Euroopa sularahakäitlemisettevõtete ühendus ESTA on avaldanud arvamuse Euroopa Liidu Kohtu otsuse kohta Norbert Häringi kohtuasjas, mis käsitleb õigust maksta avalik-õiguslikule ringhäälinguorganisatsioonile tasu sularahas. Kohus nõustub, et seadusliku maksevahendi vastuvõtmise kohustuse piiramine riiklike ja piirkondlike seadusandjate poolt on tõsiselt vigane.
“Mõni aeg tagasi käisin Tallinna Elisa esinduses sooviga tasuda mobiilside teenuse eest sularahas, siis keelduti sularaha vastu võtmast. Öeldi, et kaardimakse või pangaülekandes. Lähen proovin uuesti ja võtan selle otsuse kaasa:)”– Veiko Huuse
Järgnevalt on toodud osa ESTA arvamusest ja märkused kohtulahendi kohta.
EL on teinud konkreetse otsuse seadusliku maksevahendi tähenduse ja ulatuse kohta, mis tähendab peaaegu “absoluutset“ sularaha aktsepteerimist
Otsus kinnitab §-s 51, et ainult ELi seadusandjatel on võimalik täpsustada, mida seadusliku maksevahendi staatus peaks kaasa tooma. See välistab ka liikmesriikide igasuguse pädevuse seda teha.
Lisaks on kohtulahendi §-s 55 täpsustatud, et „euro kui ühisraha kasutamiseks ja täpsemalt eurodes nomineeritud sularaha seadusliku maksevahendina kasutamise tõhususe säilitamiseks ei ole vajalik, et liidu seadusandja sätestaks ammendavalt ja ühetaoliselt erandid sellest põhikohustusest /…/“.
Seoses sularaha kohustusliku vastuvõtmise olemusega on soovituse 1/2010/EL lõike 191 punktis a sätestatud, et „maksekohustusega võlausaldaja ei saa keelduda euro pangatähtedest ja müntidest, kui pooled ei ole kokku leppinud muus makseviisis“. Tegelikult määratleb see säte konkreetselt euro pangatähtede ja müntide seadusliku maksevahendi ulatuse ja mõju. See võimaldab erandeid, mida mõistetakse siiski väga kitsalt. ESTA nõustub otsuse §-ga 48, et ELTL artikli 288 lõike 5 kohaselt:
kohtuotsuse soovitus on seaduse tõlgendamisel asjakohane, eriti kui sõnastus on sama selgepiiriline kui lõike 1 punktis a või soovituses.
Kui aga soovitusel ei pruugi olla sellist siduvat mõju, millele tarbijad saaksid kohtus tugineda, kuna mittesiduvatel aktidel puudub vahetu õigusmõju, siis on see nii aluslepingu artiklis 128, kuna liidu kohtupraktikas on teatud tingimustel kehtestatud esmase õiguse vahetu õigusmõju põhimõte.
ELi seadusandjad on nüüdseks käesolevas artiklis sätestatud seadusliku maksevahendi sisuliselt määratlenud viisil, mis Euroopa Ühenduse Kohtu praktika kohaselt vastab esmase õiguse vahetu õigusmõju tingimustele, kuna see on nüüd täpne, selge ja tingimusteta (välja arvatud nende poolte vabaduse jaoks, kes lepivad kokku teisiti). Liikmesriikidel ei ole selles küsimuses kaalutlusõigust, kuna see kuulub liidu ainupädevusse.
Kuigi ELi toimimise lepingu artikkel 128 näeks esialgu ette ainult üldise sularaha vastuvõtmise kohustuse, ilma et oleks täpsemalt määratletud, mida see tähendab, muudab soovitus seadusliku maksevahendi määratluse väga selgeks ja konkreetseks ning selle tõlgendamisel väga veenvaks.
See on nii eelkõige seetõttu, et soovituse 2010/191/EL kõige esimeses põhjenduses viidatakse sõnaselgelt ELi toimimise lepingu artiklile 128. Seega tuleneb soovitus otseselt artiklist 128, mis „toetab euro ühtsust ja on Euroopa Liidu rahapoliitika tõhusa elluviimise eeltingimus“ (§ 43).
Puuduvad sätted, et ELi õiguse vastuoluliste sätete puudumisel ei loetaks aluslepingu artiklis 128 sätestatud seadusliku maksevahendi kohaldamisala sularaha kohustusliku vastuvõtmise osas täpselt määratletuks. Lisaks ei tõenda miski kohtuotsuses, miks tuleks ELi õiguses määratletud kohustuslikku aktsepteerimist käsitada üksnes “põhimõttelisena“.
Seetõttu on ESTA seisukohal, et liidu seadusandjad on selles küsimuses otsuse teinud, mistõttu on tegemist range kohustusega võtta vastu sularaha, välja arvatud väga konkreetsetel juhtudel, mille ulatust tuleb mõista väga kitsalt.
Kohustus aktsepteerida sularaha euroala rahapoliitika keskse elemendina
Otsuses tunnistatakse, et iga liikmesriik, kes võtab vastu „siseriikliku eeskirja, mille eesmärk või tagajärg on sularaha õiguslik või faktiline kaotamine“, oleks vastuolus ELi õigusega ELi ainupädevuse tõttu selles valdkonnas (punkt 62).
Väidetavalt peetakse meetmeid, mis viiksid „de jure“ või „de facto“ sularaha kaotamiseni ühes euroala liikmesriigis või mis vähendaksid sularaharinglust nii, et sularahatsükkel muutub jätkusuutmatuks, seega vastuolus olevaks liidu ainupädevusega, kuna füüsilise euro kadumine hävitaks kõik selles riigis kehtivad seaduslikud maksevahendid euro suhtes – täpselt see, mida Euroopa Kohus ütleb, et liikmesriigid ei saa seda teha (vt eelkõige punktid 51, 58, 78).
