Kui aktsepteerime põhitõde, et Ukraina pole midagi muud kui Venemaa ja lääne vaheline lahinguväli , siis võib öelda, et III maailmasõda on juba alanud. Olemasolevad võimud on seni olnud rahul sellega, et olukord jääb peamiselt Ukraina piiridesse, kuid hiljutine sündmus viitab sellele, et asjad on muutumas. NATO ja Venemaa vahelisel tuumarindel toimub midagi väga kummalist ja ma usun, et oleks aeg kaaluda võimalust, et töötatakse valelipu ohuga.
Viimase kahe nädala jooksul on Ukraina omaks võtnud vähemalt kaks erinevat rünnakut omapärastele sihtmärkidele – Venemaa “horisondi kohal” asuvatele radarijaamadele, mis kasutavad droone muljetavaldava lennukaugusega vähemalt 1200 miili. Kuni selle hetkeni on kaugrünnakud Venemaa territooriumile olnud äärmiselt haruldased. Miks siis need spetsiifilised radarijaamad?
Voronež-DM jaamad paiknesid väljaspool Orski linna ja Krasnodari piirkonda (Armavir); kaugel Ukraina rindejoontest. Streike tervitatakse kui kõige kaugemat Ukraina rünnakut Venemaa südamesse, kuid korporatiivmeedia on ignoreerinud olukorra laiemaid tagajärgi.
Tõenäoliselt olid kasutatud droonid USA või Euroopa päritolu. NATO on (kuni viimase paari päevani) kehtestanud ranged piirangud sellele, kuidas Ukraina võib nende relvi kasutada. Sügaval Venemaal sihtmärke tabavad kaugmaa droonid ja tiibraketid kutsuvad esile suure tagasilöögi, sealhulgas tuumareageerimise ohu.
See tähendab, et mind ei puuduta niivõrd kasutatavad relvad, vaid konkreetsed sihtmärgid, mille Ukraina väidetavalt valis.
Venemaa horisondiüleste radarisüsteemide avastamisulatus on vähemalt 6000 miili (tegelik ulatus on salastatud) ja need skaneerivad spetsiaalselt kõrgel asuvate ballistiliste rakettide jaoks. Need ei ole ette nähtud madalamal lendavate keskmise ulatusega tiibrakettide (ATACMS) ja droonide tuvastamiseks. See tähendab, et kaks Ukraina relvade poolt hävitatud jaama on mõeldud toimima tuumarünnaku varajase hoiatussüsteemina.
Väidetavalt trotsisid ukrainlased NATO piiranguid mitte üks, vaid kaks korda, et sihtida radarisüsteeme, millel pole nendega mingit pistmist. Tegelikult asuvad massiivid püsivalt fikseeritud positsioonidel ja kumbki massiiv ei olnud tegelikult suunatud Ukrainale, need olid suunatud Venemaa põhja- ja edelaossa. Armaviri radar ehitati 2009. aastal, et kaotada Ukraina radarite kadumisest tekkinud tühimik, ning see oli mõeldud ka Gabalas asuva vanema Daryali radari asendamiseks. Huvitav on see, et Armaviri ja Orski “otsingufännid” jälgivad taevast peamiselt Lähis-Ida, sealhulgas Iisraeli ja suure osa Euroopa, sealhulgas Šveitsi kohal.
Selle asemel, et rünnata elutähtsaid strateegilisi ressursse nagu naftarafineerimistehased või laskemoonalaod, hakatakse Venemaa tuumakaitset süstemaatiliselt kõigutama. Miks?
Oluline on mõista, et sedalaadi löök sügavale Venemaa kesklinna nõuab keerulist planeerimist ja logistikat. Seda ei ole võimalik saavutada ilma kohapealse varjatud luure ja satelliitseire abita. Ukraina toetub täielikult NATO satelliitidele ja luurele; ükski selline löök ei oleks kunagi võimalik ilma NATO osaluseta. Lisaks peavad kasutatavad droonid suutma varajase avastamise süsteemidest kõrvale hiilida ja tuhandete miilide kaugusele peidus püsima. Seda tüüpi tehnoloogia pärineb peamiselt läänest.
Teisisõnu, Ukraina ei saa neid rünnakuid toime panna ilma USA või Euroopa väejuhatuse ulatusliku abi ja heakskiiduta. Sean kahtluse alla arusaama, et Ukraina piloot lendas droone isegi eemalt. Me räägime mõnest kõige tihedamini kaitstud radarijaamast kogu Venemaal.
Miks see üldse oluline on?
Mõelgem koledale reaalsusele…
Esiteks võib Venemaa tuumakaitse sihikule seadmine panna Kremli uskuma, et neid valmistutakse tuumalöögiks. Miks muidu tuleks nende ballistiline radar välja tuua? See tähendab, et nad on võimaliku tuumavahetuse jaoks kõrgendatud valmisolekus. Pole hea.
Teiseks kasutatakse Voronež-DM jaamu tuumarünnaku VALEPOSITIIVsete hoiatuste tuvastamiseks. See tähendab, et kui Venemaa vastu kasutatakse relva, mis jäljendab kõrgel kõrgusel asuvat ballistilist raketti, on vähenenud nende võime tuvastada, et tegu EI OLE tuumarelvaga. Nad võivad käivitada oma lõhkepead vastuseks mittetuumalöögile (võltslöök või valelipp).
