Käesoleva artikli eesmärk ei ole õhutada vaenu poliitikute vastu – ka neil on oma roll siin imepärasel Maal –, vaid eesmärk on selgitada, miks poliitikute ja valitsusametnike puhul põhjuse-tagajärje seadus justkui ei toimi. Kas universumi seadustest on võimalik kõrvale hiilida? Artikli lõpus saab iga lugeja teha oma järeldused.
Ilmselt iga inimene teab, et kõik, mida teeme teistele, saame enesele tagasi. See olevat isegi universumi seadus, räägivad väga paljud… Aga me ei näe, et üldiselt midagi halba juhtuks selliste poliitikutega, kes põhjustavad oma valetamise kaudu silmnähtavalt teatud psühholoogilist või majanduslikku kahju. Ja väga paljud arvavad, et nad ei teegi midagi kahjulikku, kuna tagajärjed oleksid ju ammu käes.
Me näeme, et paljudes situatsioonides nad lubavad midagi head. Üldjuhul hiljem näeme ka seda, et see lubadus pole mingilgi kujul täitunud, või kui on, siis mingisuguste negatiivsete lisanditega. Me näeme ka seda, et konkreetsetele küsimustele nad vastavad üldiselt ebamäärase ümara jutuga.
Vaadakem seda taktikat lähemalt.
Ümara jutu fenomen
Kui oled poliitik, kellele esitatakse ebameeldiv küsimus, siis kuidas sellest kõrvale kalduda nii, et vastusega rahule jäädaks? Siinkohal kasutatakse kahte peamist taktikat, millest üks on meelepärase jutu rääkimine ja teine piltlikult väljendades keeruliste sõnade Tetris.
Meelepärane jutt eeldab entusiasmi ja usku kasvatavaid sõnu nagu näiteks midagi paljutõotavat turvalisuse, majanduse edendamise, vabaduse ja rahu suunas. Näide: „Miks te viibisite konkureerivate erakonnaliikmetega pikalt ühes ruumis?“ „Jah, see küsimus on õigustatud ja vajalik. Tõesti, kui tahame liikuda kiiremini vabaduse, rahu ja majanduskasvu suunas, siis teinekord on vaja teha teistsuguseid käimisi Eesti huvides.“
Või tänasel päeval väga sobiv näide: „Kui tahame jõuda kiiremini vabaduse rüppe (meelepärane jutt), siis tuleb võtta kasutusele ennetavad meetmed (näiteks inimsusevastane kuritegu).
Keeruliste vastuste idee on jätta küsitleja takerduma keeruliste sõnade taha, kuniks ise saab rahulikult ära kõndida. Üldiselt keeruliste vastustega räägitakse palju, kuid ei öelda midagi – millest lõpuks siis kujunebki ümar jutt.
Pehmema ja arusaadavama sisuga ümarat juttu kasutatakse teinekord kaitsereaktsioonina süütukese mängimiseks pärast seda, kui on toime pandud ilmne, kõigile nähtav kuritegu. Näiteks üks poliitik sai ühel päeval korruptsioonisüüdistuse, järgmisel päeval aga rääkis süütu ilmega Facebookis oma toredast perekonnast.
Valetamiskunst
Kui ma valetan sihilikult inimesele, tekib mul halb enesetunne. Ilmselt see „halb enesetunne“ on koht, kus karma koputab õlale. Miks peaksid poliitikud enesele tahtma halba enesetunnet? On ju loogiline, et kui mina tunnen valetades end halvasti, nagu ilmselt iga inimene, siis peaksid end samamoodi tundma valetades ka poliitikud. Tekib küsimus: miks nad peaksid endale põhjustama kogu aeg seda kahtlast enesetunnet, mis valetamisega kaasneb? Äkki nad siis ei valetagi? Või kas on võimalik „valetada“ nii, et seda halba enesetunnet ei tekigi? On küll ja igaüks saab seda omal käel järgi proovida.
Järgneva selgituse põhjal saame aru, kuidas poliitikud saavad süüdimatult ja „kosmiliste seaduste“ väliselt valetada tagajärgi kartmata.
