Kas maskid kaitsevad viiruste eest?

119 Jagamist
119
0
0

Allikas: koroonateave.ee
/peatselt avatav platvorm, mis koondab paljusid arste, teadlasi, advokaate, ametnikke jt spetsialiste, kellele on oluline kajastada Covid-19 olukorraga seonduvat informatsiooni mitmekülgselt ja sõltumatult/

23. novembril 2020 kehtestati Eestis maski kandmise kohustus siseruumides, et ohjata koroonaviiruse levikut.[1] Samal ajal ei ole esitatud veenvaid argumente ega tõendeid, mis sellist otsust toetaks. Kuulekas eestlane on pannud maski ette ja küsimusi ei küsi. Aga mis siis, kui keegi küsib? Milline pilt avaneb neile, kes asju pisut uurivad?

Alustuseks heidame pilgu ajalukku. Meditsiinilisi maske hakati kasutama juba enne seda, kui Louis Pasteur oma pisikute teooriaga 19. sajandi lõpus välja tuli ning kui puudus igasugune teadmine silmale nähtamatutest haigustekitajatest. Ometi oli arste, kes juba sel ajal maske kasutasid. Põhjus seisnes selles, et mask pakkus kaitset patsiendi kehavedelike eest, et need arstile otse ninna ja suhu ei lendaks. Tol ajal olid peamisteks ravivõteteks kaanid, aadrilaskmine ja elavhõbedat sisaldavad sinised tabletid, ning oli vaja kaitset selliste “raviprotseduuride” ajal pritsiva vere või mäda eest. Maske hakati algselt kasutama arsti kaitseks, mitte vastupidi.

Tänapäeval oleme meedikute maskidega niivõrd harjunud, et peame seda loomulikuks. Kui kirurgi suu ja nina ees olev riie aitab otseseid pritsmeid ja suuremaid baktereid kinni hoida, siis kas ka pisikesi viirusi, mille suurus on vaid mõnikümmend nanomeetrit ?

Maske puudutavates teadustöödes paistab silma, et enne 2020. aasta sügisperioodi avaldatud suuremad randomiseeritud metauuringud ei ole leidnud maskidest kasu respiratoorsete viirusnakkuste riski vähendamisel ning varasemate metauuringute selge vastus on EI. On leitud, et maskid võivad anda kaitset küll bakteriaalsete haiguste ja muidu külmetusnähtude puhul, kuid viiruste eest need paraku ei kaitse.

Alates sügisest 2020 retoorika muutus ning sisuliselt kirjutati kogu varasem maske puudutav teadus ringi ning on hakatud väitma, et kogu varasem teadus on vale. Osadele taolistele töödele on teadlased esitanud hulganisti vastulauseid, kuid on ka neid, millele vastulauseid ei ole. Võimalik, et seda ei ole veel jõutud teha või ei julgeta minna poliitiliste tuultega vastuollu. Ometi baseerub kogu praegune maskilembus just väga värsketel töödel ning on veel vara öelda, kas tegu on objektiivse tõe või poliitiliselt mõjutatud teaduslike spekulatsioonidega.

Järgnevalt teen ülevaate suurematest ja olulisematest töödest, mis on esitanud küsimuse: kas mask kaitseb viiruste eest?

Suured meta-uuringud ei ole tuvastanud maskikandmise kasu viirusnakkuste vähendamisel

Üks olulisematest töödest on Cochrane’i sõltumatute teadlaste poolt tehtud kokkuvõte 67st kontrollgruppidega teadustööst 22 718 osalejaga, mille eesmärgiks oli välja selgitada, kas maskid kaitsevad respiratoorsete viiruste eest ja kas kätepesust on kasu. Uuringusse kaasati tööd, mis olid avaldatud enne 1. aprilli 2020. Meditsiiniliste ja kirurgiliste maskide osas leiti, et “maskikandmise või mittekandmise puhul ei pruugi olla mingit vahet selles, kui palju inimesi jääb gripilaadsesse haigusse; ning tõenäoliselt pole mingit vahet, kui palju inimesi jääb grippi, mis on laboratoorselt kinnitatud.“ Vaadeldi ka töid N95/P2 respiraatorite osas ning jõuti samuti järeldusele, et need maskid viiruste eest tõenäoliselt ei kaitse.[2]

