Ebateaduslike piirangute kahju ehk abinõu on hullem kui probleem

Magnus Nirgi

191 Jagamist
191
0
0

Mida rohkem teaduslikku kirjandust uurida, seda rohkem tundub, et inimeste tänased igapäevased piirangud on kehtestatud viletsal teaduslikul alusel.

Teaduslikke uuringuid ühe ja sama teema kohta on võimalik leida seinast seina. Kui naabrid kaklevad, kelle muru on liiga kõrge või kelle hoovi dekoratsioon ei sobi nende tänavale, siis sarnane arvamuste sõda käib igapäevaselt ka teaduslikus kommuunis. Ülikoolid toodavad teadlasi, kes oma kraadi kaitsmiseks peavad olema mõne teadusliku töö autorid. Kuid uuringute läbiviimine on kulukas. Valiku, mida uurida, pakub välja rahastaja. Kui soov on teha midagi ambitsioonikat, siis ei jäägi üliõpilasel diplomi kättesaamiseks muud üle, kui leppida ühe või teise sponsori teemapüstitusega. Kuid teaduslikud uuringud rahastuse kallutatuse kohta näitavad, et nende tööde tulemused kipuvad kokku langema finantseerija soovide ja huvidega. Ajaloost leiame selliseid pärleid nagu väited, et raseda ema suitsetamine on beebile kasulik, põllumajandusmürkide lastele pritsimine hoiab neid nakatumast ja kokaiin parandab mõtlemisvõimet. Kontekstist kistakse välja omale sobiv vaatenurk ja kõik sobimatu pühitakse vaiba alla. Järgneb teaduse võidukäigu sildi all kasumite jaht. Kõik see jätkub ka tänapäeval, kuid vähe rafineeritumal moel.

Olukord on pigem isegi hullemaks läinud, sest viimasel paarikümnel aastal on levima hakanud ka variautorlus. Mis see on? Korporatsioon paneb kokku teadusliku uuringu ja sätib i täpi täpselt sinna, kuhu vaja. Andmed valetatakse kokku, sõnastus ja järeldused väänatakse parajaks. Ja seejärel leitakse spetsiaalsete lobistide abiga valdkonna teadlaste hulgast prominentne „äraräägitav”, kes ei tea asjast midagi, kuid kes on nõus paraja raha eest oma nime tööle alla kirjutama. Tulemuseks ongi vasturääkivusi täis teaduslik kirjandus, kus aus ja ebaaus peavad omavahel igavikulist võitlust. Sest teiselt poolt ju leitakse, et suitsetamine siiski mürgitab inimest, ravimid ja vaktsiinid pole ohutud, põllumajandusmürgid põhjustavad väärarenguid ja nii edasi.

Õnneks on võimalik iga töö puhul siiski uurida autorite tausta, lugeda läbi uuringute juurde kuuluv huvide konflikti deklaratsioon ja süveneda meetoditesse, andmetesse, arvutustesse ja tehtud järeldustesse. Teaduslik kommuun pingutab kõvasti selle nimel, et rämpsteadus ei pääseks löögile. Samas on igal arvamuse esindajal võimalik leida endale oma ning minna sellega teistele vastu pead lajatama. Seetõttu tuleb uuringuid alati hoolikalt lugeda ja süveneda detailidesse. Kõik see käib kahjuks ka käesolevat kriisi ümbritseva teadusliku kirjanduse kohta.

Eesti juhindub piirangute kehtestamisel Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) avaldusest, kus kirjutatakse, et asümptomaatilised inimesed on nakatajad. Tuginetakse uuringule, milles osaleb sadakond inimest ja kus kasutatakse kurikuulsat valepositiivseid tulemusi andvat PCR-testi. Kui me ei saa olla kindlad, kes olid katsegrupis päriselt haiged ja kes olid katsegrupis pärast kokkupuudet päriselt haiged, siis mida nii väikese valimiga uuring meile üldse öelda saab?

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on lõpuks PCR-testide kohta teinud ka pehme avalduse. Mulle tundub, et see on juriidiline taktika pääseda vastutusest tulevikus. Suve lõpul tegid nad sarnase avalduse, et piirangud on ka nende meelest kasutud. Ilmselt on põhjus selles, et kui keegi peaks neid hagema, siis saavad nad väita: „Aga kuulge, me ju ütlesime teile, et ranged piirangud on kasutud ja PCR-testidega on probleeme.” Taolist vasturääkivat taktikat kasutavad ka valitsused. Maskid pole kohustuslikud, kuid nad on kohustuslikud. Piiranguid pole vaja, kuid piiranguid on vaja. Väljas tohib einestada, kuid mitte peale kella …. Võib vaielda, et püütakse vähendada inimeste läbikäimist, kuid teoretiseerimine ja spekuleerimine ei tohiks olla piirangute kehtestamise aluseks. Ekspertide arvamused on segunenud poliitika, otsuste ja teadusega.

