milleni me oleme jõudnud siin ise, ilma, et keegi oleks neist asjust sellisena meile varem rääkinud. Järelikult on see teadmine kusagil infoväljas olemas ja need, kes otsivad, jõuavad selleni,” tõdeb Anna Vainu.

Hästi, onnikesed ehitasid üles peaaegu muidu, aga selleks, et metsa osta, on raha vaja, palju raha. Millest te elate ja metsa ostate? On sul rikas vanaisa või tiksub kuskilt passiivne sissetulek?

Sa mõtled valesti, kukeseenejutt seletab neid asju.

Raha on ju väljamõeldis, seega saab seda ka ise välja mõelda. Kes teeb tööd, investeerib, müüb midagi, saab päranduse, asutab firma, võidab lotoga, nii palju võimalusi on raha saada ja ka sellest ilma jääda.

Elus on mitu teed. Põhitee on selline lai ja valgustatud tee, mis viib tuledesäras linna, kus paistavad kaubanduskeskuste reklaamid ja kõik on olemas, mine vaid kohale ja tarbi.

Teine on iseolemise tee. Kui sa vaatad valgustatud teelt kõrvale ja seal on tihe padrik, rajaotsa ka pole, aga ühes kohas on natukene harvem võsa, kust karu on läbi läinud. Iseolemise tee on nagu see karu rada. Sa pead valima selle tee, mis on sulle täiesti tundmatu. Kohe, kui sa oma rada astud, hakkab see tee aina enam sulle avanema.

Samamoodi on rahaga. Kuni sa muretsed raha pärast, ei saa sa seda kätte. Kui sa oled hirmul, mis homme saab, kust raha tuleb, siis sa tegelikult hirmutad raha eemale.

Sa oled siin maja ümber näinud tõenäoliselt eri loomi. Kas teil on siin oma koduhaldjas või metsavaim?

Tõsi, siin on käinud nii kobras, saarmas, karupere ja nugis kui must rähn, jäälind, kakud, porr ja kägu. Maja küljes elab meil pöialpoiste pere ja hundikarja oleme kuulnud.

Kindlasti on meil koduhaldjas, ma olen teda isegi näinud, aga mingit rituaali mul temaga suhtlemiseks ei ole. Olen tänulik, et nad siin asju ajavad. Suheldes loodusega, kui sa oled temaga üks, ei pea looma rituaali, et kummardad ühele ja teisele poole, paned viiruki suitsema, keerad tuvil pea otsast ja joonistad ringi maha verega. Rituaale läheb vaja siis, kui inimene on loodusest eraldunud, ühendus katkenud.

Metsarahva kultuuriruumis on haldjad, minul on nad tunnestuslikul, südame tasandil, nähtamatud. Ma tunnen ära või panen tähele mingit teadmist, mis minuni saabub hetkest, kui ma vaatlen midagi. See teadmine tuleb minu sisse mitte mu kõrvade, silmade või nina kaudu, see on kõikide tajude kombinatsioon.

Loodus koosnebki suurel hulgal nähtamatust. Enamus metsa biotoobist pole nähtav, see asub pinnases: mükoriisad, igasugu bakterid ja mikroobid.

On haldjad sind kuidagi aidanud tegemistes? On sul ehk mõni tõestisündinud lugu rääkida?

Lugusid, kuidas need tegelased on mind aidanud, on lõputult.

Kord tegime metsas puid ja mingit palki nihutades tõmbasin selja ära. Oli valus, aga töötasin edasi. Õhtul läksin valuga magama ja hommikul ärkasin veel suurema valuga. Sel päeval pidi traktor tulema palke tõstma ja mina aitama. Võimlesin, et üldse kuidagi voodist välja saada, läbi häda sain riidesse ja õue. Mõtlesin, et tööpäevast küll asja ei saa. Traktorist jõudis kohale ja hakkasime siiski vaikselt toimetama. Mul oli tõesti valus ja siis ütlesin metsale südamest: “Mets, palun aita mind, tee mu selg terveks!”