Juulis 2020 avaldasid Kanada arstid väga põhjaliku süstemaatilise uuringu maskide efektiivsuse kohta viirusnakkuste riski uuringus. Kokku vaadati läbi 11 süstemaatilise uuringu ja 18 randomiseeritud kontrollgruppidega uuringu andmed, milles oli kokku 26 444 osalejat. Pikk ja keeruline töö võtab oma tulemused kokku nii: “Selles süstemaatilises ülevaates leiti piiratud tõendeid selle kohta, et maskide kasutamine võiks vähendada hingamisteede viirusnakkuste riski.” Töö sisus on peatükk, kus vaadeldakse maskide efektiivsust ühiskonnas ning leitakse: “Maskide kasutamine kogukonnas laiemalt ei vähendanud laboratoorselt kinnitatud gripi ega tõendatud hingamisteede viirusnakkuste riski. Tulemused ei olnud üheski järgnevalt toodud alagrupi analüüsis statistiliselt olulised: (a) maskid, mida kandsid kõik, (b) ainult haiged inimesed või (c) lihtsalt terved pereliikmed kodus. Maskide kasutamine kogukondlikus keskkonnas ei toonud kaasa gripilaadsete haiguste riski vähenemist ega ühegi kliinilise hingamisteede infektsiooni riski vähenemist.” Kõik vaadeldud olukorrad taandusid teaduslikus mõttes null protsendini, sest vahed olid imeväiksed.[3]

2020. aasta juulis avaldati maskide ebaefektiivsust kajastav lihtsustatud tööriist, mis sisaldab skemaatiliselt kahel plakatil teadustööde tulemusi . Plakatitel on näha, et maskide efektiivus ühiskonnas laboratoorselt kinnitatud gripilaadse haiguse osas on null ning maskid EI vähenda gripilaadsete haiguste riski kolme erineva stsenaariumi korral: a) kui terved kannavad maski, b) kui haiged kannavad maski, c) kui haiged ja terved kannavad maski. Teisel plakatil on kajastatud maskide efektiivsust tervishoiuasutustes, kus laboratoorselt kinnitatud viiruse nakkusriski vahe on jällegi 0% ja teiste diagnostikameetodite kasutamise korral 0-2%. Need tööriistad on võimalik värvilisena välja printida ja praktilises elus kasutusele võtta.[4]

CDC 2020 maikuu väljaandes Emerging Infectious Diseases avaldatud põhjalik töö vaatles maskikandmise ja viiruste leviku uuringuid ning jõudis järeldusele: “Kuigi mehaanilised uuringud toetavad kätepesu ja näomaskide potentsiaalset efekti, siis tõendid 14 randomiseeritud kontrolluuringutes nende meetodite kohta ei kinnitanud erilist efekti laboratoorselt kinnitatud gripi levikule.” Töös vaadeldi kirurgiliste maskide ja avalikkusele disainitud paberist maskide efektiivsust. Nende hulgas vaadeldi seitset peredes läbiviidud tööd, kus neljas kandsid maske kõik pereliikmed, ühes ainult haige pereliige ja kahes ainult leibkonna kontaktid. Mitte ükski neist ei demonstreerinud märkimisväärset erinevust laboratoorselt kinnitatud gripi puhul maskide kandmise korral.[5] [6] [7]

Selle aprillis 2020 läbiviidud metauuringu eesmärk oli pakkuda Cochrane’i uuringule uuendust 2003. aasta SARSi puhangut kajastavate tööde lisamisega. Töös olid vaatluse all 15 randomiseeritud uuringut, mis olid kõik läbi viidud gripilaadse haiguspuhangu ajal. Töö tulemused võetakse kokku: “Võrreldes maski kandmist maski mittekandmisega, ei tuvastatud maskikandjate grupis vähenemist gripilaadsete haiguste ega gripi avaldumises, ei üldises populatsioonis ega tervishoiutöötajate hulgas. Kirurgiliste maskide ja N95 respiraatorite osas ei olnud vahet ei gripi ega gripilaadsete haiguste avaldumise osas.” Töö tulemus:“Ei ole piisavat informatsiooni, et soovitada ainult maskide kandmist ilma teiste meetodite rakendamiseta”.[8]

Aprillis 2020 avaldatud süstemaatilises uuringus on vaatluse all 31 tööd, mis võrdlesid gripilaadsete haiguste ja respiratoorsete sümptomite avaldumist maskikandmisel ja mittekandmisel. Töödes väljatoodud maskide efektiivsus oli teatud töödes 6%, 7% ja 19%. Neis ei vaadeldud laboratoorselt kinnitatud nakkust, vaid lihtsalt seda, kui paljud jäid haigeks.