PCR-testidega ongi tegelikult nii halvasti, et kuigi ajakirjanduses tekitatakse sellega inimestele edukalt vaimset tervist laastavat paanikat, siis kohtus nad vastu ei pea. Üle maailma on võimalik leida kohtukaasuseid, kus on vaagitud teaduslikke tõendeid ning leitud, et PCR-testide põhjal pole võimalik piiranguid kehtestada. Nakatunud ja haige olek ning teiste nakatamine peab olema teaduslikult tõestatud. Üksikjuhtumitena on ettevõtjad suutnud valitsuste ja kohalike omavalitsuste piiranguid sel moel kohtu abil tühistada. Riikide valitsuste tasemele hagid veel välja jõudnud pole.

Miks hakati üldse PCR-teste kasutama? Sest Corman-Drosten et al. tegid uuringu, kus leiti ajal, millal haigusetekitajat polnud veel isegi isoleeritud, et see on väga hea mõte kasutada PCR-testimise meetodit ning tegemist on piisavalt täpse asjaga. Hetkel on see uuring suure kriitikatule all. Nimelt avaldasid 22 teadlast retsensiooni Corman-Drosten et al. tööle, kus leitakse suuri vigu. Teaduskogukonda, teaduslikke väljaandeid ja töö autoreid kutsutakse üles töö tagasi võtma. Kas mõistate, mida see tähendab? Kogu maailm on PCR-valepositiivsete ja selle põhjal tehtud prügiteaduse (st asümptomaatilised nakatajad) pärast lukku pandud. Ja nüüd tuleb välja, et tegemist on pettusega!

Tegelikult on kättesaadav palju teaduslikku kirjandust, kus uuringus analüüsiti kümneid riike ja kümneid miljoneid inimesi. Näiteks piirangute efektiivsuse kohta ja asümptomaatiliste nakatumiste kohta.

Hiinas tehti uuring 10 miljoni inimesega, kus kontrolliti, kas asümptomaatilised patsiendid nakatavad. Kasutati sedasama PCR-testi ja leiti märke, et esines valepositiivseid, kuid kõige selle kiuste selgus, et asümptomaatilised pole nakkusohtlikud, isegi kui nad on nakatunud.

Riigi tasandi analüüs, milles mõõdetakse valitsuse tegevuse, riigi valmiduse ja sotsiaalmajanduslike tegurite mõju suremusele ja sellega seotud rahvatervise tulemustele, leidis, et piirangud on kasutud. Andmeid koguti 50 riigist, kus populatsioon varieerus 11 ja 55 miljoni vahel. Toome sealt välja kaks tulemuste peatükki:

Levikut ja taastumist mõjutavad tegurid

Mitme muutujaga regressioonanalüüs (statistiline mudeldamine seoste leidmiseks sõltuva muutuja ja mittesõltuvate muutujate vahel) leidis erinevaid faktoreid, mida seostada juhtumite koguarvu ja taastunute arvuga miljoni kohta. Tähelepanuväärselt ennustasid juhtumite koguarvu miljoni elaniku kohta järgnevad tegurid: päevade arv osaliste või täielike piiranguteni, keskmine vanus, elanikkonna ülekaalulisus, päevade arv piiride sulgemiseni ja tehtud testide arv miljoni elaniku kohta.

Leiti negatiivne seos igasuguste piirangute kehtestamise alguseni kulunud päevade arvu ja teavitatud juhtumite arvu vahel miljoni elaniku kohta. Mida hiljem mingeid piiranguid kehtestati, seda väiksem oli tuvastatud juhtumite arv. Aga seevastu riigid kõrgema keskmise vanuse ja samuti pikema ajaga piiride sulgemiseni olid märkimisväärselt kõrgema juhtumite arvuga. Kui analüüsiti taastunud inimesi miljoni kohta, siis leiti positiivne seos täielike (ainult, mitte osaliste) piirangute kehtestamise ja ka maailma terviseturvalisuse keskkonnariski indeksi puhul.

Kriitilisi juhtumeid ja suremust mõjutavad tegurid

Järgmised analüüsid keskendusid kriitilistele juhtumitele ja surmadele miljoni kohta. Sotsiaalmajanduslikud tegurid, mis olid positiivselt seostatud rohkemate kriitiliste juhtumitega igas riigis, olid kõrgem töötus ja madalam SKT elaniku kohta. Kontrastiks — madalam sissetulekute hajutatus (suured palgalõhed) ja suitsetamise ülekaalukas esinemine populatsioonis olid seotud väiksema arvu kriitiliste juhtumitega.

Kui hinnati suremust, siis muutujad, mis olid märkimisväärselt seostud suurema suremusega miljoni kohta, olid ülekaal ja madalam SKT elaniku kohta. Võrdluseks muutujad, mis olid negatiivselt seotud suremusega, nagu riigi elanikkonna väiksem palgalõhe, väiksem suitsetajate arv ja suurem meditsiiniõdede arv miljoni elaniku kohta. Tõepoolest, õdede suurem arv meditsiinisüsteemis oli seotud väiksema suremusega.