Tõusin püsti ja vahi imet, selg ei valutanud enam!

Traktor tõstis ikka palke ja üks tüvedest oli kuidagi halvasti jäänud. Vältisin kummardamist ja mõtlesin, et parem virutan palgile jalaga, et too paremini traktorile ette läheks. Hetkel, kui enda arust palki lõin, kadus see ära. Saad aru, palk haihtus! Ma lõin õhku ja panin sinnasamasse maha peaaegu spagaadi. Tõusin püsti ja vahi imet, selg ei valutanud enam.

Te külastasite talvel Mehhikos Bernd Neugebauerit, kes möödunud suvel Soomaal käis ja teie kodus paar päeva peatus. Kuidas teil tekkis mõte teisele poole maakera koos aastase lapsega talle külla minna?

Kui Bernd meil peatus, tuli see jutuks. Tema kutsus ja meie lubasime, et läheme. Talle väga meeldis meie juures, siin oli tema kodu moodi, metsik koht keset metsa, ja me mõtleme sarnaselt. Algul tundus eesmärk jõuda tema juurde Yucatani poolsaarele vihmametsa muidugi väga kauge ja kättesaamatu. Lennupiletid olid ka üüratult kallid. Mõni aeg hiljem, ilma igasuguse plaanita tundsin, et ikka peab minema, leidsin väga hea hinnaga lennupiletid ja sõitsime kolmekesi ära.

Elasime Berndi juures väikeses külas, kus ta on taastanud vihmametsa ja püüab ka maiade kultuuri, nende hääbuvaid tavasid ellu äratada. Päiksetõusuga läksin koos indiaanlastega tavalisi töid tegema. Seal külas on metsa sisse rajatud aiad, kus endale erinevat toidupoolist kasvatatakse. Vaja oli kasta, igasugu asju, hüttide katuseid ja veesüsteeme parandada.

Ma ei näinud kordagi, et nad oleks puu otsast midagi võtnud, nad sõid krõpsu ja jõid koolat, mis toodi kaugelt poest. Samal ajal valitses nende ümber tohutu küllus.

Seal oli teisigi võõramaalastest külalisi, igaühel oma onnike. Meile anti teistest uhkem majake – nagu rehielamu, mille puhul palkide asemel kasutatud kive ja pilliroo asemel palmilehti. Bernd oli selle oma armastatud naisele ehitanud, aga too ei tulnud kunagi sinna elama.

Tõdesime, et kohalikud indiaanlased on veel hullema meeleokupatsiooni all kui meie. Ma ei näinud kordagi, et nad oleks puu otsast midagi võtnud, nad sõid krõpsu ja jõid koolat, mis toodi kaugelt poest. Samal ajal valitses nende ümber tohutu küllus. Ka sigaretid osteti kalli raha eest poest, selle asemel, et kohapeal kasvavat tubakat kasutada.

Olime seal kuu aega ja tagasitulek jäi koroonaaja algusesse. Euroopasse jõudes oli juba õhus kahtlus, et äkki lennukid enam ei lendagi, sest lennujaama tabloodel oli massiliselt lendudel silte Cancelled. Siiski pääsesime Eestisse viimasel hetkel, midagi veel ei toimunud, aga oli näha, et millekski valmistuti. Peale paari päeva kodus pandi juba kõik lukku ja igast kanalist tuli ainult koroonajuttu. Meil polnud metsas sellest midagi, elasime oma tavalist metsaelu edasi.

Üks ehitus tundub teil siin puude vahel kuidagi poolik. Ma saan aru, et teil pole siin kõik kaugeltki valmis.

See seal on väike maakoda, mis on saunana kasutusel. Tulevikus on siin kindlasti mitu ehitist juures, tahan Annale maakoja ehitada ja endale torniga töökoja. Ja muidugi metsaaeda laiendada, et saaksime enamiku toidust ise kasvatada.