Töö järeldab: “Tõendid ei ole piisavalt tugevad, et toetada laiaulatuslikku maskikandmist Covid-19 nakkusriski vähendamiseks. Siiski on olemas piisavad tõendid, et soovitada maskide lühiajalist kandmist riskigruppidel suurema riskiga situatsioonides. Edaspidised uuringud on vajalikud, et teha kindlaks, kas maskide kandmine ühiskonnas omab kaitsvat funktsiooni.”[9]

2017. aasta detsembris avaldati nakkushaiguste ajakirjas metauuring, kus vaadeldi lisaks erinevaid maske võrdlevatele töödele ka selliseid töid, kus maskikandjate grupi kõrval oli mittekandjate grupp. Töö tulemusena tuvastati küll oluline vahe maskide kaitsevõime osas meedikute  raporteeritud külmetushaiguste esinemissageduses ja bakteriaalsete nakkuste puhul, kuid mitte laboratoorselt kinnitatud viirusnakkuste puhul.[10]

Ka 2011. aastal avaldatud kokkuvõte 17st uuringust jõuab sarnasele järeldusele: “Üheski uuringus ei leitud kindlat seost maski/respiraatori kasutamise ja gripinakkuse eest kaitsmise vahel.”[11]

Ka hiljutine taanlaste kontrollgruppidega uuring ei tuvastanud olulist maskikandmise kasu Covid-19 nakkuse peatamisel olukorras, kus nakatumine ühiskonnas tervikuna ei ole väga suur. 18. novembril 2020 avaldati taanlaste poolt Covid-19 osas tehtud uuring maskide tõhususe kohta. Uuringus osales 2392 inimest, kes kasutasid näomaske ja 2470 inimest, kes ei kandnud maske. Tingimuseks oli, et igaüks pidi päevas vähemalt kolm tundi viibima kodust väljas ning keegi ei tohtinud enne olla covid-positiivne. Katse kestis kaks kuud. Uuringu tulemusena leiti, et maskikandjate grupis nakatus 1,8% ja maski mittekandjate grupis nakatus 2,1% osalejatest. Leitud 0,3% on teaduslikus mõttes statistiliselt ebaoluline ning taandub nullile.[12]

Järeldusele, et maskid ei tööta, on jõudnud ka näiteks Kanada uurija PhD Denis G. Rancourt, kes näitab oma randomiseeritud kontrolltööde ülevaatega selgelt, et maskid viiruste eest kaitset ei paku.[13]

Randomiseeritud kontrolluuringud kui teadustööde kuningad

Siinkohal on oluline teha väike paus ja rääkida teadusuuringute erinevast kaalukusest. Teadusringkondades on teada, et teadustööde hulgas kõige kindlamaid tulemusi meditsiiniliste sekkumiste tulemuste kohta saame kontrollgruppidega randomiseeritud uuringutest ja nende süstemaatilistest ülevaadetest. Ajaloos on näiteid, kus teiste teadustööde, küsitluste, vaatlusuuringute ja analüüside abil on tehtud suuri järeldusi, mis randomiseeritud uuringutega ümber lükati ning mille tõttu sai selgeks, et tegemist oli olnud valede hüpoteesidega.