Mitmed väljaspool euroala asuvad riigid on vastu võtnud või kaaluvad õigusakte sularaha kaitsmiseks, eelkõige konkreetsete sularahakohustuste kaudu pangandussektori ees. See tunnistab, et kui sularaha kaitsmiseks midagi ette ei võeta, võib sularaha kaduda oodatust varem ja COVID-19 ajastul kehtestatud meetmed aitavad sellele suuresti kaasa.
Sularaha kohustuslik vastuvõtmine – või selle tagasipööramine, õigus maksta sularahas – on üks meetmetest, mis on vajalik jätkusuutliku sularahatsükli tagamiseks. Sularahatsükliga seotud asjaolude kaalumisel muutub sularaha kohustusliku vastuvõtmise tase rahapoliitika ilmseks osaks, kuna selle puudumine on vaid sularaha kadumise lubadus. Kui see ei õnnestuks, kahjustataks see rahapoliitika ühtsust, nagu see oleks siis, kui liikmesriikidel oleks õigus seaduslikule maksevahendile kui maksete vastuvõtmise kohustusele erinevalt tõlgendada.
Nõuandekomitee arvamuse toetuseks märgib kohus, et euro staatuse erinev tõlgendamine liikmesriikide poolt seaks ohtu ühisraha ühtsuse ja seega hindade stabiilsuse eesmärgi, mis on
Sularaha kohustuslik vastuvõtmine, välja arvatud liikmesriikide poolt vastu võetud üldist huvi pakkuvad meetmed on olulised, et säilitada sularaha, mis on ELi rahapoliitika põhielement.
Määruse nr 19/974 põhjendus 98
Nii ettepanekus kui ka kohtuotsuses viidatakse määruse nr 19/974 põhjendusele 98 kui muule põhjendusele nende tõlgendusele, mille kohaselt kohustus aktsepteerida seadusliku maksevahendina eurot on “põhimõtteliselt“ ainult “põhimõtteliselt“. ESTA leiab, määruse see osa ei saa kuidagi toetada järeldust, et sularaha vastuvõtmine on üksnes põhimõtteline kohustus. ESTA väidab tõepoolest vastupidist.
Määrus 974/98 käsitleb euro kasutuselevõttu. Selle põhjendus 19 sõnastatakse ümber järgmiselt: (19) riikide rahaühikutes vääringustatud pangatähed ja mündid kaotavad seadusliku maksevahendi staatuse hiljemalt kuus kuud pärast üleminekuperioodi lõppu; arvestades, et liikmesriikide poolt avalikel põhjustel pangatähtede ja müntidega tehtavate maksete piirangud ei ole vastuolus euro pangatähtede ja müntide seadusliku maksevahendi staatusega, kui on olemas muud seaduslikud vahendid rahaliste võlgade tasumiseks (…);
Väidetavalt viidatakse põhjenduses 19 ainult eurole ülemineku perioodile ajal, mil ühes riigis võivad koos eksisteerida kaks vääringut, mõlemad seadusliku maksevahendiga, kuni euro asendab väljamineva omavääringu. See viitab väga spetsiifilisele, ajaliselt piiratud olukorrale, mis on nüüdseks ammu kadunud.
Õigus tasuda sularahas?
Samuti kutsutakse kohtulahendis üles hindama piirangu proportsionaalsust seoses asjaoluga, et alternatiivsed seaduslikud maksevahendid ei pruugi olla hõlpsasti kättesaadavad kõigile inimestele, kes peavad maksu maksma, ning et neile inimestele tuleb endiselt tagada võimalus tasuda sularahas (§ 77).
Küsimus selles, kas igal üksikjuhul tuleb otsustada, kellel on õigus maksta sularahas ja kellel mitte ning milliste kriteeriumide alusel. Selle jõustamine saab olema eriti keeruline.
Järeldused
Kohtulahendist tuleneb, et sularaha vastuvõtmise kohustus on üsna tugev. Kohtulahendites on öeldud, et “absoluutset“ kohustust ei ole. Samamoodi nagu Euroopa Liidu hartas sätestatud ELi kodanike põhiõigused ei ole “absoluutsed“ ja neid võib piirata, jäävad õigused või kohustused üsna tugevaks ning neid saab piirata ainult väga rangete ja kitsaste asjaolude alusel.
ELi õiguse kohaselt ELi seadusandjate poolt hiljem selges ja täpses sõnastuses määratletud ELi toimimise lepingu artiklis 128 sätestatud seadusliku maksevahendi vahetu õigusmõju.
Kohustus võtta sularaha maksena vastu on kahtlemata väga tugev.
Kuna raha põhineb usaldusel ja valuuta toimimiseks on vaja suurt usaldust, peab seadusliku maksevahendi mõistega kaasnema suur kohustus seda aktsepteerida, et tagada selle kasutajatele piisav õiguskindlus.
Lisateave minu kohtuasja kohta seoses seadusliku maksevahendi tähendusega
Allikas: norberthaering.de
*
Norbert Häring on majandusteadlane ja äriajakirjanik. Alates 2002. aastast on ta kajastanud rahandust ja majandust Saksa ärilehes Handelsblatt. Häring on EKP varinõukogu hääleõiguseta esimees, mis koosneb 15 majandusteadlasest, kes annavad soovitusi Euroopa Keskpangale.
39