Kolmandaks saaks Armaviri ja teisi jaamu kasutada ballistiliste rakettide tegevuse registreerimiseks ka väljaspool Venemaa õhuruumi (näiteks Lähis-Idas). Võimalik, et nende löökide eesmärk oli Venemaa pimestada ja takistada neil tuvastamast raketisündmusi, mis ei ole seotud Ukraina sõjaga.
Neljandaks on võimalik, et NATO ja Ukraina usuvad, et radari lammutamine saadab sõnumi, et kui Venemaa ähvardab tuumarünnakuga, võidakse neid tabada esimesena. Kõik see tähendab, et Venemaa ei hoiata, vaid lihtsalt käivitab.
Viiendaks vastab ainuüksi rünnak Armavirile tingimustele, mille Venemaa valitsus 2020. aastal avalikult seadis tegevuseks, mis võiks vallandada tuumarelvalöögi . Venemaa varajase hoiatamise võrgustik on osa riigi laiemast tuumaheidutuspositsioonist.
“Tingimused, mis täpsustavad tuumarelva kasutamise võimalust Vene Föderatsiooni poolt” hõlmavad mis tahes “vastase rünnakut Venemaa Föderatsiooni kriitilise tähtsusega valitsus- või sõjaväeobjektide vastu, mille katkestamine kahjustaks tuumajõudude reageerimistegevust” vastavalt Venemaa Föderatsiooni aluspõhimõtetele. Vene Föderatsiooni riiklik tuumaheidutuspoliitika Kreml avaldas 2020. aastal .
Seni pole olnud viiteid selle kohta, kuidas Venemaa vastu hakkab, kuid mõelgem praegu eesolevatele asjaoludele. Ukraina kaitse on nõrk ja neil napib kõige algelisemate tugevate külgede säilitamiseks vajalikku tööjõudu. Nagu ma eelmisel kuul märkisin, on Ukraina rindejoonest peagi üle saamas, tõenäoliselt sel suvel, kui Venemaa avab põhjas Harkivi lähedal uue pealetungi.
NATO riigid väidavad nüüd, et toetavad Ukraina pikamaarelvade kasutamist Venemaal. See tähendab, et Ukraina suuremad suurlinnapiirkonnad on kavas Venemaa enda kauglöökide jaoks, mida nad on enamasti vältinud. Jälgige ka termobaarpommide (vaakumpommide) võimalikku kasutamist Venemaa poolt; need on tohutult hävitavad relvad, mis seni lahinguväljalt puuduvad (kui jätta kõrvale kontrollimata teated).
Lääs saadab Venemaale sõnumi, et nad ei lase Ukrainal kaotada, nad ei taotle diplomaatilisi lahendusi ja kui Venemaa hakkab märkimisväärselt võimust võtma, läheb kõik. Kas see hõlmab tuumarelva? Raske öelda.
Minu kahtlus on, et asutus tahab luua stsenaariumi, mille kohaselt Venemaa reageerib sündmusele üle või pannakse avalikkus uskuma, et Venemaa kujutab endast legitiimset tuumaohtu läänele. Samuti on väline võimalus, et Venemaad on blokeeritud tulevase Lähis-Ida ballistilise intsidendi jälgimisel.
Radarirünnakute aeg saabub vaid nädalaid enne 15. juunil Šveitsis kavandatavat Ukraina “rahukonverentsi”. Kuigi USA, Hiina ja Euroopa suured liidrid ei osale (ja Venemaa pole kutsutud), on tippkohtumine siiski mahlane sihtmärk valelipule ja seega lääne huvide ühendamisele suurema sõja ümber Venemaaga. Ma ei ütle, et konverentsi ennast tingimata rünnatakse, kuid konverentsi ajal toimunud suurt rünnakut võib kasutada NATO totaalse sekkumise idee müümiseks.
Kui eesmärgiks on sõja laiendamine, võib konverentsile suunatud vaenutegevust kasutada ka ettekäändena rahva toetuse kogumiseks. Asjaolu, et nii paljud maailma liidrid, sealhulgas Biden, keelduvad kohale ilmumast, muudab selle veelgi kahtlasemaks.
Ma kahtlen väga, kas institutsioon tahab käivitada ülemaailmse tuumasõja. Neil on kõik kaotada ja väga vähe võita. Nad veetsid just suurema osa eelmisest sajandist inimkonna ajaloo ühe keerukaima majandusliku ja poliitilise kontrollivõrgu ülesehitamisel. Ma ei usu, et nad oleksid õnnelikud, kui näeksid seda kõike ühe silmapilguga aurustunud. See tähendab, et piiratud tuumasündmus võib nende huve hästi teenida.
Kui ma seda kirjutan, nõuavad mitmed valitsused, sealhulgas Prantsusmaa valitsus, Euroopa vägede paigutamist Ukrainasse. Mõned poliitilised juhid tahavad, et nad töötaksid “nõustajatena” ja koolitajatena. See on täpselt see, mida USA tegi vahetult enne ulatuslike sõjaliste jõudude saatmist Vietnami. Kas mäletate Tonkini lahe valelipujuhtumit?
Siin toimub midagi väga veidrat. Ma ei kahtle, et III maailmasõda on NATO ja Venemaa vastasseisu Ukrainas kavandatud tulemus. Küsimus on selles, kuidas nad kavatsevad seda tulemust korraldada, veendes samal ajal Ameerika ja Euroopa avalikkust sõjaga ühinema? Nad vajavad tõsist valelippu.
Artikli allikas: Autoriks Brandon Smith Alt-Market.us kaudu,