Näiteks tulid 1980ndate lõpul turule antiarütmikumid, mida vaatlusuuringud kiitsid taevani ja mis lubasid südamehaigetele suurt kasu. Pärast randomiseeritud uuringute tegemist selgus aga vastupidine, et nende kasu oli küsitav ja et need pigem tekitasid hoopis suuremat suremust ja rohkem probleeme.[14] [15] [16]

Teise näitena võib tuua hormoonasendusravi määramise naistele infarktide ennetamisel, mille algsed uuringud olid kõik toredad ja positiivsed, kuni tehti randomiseeritud kontrolluuringud. Selgus, et need mitte ei vähendanud infarktide ohtu, vaid hoopis suurendasid.[17] [18]

Veel mõned aastad tagasi oli gripiravim Tamiflu esimesel kohal gripi ravijuhendites, kuid kontrolluuringutega selgus, et tegemist oli kasutu ja rohkete kõrvalmõjudega ravimiga, mis võis põhjustada tervise järsku halvenemist ning millel puudus võime katkestada viiruse edasikandumine. Kuigi see teadmine oli teadusringkondades olemas juba 1999. aastal, võttis Maailma Terviseorganisatsioon Tamiflu välja olulisemate ravimite nimekirjast alles 2017. aastal pärast suuri randomiseeritud kontrolluuringuid 2014. aastal. Paraku on ikka veel arste, kes seda ravimit välja kirjutavad.[19] [20] [21] [22] [23]

Taoliste näidete tõttu ajaloos, kus teadusuuringuid on mõjutanud ärihuvid või poliitika, peetakse teadustööde kuningateks just randomiseeritud kontrolluuringuid, mis on oma olemuselt disainitud eelarvamuste kõrvaldamiseks ning vigade vähendamiseks. Need on tööd, kus vaadeldakse kahte gruppi — ühes grupis toimub sekkumine ja teises ei toimu, ning uuringuga võrreldakse tulemusi. Kuna ka maskide efektiivsuse osas on kõige paremateks töödeks kontrollgruppidega uuringud, siis on mõistlik tugineda just sellistele töödele. Lisaks tuleb vaadata, kuidas on töös viirus tõendatud. Kas see on tehtud laboratoorse uuringuga või ainult näiteks kellegi hinnanguga, et “olin haige”. Iga külmetushaigus ei ole ju viirus.

Seetõttu on maskide tõhususest rääkides väga oluline teada, et kõik senised randomiseeritud uuringud, mille metoodikasse kuulus ka laboratoorne uuring viiruse tuvastamiseks, on leidnud, et maskid viiruste eest kaitset ei paku.

Mehaaniliste mõõtmiste puudused

Lisaks eeltoodule on tööde hindamisel oluline märgata, kas autorite järeldused vastavad töös kogutud andmetele. Paraku osades töödes see nii ei ole ning tehakse kas liiga kaugeleulatuvaid järeldusi andmetest, mida töö tegelikult ei uurinud või võib ka kohata ebaloogilisi järeldusi, mida töö andmed kuidagi ei kinnita.

Seetõttu ei ole maskide tõhususe tuvastamisel otstarbekas vaadelda n-ö mehaanilisi töid, mis mõõdavad maskist läbi läinud osakeste hulka katseklaasile või ekraanile ning võrdsustavad sellise mõõtmise tulemuse maskide viirusnakkuse peatamise võimekusega. Taolised tööd on teinud liiga kaugeleulatuvaid järeldusi ning neis töödes ei ole arvestatud paljude asjaoludega, mis on viiruste leviku seisukohalt olulised.

Näiteks ei ole taolistes mõõtmistes kajastatud tervet hulka elulisi faktoreid, mis töö tulemusi oluliselt mõjutavad:

  • viirusosakesed on üliväikesed ning nakkus levib aerosoolina
  • õhk väljub maskist ka ülalt ning moodustab õhku aerosooli pilve
  • suur osa nakatumisest toimub käte kaudu
  • maskikandja katsub oma nägu ja üles suunatud õhuvoolu tõttu kuivavaid silmi tavalisest rohkem
  • tavaelus ei kanta maski alati korrektselt
  • maske ei vahetata õigeaegselt
  • maskide vale kandmine võib tõsta nii maskikandja enda kui teda ümbritsevate inimeste haigestumisriski
  • maskikandjal võib tekkida võlts turvatunne, mis võib vähendada teiste viiruse kontrolli meetmete järgimist ning seetõttu pestakse vähem käsi, minnakse haigele liiga lähedale jne.

Kontrollgruppidega randomiseeritud uuringutes on need nüansid loomupäraselt töös arvestatud. Seepärast on just need tööd kõige asjakohasemad ja olulisemad otsuste tegemisel maskide tõhususe kohta.