Sa oled oma elus iseolemise tee läbi padriku leidnud ja püsid enda rajal koos mõttekaaslase ja hingesugulasega. Mida sa pärnumaalastele soovid?

Ma soovin, et inimesed saaksid aru, et tegelikult peitub õnn lihtsas elus ja loodusega üks olemises. Et meile on veel jäänud meie maa ja kultuur ning see on esmatähtis. Kõik muu – raha ja staatus – on tühine ja kaduv nagu tolm.

Fotod Mailiis Ollino, Pärnu Postimees

Intervjuu ilmus väljaandes Pärnu Postimees 26. septembril 2020, avaldatud lühendatult, autori loal.

102 Jagamist
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Seotud artiklid

Kas TERVISEAMET hoolib inimesest?

Avaldame Tarvo Alevi saaga terviseametiga, ilmestamaks praeguse aja tüüpilist olukorda, kus inimeste teenistuses oleva info asemel saadetakse eetrisse müra või desinformatsiooni. Väljavõtted autori kirjavahetusest erinevate instantsidega leiate artiklis linkide alt.
Piirangud

Ebateaduslike piirangute kahju ehk abinõu on hullem kui probleem

Tutvustame Vaba Eesti homse suurürituse esinejat Indrek Vainut: "Meie valik on elada metsas ja ma ei heida ette korteris elamist, aga tekib küsimus, kas elus olemise eesmärk on kuni surmani lihtsamini elada. Ma soovin, et inimesed saaksid aru, et tegelikult peitub õnn lihtsas elus ja loodusega üks olemises. Et meile on veel jäänud meie maa ja kultuur ning see on esmatähtis. Kõik muu – raha ja staatus – on tühine ja kaduv nagu tolm."

Korralduse fenomen

Tasub tähele panna, et mõisted „korraldus“ ja „seadus“ on täiesti erinevad asjad. Vabariigi Valitsuse ametiisikute poolt välja antud mistahes korraldused ei laiene neile, kes ei tööta selle asutusega seotud isikute alluvuses, olgu siis tegu juriidiliste isikute... või päris inimestega.
5G

Valitsus andis 5G inimkatsetele rohelise tule

Tutvustame Vaba Eesti homse suurürituse esinejat Indrek Vainut: "Meie valik on elada metsas ja ma ei heida ette korteris elamist, aga tekib küsimus, kas elus olemise eesmärk on kuni surmani lihtsamini elada. Ma soovin, et inimesed saaksid aru, et tegelikult peitub õnn lihtsas elus ja loodusega üks olemises. Et meile on veel jäänud meie maa ja kultuur ning see on esmatähtis. Kõik muu – raha ja staatus – on tühine ja kaduv nagu tolm."
Meri

Vaba Eesti

Oleme loonud rahvusvahelise keskkonna Fonte.News, et koos mõttekaaslastega üle maailma luua ja hoida visiooni inimest ja loodust väärtustava ühiskonna rajamise võimalikkusest. Rahu ja enda keskmes hoidmine keset mistahes turbulentse on ainus viis, kuidas tulla välja maailma haaranud kaosest. Me oleme loova väe kehastused siin maistel radadel ning suudame üheskoos luua senisest kõrgemat ühiskondlikku reaalsust.

Raivo Juhansoni ja Saale Kareda vestlus naise ja mehe koosloomisest

Tutvustame Vaba Eesti homse suurürituse esinejat Indrek Vainut: "Meie valik on elada metsas ja ma ei heida ette korteris elamist, aga tekib küsimus, kas elus olemise eesmärk on kuni surmani lihtsamini elada. Ma soovin, et inimesed saaksid aru, et tegelikult peitub õnn lihtsas elus ja loodusega üks olemises. Et meile on veel jäänud meie maa ja kultuur ning see on esmatähtis. Kõik muu – raha ja staatus – on tühine ja kaduv nagu tolm."