Inimene küsib minu kohta midagi, millele saan anda kas „ei“ või „ja“ vastuse. Kui näiteks tõde oleks jaatav vastus ning ometigi vastan ma tema küsimusele „ei“, siis tunneksin end momentaanselt ju kehvasti, sest valetasin. Ja siis on juba aja küsimus, mil valetamise karma mind järgmisel hetkel tabab…
Nüüd aga on võimalus valetada ka nõnda, et ei tekiks karmat ega sellest tingitud halba enesetunnet. Kui inimene on minult küsinud küsimuse, mille puhul tõde oleks jaatav vastus, kuid ma tahan siiski anda eitava vastuse, toimin järgnevalt. Pärast esitatud küsimust ma hoopis ise esitan endale mõttes küsimuse mingi varasema sündmuse kohta, mille puhul oleks tõde eitav vastus ja valjuhäälselt annan „ei“ vastuse oma mõtetes esitatud küsimusele nõnda, et teine inimene kuuleb samuti mu vastust – kuigi mu vastus ei olnud suunatud temale. Tema jääb vastusega rahule ja mina ei tunne end kuidagimoodi kehvasti, sest vastasin ju iseendale. Tema küsimusele ma aga ei vastanudki ja mittevastamisega ei kaasnenud karmat, kuna igal inimesel on vääramatu õigus vaikida. Teine inimene aga arvab, et ma vastasin talle ja ta võib seda täiesti vabalt arvata, sest igal inimesel on vääramatu õigus isiklikule arvamusele.
Ja nii saigi justkui petetud nii „kosmiline seadus“ (mida teed teistele saad topelt tagasi) kui ka too inimene sai vastuse ja minu enesetunne on täiesti tavapärane. Iga inimene võib seda järgi proovida, et mõista. Aga – tuleb mõista ka seda, et möödahiilimine nii-öelda karmast ehk põhjuse-tagajärje seadusest saab toimuda ainult siinses süsteemis. Tegude tagajärjed sel juhul kleepuvad süsteemivälisele pinnale ootama, mil saaks inimesele korraga kaela langeda selle mängumaastiku kollapsi hetkel. Teisisõnu, karmast on võimalik mööda hiilida süsteemisiseselt, kuid iga möödahiilimisega seda siiski kasvatatakse süsteemivälisele alale. Kuniks kestab süsteem, on sellisel kujul valetav poliitik või muu inimene kaitstud. Ja on juba kõigile ilmne, et süsteem ongi juba mõrasid täis, iga hetk valmis kokku kukkuma…
Sellega on lahti seletatud tehnika, kuidas poliitikud seni on näiliselt karistamatult saanud valetada ja toime panna kuritegusid. Edaspidi ei soovita kellelgi seda tehnikat kasutada, kuna seni toiminud süsteem ei kesta enam kaua.
Mis on lahendus?
Astugem välja sellest, et toidame oma tähelepanuga poliitikute tegevust. See on olnud poliitilistes süsteemides ikka nii, et kogu trall käib veskis, mis üldises foonis jahvatab ikkagi valet. Sinna veskisse astuvad teinekord ka tõesti „head“ poliitikud, kes seisavad justkui tõe eest, kuid nood süüakse kiiresti välja. On tavapärane, et kes hakkab tõde kuulutama, see teiste poliitikute arvates hoopis „mainet“ kahjustab…
Las need riigikogulased ja valitsuseametnikud olla, las nad jauravad seal, las kirjutavad välja oma koomilisi seadusi kui tahavad, ega Sulle need niikuinii ei kehti, kui Sa pole teinud vastavat lepingut Eesti Vabariigi vastutavate isikutega. Tõsi, rahva teenistujad ehk politseiametnikud ei pruugi seda lepinguteemat mõista, kuid kui põhjendad end piisavalt, et Sa pole sõlminud sellekohast lepingut, kus oled nõustunud järgima mingisugust korraldust, ei saa ka valitsuse vastutavate isikute poolt välja antud korraldust Sinu peal rakendada.
Politsei peaks aru saama, kui selgitad rahulikult termini korralduse tähendust (täpsem info: Korralduse fenomen) või kui osutad Vabariigi Valitsuse seaduse konkreetsele korraldust käsitlevale seaduspunktile, milleks on:
§ 30. Vabariigi Valitsuse korraldus
(3) Vabariigi Valitsus võib anda korraldusega valitsusasutusele ülesandeid.
Tõsi, oleme sattunud piinlikku olukorda: meie kui lihtinimesed oleme sunnitud tegema teavitustööd seaduste osas politseiametnikele, kes tegelikult ise justkui peaksid olema seadusesilmad. See näitab, et kogu süsteem on vigasem kui peksa saanud koer ja seepärast ongi kõige targem sellest lõplikult välja astuda, selle asemel, et seal midagi „päästma“ hakata. Energia tuleks suunata hoopis uue loomisele, mida võib teha näiteks Vaba Eesti liikumise kaudu.
Kui see artikkel Sind kõnetas, on Sul võimalik liituda uudiskirjaga ja toetada meie tegevust.
Toeta meie tegevust
Liitu uudiskirjaga