Telefoni- ja ankeetküsitluste puudused

Ettevaatlikkusega tuleb suhtuda ka telefoni- või ankeetküsitlustesse. Eelnevalt oli juba juttu, et kõik külmetushaigused ei ole viirused ning ilma laboratoorsete uuringuteta ei ole võimalik öelda, millega oli täpselt tegu. Samuti võivad inimeste vastustes mängida rolli psühholoogilised tegurid ja seda eriti siis, kui maskikandmine oli nakatunud inimese kohustuseks. On raske tunnistada käsust üleastumist ja seda eriti autoritaarsetes riikides. Valetamisest maskikandmise kohta leidub isegi teadusartikleid[24]. Ehk siis ei saa telefoniküsitluste tulemustega ümber lükata randomiseeritud uuringute metaanalüüside järeldusi.

Siiski on vaja peatuda ühel USAs 2020. aasta juulis avaldatud telefoniküsitlusel, mida  tuuakse sageli maskikandmise õigustusena. See on USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse (CDC) telefoniküsitlus, mille tulemused võeti kokku 154 Covid-19 nakatunu ja 160 mittenakatunu telefoniküsitluse vastuse põhjal. Töös küsiti osalejatelt maski või näokatmise kohta 14 päeva enne haigestumist ning valikvastustega saadi järgmised tulemused:

Maski kandmine/näo katmineCovid-positiivsedCovid-negatiivsed
n=154n=160
mitte kunagi6 (3,9%)5 (3,1%)
harva6 (3,9%)6 (3,8%)
vahetevahel11 (7,2%)7 (4,4%)
tihti22 (14,4%)23 (14,5%)
kogu aeg108 (70,6%)118 (74,2%)

Vaatamata sellele, et osalejate arv on imepisike ja küsitluse tulemused ei kinnita mingit vahet maskikandmise efektiivsuses, andsid töö autorid oma kokkuvõttes siiski mõista, et maskid on vajalikud. Et antud töö erinevust ei tuvastanud, vabandati välja väitega, et ilmselt olid süüdi restoranide kliimaseadmed. Selline järeldus on aga täiesti meelevaldne, sest töös seda ei uuritud. See on ilmekas näide sellest, kuidas CDC on soovinud ilmtingimata teha kindlaid järeldusi maskide toetuseks, vaatamata sellele, et nende enda kogutud andmed erinevust maskikandmise ja mittekandmise vahel ei leia.[25]

Riikide statistika

Teatud informatsiooni annab ka statistika analüüs maskikohustusega riikides. Vaadeldes Eesti Covid-nakkuse statistikat, võib öelda, et 23. novembri otsus teha maskid siseruumides kohustuslikuks, ei ole andnud soovitud efekti. Pärast otsuse kehtima hakkamist 24. novembril on nakkusjuhtude arv päevas mitmekordistunud ja sujuva järsu ülespidise joonega tõusuteel. Juhul, kui esimesel kahel nädalal diagnoositutest võisid paljud olla nakatunud juba enne 24. novembrit, siis juhul, kui maskid tõesti oleksid efektiivsed, oleks pidanud nakatumine vähenema hiljemalt alates detsembri teisest nädalast, kuid sedapole toimunud[26].

Sama tendentsi on märgata ka teistes riikides, kus mask on tehtud kohustuslikuks. Juurde lisatud lingilt[27] on näha terve hulk Covid-19 nakkuse graafikuid USA erinevate osariikide kohta, millele on märgitud maskikohustuse alguse aeg. Graafikud näitavad üheselt, et maskikohustuse kehtestamisel ja nakatumiste arvul ei ole omavahel mingit seost. On osariike, kus pärast maskikohustuse kehtestamist tõusis nakatunute arv raketina taevasse, on neid, kus püsis sama ja on neid, kus nakatunute arv vähenes. Neist andmetest ei ole kuidagi võimalik teha järeldust, nagu oleks maskidest kasu nakkuse vähendamisel.

Kokkuvõtval tabelil kõikide osariikide kohta on näha, et maskikohustusega osariikides on nakatumine olnud isegi suurem kui ilma maskikohustuseta osariikides.