Ja viimaks, valitsuse tegevused, nagu piiride sulgemine, täielikud piirangud ja elanikkonna suurem testimine, polnud ükski statistiliselt märkimisväärselt näidanud kriitiliste juhtumite või suremuse vähendamist.

Teaduslikke uuringuid on erinevaid, kuid lähemalt vaadates selgub, et kõik pole sama kaaluga. Miks meie valitsus valib saja inimesega uuringu ja paneb riigi lukku, kuigi on võimalik leida palju põhjalikumaid töid? Kas nad kuulavad lihtsalt, mida ütleb EDCD, ja ei julge ise otsustada? Kes see meil täpsemalt on, kes neid otsuseid vastu võtab? Ja miks ta nii teeb?

Mida rohkem teaduslikku kirjandust uurida, seda rohkem tundub, et tänased igapäevaelu piirangud on kehtestatud viletsal teaduslikul alusel. Järgmistest töödest kirjutame uues artiklis. Kuid juba käesoleva põhjal saab küsida: kui piirangud ei aita, kui need põhjustavad samas majanduslikku ja vaimse tervise kahju ning meeleheitesurmasid, siis milleks neid üldse vaja on? Abinõu ei tohi olla hädast hullem.

Kajastame ühiskonna huviorbiidis olevaid teemasid uurivale ajakirjandusele kohaselt, kus viitame teadusuuringutele, faktidele ja teadlaste seisukohtadele.
191 Jagamist
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Seotud artiklid

Looduslaps linnas

Ühel hetkel aga tekkis 13-aastasel perepojal Arturil küsimus selle kohta, et kas nad ikka on õnnelikud, nagu vanaisa pidevalt väitnud oli. „Kui soovid teada, mine linna,“ oli vanaisa talle kerge muigega vastanud. Seepeale Artur asuski rännakule suure linna poole, süda täis avastamisindu.

Tervishoiutöötajate rahvusvaheline hoiatusteade kõigile inimestele ja valitsustele kogu maailmas

Kuulus rahvusvaheline loosung: «Püsi kodus, päästa elusid» oli puhas vale. Vastupidi, sulgemine tappis mitte ainult paljusid inimesi, vaid hävitas ka füüsilise ja vaimse tervise, majanduse, hariduse ja muud eluaspektid. Näiteks on lockdown USA-s tapnud tuhandeid Alzheimeri tõvega patsiente, kes lisaks surid eemal oma perekondadest. Ühendkuningriigis tappis lockdown 21 000 inimest. Lockdown’i mõjud «on olnud absoluutselt kahjulikud. See ei päästnud inimelusid, mille kohta algselt teatati, et suudetakse päästa ... See on massihävitusrelv ja me näeme selle tervislikke ... sotsiaalseid ... majanduslikke mõjusid ... mis moodustavad tõelise teise laine» (prof Jean-François Toussaint, 24. september 2020). Selline inimeste vangistamine on inimsusevastane kuritegu, mida isegi natsid ei sooritanud!

Avalik teave üldhariduskooliga seotud inimestele

Oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus juba koolilapsi peetakse ohtlikuks nii neile endile, eakaaslastele kui ka neile, kes nimetavad end „täiskasvanuteks“. Märkimisväärne on siinkohal fakt, et laste ohtlikkuse nn riskifaktor rajaneb üksnes eeldusel, et nad võivad olla ohtlikud ning lähtuvalt sellest rakendatakse nende peal erinevaid „ohtlikkust ennetavaid“ meetmeid, olgu selleks siis lõputu testimine või hingamisvabaduse piiramine. Muidugi pole ükski ennetav meede saanud teaduslikku heakskiitu, vaid pigem vastupidi – häid teadusuuringuid nende usaldusväärsuse kohta napib, mis ütleb selgelt: need meetmed EI OLE põhjendatud.
Swedish-scientists -successfully-swap -bodies

Miks vaikitakse tõhusatest ravimeetoditest?

Sajad ja tuhanded päästmata elud. Miks keeldutakse aktsepteerimast ravimeid, mis nii hästi toimivad? Pole tehtud uuringuid? On küll tehtud ja neid on palju. Pole andnud kliiniliselt häid tulemusi? On küll, ülipalju uskumatult häid tulemusi.

Vabaduse kaitseks

Kui üks inimene esitab maskikandmise nõude teisele inimesele, on nõude esitaja automaatselt kaasosaline võimalikus inimsusevastases kuriteos. Loomulikult ei saa lükata vastutust maskikandmise nõudmise eest mingisuguse korralduse kaela, sest korralduse kehtestajad pole süüdi selles, et inimene ei mõista korralduse tähendust. Vastutab alati see, kes otsustab seda täita ja teistelt sama nõuda.