Kirurgiliste maskide ja N95 tüüpi respiraatorite võrdlus

Arvatakse, et kui võrrelda kirurgilisi maske ja N95 tüüpi maske, siis viimased on viiruse riski tõrjumisel efektiivsemad. Paraku leidub teadustöid, mis seda väidet ei kinnita. Näiteks 2019. a septembris avaldatud uuring järeldab, et “tervishoiutöötajatel, kes kandsid ambulatoorselt N95 respiraatoreid võrreldes meditsiiniliste maskidega, ei põhjustanud see olulist erinevust laboratoorselt kinnitatud gripi esinemissageduses.”[28]

Ka metauuring 29 teadustöö kokkuvõttena kirurgiliste ja N95 maskide võrdluses on oma järeldustes tagasihoidlik: “Kuigi näib, et N95 respiraatoritel on kirurgiliste maskide ees kaitsev eelis laboratoorsetes tingimustes, siis näitas meie metaanalüüs, et olemasolevad andmed on ebapiisavad kindlate järelduste tegemiseks, kas N95 respiraatorid on kirurgilistest maskidest paremad, et kaitsta tervishoiutöötajaid nakkuslike ägedate hingamisteede infektsioonide eest kliinilistes tingimustes.”[29]

Maskide kandmisest tingitud terviseriskid

Lisaks maskide tõhususe hinnangule viirusnakkuste riski vähendamisel on oluline vaadelda ka teadustöid võimalike terviseriskide kohta, mida maskikandmine võib tekitada.

On olemas teadustöid, mis on tuvastanud, et:

  • suur osa meditsiinitöötajaid kannatab maskikandmisest tingitud pidevaid peavalusid[30] [31],
  • valesti kandmisel võib maskile tekkinud niiskus või maskide korduvkasutamine hoopis nakkusohtu suurendada,[32] [33]
  • maskide kandmine mõjutab negatiivselt respiratoorseid ja termoregulatiivseid protsesse[34],
  • maskide kandmine tekitab vähenenud töövõimekust, mõjutades mitmeid psühholoogilisi ja füsioloogilisi aspekte[35],
  • maski taga olev hapniku ja süsihappegaasi tase ei vasta tööohutusnormidele[36],
  • N95 tüüpi maski kandmise tõttu tekkiv hüpooksügeneemia ja hüperkapnia vähendavad töö efektiivsust ja õigete otsuste langetamise võimet[37],
  • kauem kui üks tund N95 maski kandmist põhjustab CO2 taseme tõusu veres ning mitmeid tervisehäireid nagu pearinglus, survetunne peas, hingeldamine, närvisüsteemi muutused, mõjud südameveresoonkonnale,[38]
  • maski kandmine suurendab oluliselt CO2 tagasihingamist,[39]
  • suurenenud CO2 sissehingamine võib vallandada paanikahäiretega inimestel paanikahoo,[40]
  • pärast esimest tundi väheneb maske kandvatel kirurgidel hapniku tase arteriaalses veres, mis on eriti silmatorkav üle 35-aastastel,[41]
  • lisaks otsestele terviseriskidele suurendab maskide massilise kandmise nõue ka mikroplastide suurenenud sissehingamist ja mikroplastide üldist pollutsiooni looduses, mis pikas perspektiivis mõjub kahjustavalt inimeste tervisele.[42]
  • hambaarstide ja hügieenikute seas läbiviidud küsitlus tõi välja mitmeid maskikandmisega seonduvaid terviseprobleeme: peavalud 71%, vaimne väsimus 68%, kurnatus 59%, ülemäärane higistamine 54%, suukuivus 47%, õhupuudus 41%, tugev janu 30% jt[43].

Tabel kajastab hambaarstide ja hügieenikute seas läbiviidud küsitluse vastuseid maskikandmise mõjude kohta pärast kolmekuist karantiini tööle naastes. 


[1] https://www.kriis.ee/sites/default/files/eriolukord/vv_20417k.pdf

[2] https://www.cochrane.org/CD006207/ARI_do-physical-measures-such-hand-washing-or-wearing-masks-stop-or-slow-down-spread-respiratory-viruses

[3] https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC7365162

[4] https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC7365157

[5] https://wwwnc.cdc.gov/eid/article/26/5/19-0994_article

[6] https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC7181938 (täistekst)

[7] https://www.bmj.com/content/369/bmj.m1435

[8] https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2020.03.30.20047217v2

[9] https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2020.04.01.20049528v1

[10] https://academic.oup.com/cid/article/65/11/1934/4068747

[11] https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5779801

[12] https://www.acpjournals.org/doi/10.7326/M20-6817

[13] https://ocla.ca/wp-content/uploads/2020/04/Rancourt-Masks-dont-work-review-science-re-COVID19-policy.pdf

[14] https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/30179691

[15] https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/28904070

[16] https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/2194718

[17] https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/18393913

[18] https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/25754617

[19] http://www.cochrane.org/news/tamiflu-and-relenza-getting-full-evidence-picture

[20] http://cochranelibrary-wiley.com/doi/10.1002/14651858.CD008965.pub4/abstract

[21] http://www.bmj.com/content/357/bmj.j2841/rr

[22] https://www.sciencedaily.com/releases/2017/07/170712200235.htm

[23] https://www.theguardian.com/business/2014/apr/10/tamiflu-saga-drug-trials-big-pharma

[24] https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC7543943

[25] https://www.cdc.gov/mmwr/volumes/69/wr/pdfs/mm6936a5-H.pdf

[26] https://www.terviseamet.ee/et/koroonaviirus/koroonaviiruse-andmestik

[27] https://rationalground.com/post-thanksgiving-mask-charts-still-no-evidence-that-masks-work

[28] https://jamanetwork.com/journals/jama/fullarticle/2749214

[29] https://www.cmaj.ca/content/188/8/567

[30] https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/32232837

[31] https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/16441251

[32] https://www.independent.co.uk/news/health/coronavirus-news-face-masks-increase-risk-infection-doctor-jenny-harries-a9396811.html

[33] https://bmjopen.bmj.com/content/5/4/e006577

[34] https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/21917820

[35] https://jbioleng.biomedcentral.com/articles/10.1186/s13036-016-0025-4

[36] https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/20420727

[37] https://clinicaltrials.gov/ct2/show/record/NCT00173017

[38] https://blogs.cdc.gov/niosh-science-blog/2020/06/10/ppe-burden

[39] https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/23514282

[40] https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/22729448

[41] https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/18500410

[42] https://europepmc.org/article/pmc/pmc7381927

[43] https://archive.li/tInCG

119 Jagamist
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Seotud artiklid

Vabaduse kaitseks

Kui üks inimene esitab maskikandmise nõude teisele inimesele, on nõude esitaja automaatselt kaasosaline võimalikus inimsusevastases kuriteos. Loomulikult ei saa lükata vastutust maskikandmise nõudmise eest mingisuguse korralduse kaela, sest korralduse kehtestajad pole süüdi selles, et inimene ei mõista korralduse tähendust. Vastutab alati see, kes otsustab seda täita ja teistelt sama nõuda.

Kas TERVISEAMET hoolib inimesest?

Avaldame Tarvo Alevi saaga terviseametiga, ilmestamaks praeguse aja tüüpilist olukorda, kus inimeste teenistuses oleva info asemel saadetakse eetrisse müra või desinformatsiooni. Väljavõtted autori kirjavahetusest erinevate instantsidega leiate artiklis linkide alt.
Swedish-scientists -successfully-swap -bodies

Miks vaikitakse tõhusatest ravimeetoditest?

Sajad ja tuhanded päästmata elud. Miks keeldutakse aktsepteerimast ravimeid, mis nii hästi toimivad? Pole tehtud uuringuid? On küll tehtud ja neid on palju. Pole andnud kliiniliselt häid tulemusi? On küll, ülipalju uskumatult häid tulemusi.

Miks sa pole kuulnud, et arstid ei soovita vaktsineerimist?

Meediatööstusel ei olnud juba algusest peale mitte mingit šanssi teda allutanud farmaatsiatööstuse rahalaviini vastu. Ja üheks tulemuseks ongi see, et suur osa inimestest pole kuulnudki, et tegelikult on maailmas väga palju arste, kes vaktsineerimist kritiseerivad.