Tervis algab mõtlemisest

Magnus Nirgi

13 Jagamist
13
0
0

Me teeme iga päev palju otsuseid ning enamus meist kinnitaks käsi südamel, et meie valikud on meie tahtmine. Kes teaks kedagi, kes tõuseks hommikul voodist mõttega, et mis käki ma endale täna sihilikult kokku keeran? Me kõik ikkagi üritame ju liikuda oma heaolu suunas. Millal ärkan, mida söön, kuhu lähen, kellega suhtlen, palju liigun, millal puhkan jne. Kui lähemalt asja uurima hakata, siis tegu oleks justnagu liustikuga, mis kulgeb oma muutumatul rajal. Mida vanemaks me saame, seda raskem on elus teha muudatusi ja seda suurem on teiste üllatus, kui keegi sellega hakkama saab.

Too pealtnäha peatamatu jõud võtab meie eest vastu ka kõik tervisega seotud otsused. Samal ajal elame illusioonis, et juhime ise oma elu. Aga näiteks mõttekäik: ma ei peaks nii palju saiakesi sööma, aga oli raske päev ja olen selle ära teeninud? Ma arvan, et alguses on päris raske enda sisse vaadata ja tunnistada, kui palju me ise oma elu tegelikult saboteerime. Hea enesetunne ja tervis algab mõtlemisest.

Väga tähtis oskus, mis tuleb ära õppida, on oskus märgata, kui oled ise ennast pehmeks rääkimas. Kas ma olen aus iseendaga? Tegemist on huvitava kogemusega, kus saad olla kohtunik ja kohtualune ühes isikus. Väga hea põhjusega öeldakse, et iseendale on kõige lihtsam valetada. Ja enda vastu on kõige raskem olla aus. Kes see teine ikka teada saab?

Üks geniaalne mees õpetas mulle kunagi, kuidas eesti keel on kosmiliselt täpne ning kuidas meie sõnadest tuleb välja palju tõdesid. Sõnade tähenduste ja seoste üle filosofeerimisest on saanud huvitav hobi. Toon kaks teemaga seotud ja minu silmi avanud näidet. Kui mul on hea tervis, siis öeldakse, et ma olen terve. Teisisõnu, ma olen tervik. See tähendab, et mul on kõik vajalik olemas. Teine hea ütlus on, et mul on hea enesetunne. Ma tunnen ennast hästi. See tähendab, et ma saan aru, kui mul kuskilt valutab ja ma pean midagi ette võtma. See tähendab, et ma tunnen ära, kui mul on näiteks janu ja ma peaksin jooma vett. Kuid see tähendab ka seda, et ma tunnen ära, kui ma endale valetan ja ma pole enda vastu aus. Kui hästi sa ennast tunned, sõltub sellest, kui hästi sa ennast tunned. Mõistad?

Kui sa oled endas ära tundnud selle osa, kes on nagu vankumatu liustik, mis töötab iseenda vastu, ja selle osa endas, kes ei taha olla aus, siis võib öelda, et sa oled piiritlenud probleemi. Sa oled muutunud olukorrast teadlikuks ning nüüd on võimalik hakata mõtlemise ja mõtetega olukorda korrastama.

Mõtlemise puhul on kõige tähtsam keskenduda, mitte lihtsalt peas mingeid pabulaid veeretada. Nimelt väga tihti inimesed kuulevad või loevad kuskilt midagi ning jätavad info kontrollimata. Ja reeglina korrutavad seda ‘sitta’ teistele edasi veel enne, kui on ise üldse infot seedida proovinudki. Või veel hullem. Kellel poleks tuttavat, kes on jaganud mingit tervisealast artiklit või soovitanud raamatut, mida ta ise polnud lugenudki? ‘Sitt’ on kellegi väljund millegi kohta, kui midagi targemat ei osatud peale hakata. Kui sellest oleks kasu, oleks tegu väetisega. Kuidas sa saad midagi kasutada, millest sa aru ei saa? Kuidas üldse on midagi võimalik aru saada infost, kui see on omakorda pärit inimeselt, kes mitte midagi ise aru ei saanud? Järelikult on loogiliselt võttes iga info, mis pole läbi seeditud ja mis antakse toorelt edasi, sitt. See võib ka olla puhas kuld, aga tõenäoliselt mitte. Mis toimub meie ajakirjanduses? Mis toimub meie haridussüsteemis ja kuidas on nende töö üles ehitatud? Millise tempoga edastatakse infot? Kui palju seal seda seeditakse? Kui palju on aega mõelda ja analüüsida? Kas saad aru, mida ma mõtlen? Seis on sitt. Pabulate veeretamine tuleb ära lõpetada ja hakata ise keskenduma.

Kui mõtlemise laiskus on seljatatud, siis järgmise asjana peaks inimene alustama teadliku mõtlemisega. See tähendab, et ma mõtlen mõtteid mõtetest, mida ma mõtlen, ja esitan nende kohta küsimusi. Viimased paljastavad uusi vaatenurki. Miks ma mõtlen nii, nagu ma mõtlen? Kas see peab jätkuvalt paika? Kas ma tegelikult tean, kuidas on ikka lood ühe või teise asjaga? Või ma aitan lihtsalt veeretada kellegi pabulat? Kuidas mina seda näen? Kuidas keegi teine seda näeks? Kas mulle meeldib nii mõelda? Või vastupidi? Kas ma olen aus? Kas see on aus? Mis on õige? 

Erinevad vaatenurgad on äärmiselt olulised ükskõik mille mõistmisel. Täpselt nagu annad lapsele mõne huvitava tööriista pihku ja ta näeb seda esimest korda elus, uurib iga nurga alt ja küsib su käest, mis asi see on. Nõnda saad ka sina ise omi mõtteid erineva nurga alt vaadelda ja mõista.

Küsimuse peale tulemine on tihti tähtsam kui vastuse teadmine. Reeglina tekivadki vastuse saades kohe järgmised küsimused. Küsimuste peale suudab tulla inimene, kes on midagi süvitsi mõistnud ja tunnetab ebakõla. Kui küsimus on formuleeritud, siis vastata võib osata juba iga loll. Selle jaoks pole enam nii palju pädevust vaja. Küsimuste küsimine on minu meelest parim viis, kuidas inimene saab infot anda. Ja tegelikult ka infot vastu võtta. Küsimusele keskendumine vallandab sisemise info korrastumise protsessi ning hästiesitatud küsimus aitab inimesel enda sees väärat näha ja ümber lükata. Vale vajub ja tõde tõuseb pinnale. Kui inimene ei küsi, siis tema sees pole ka valmidust infot vastu võtta. Sellisele inimesele jookseb info ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Aga kui küsimus on küpsenud, läheb vastus nagu rusikas silmaauku. Viimane pusletükk asetub paika ning tekib mõistmine. Mida rohkem me küsimusi küsime, seda paremini korrastub mõttemaailm ja tekib selgus asjadest arusaamisel.

Kui mõtlemise alustalad on paigas, siis on paras aeg hakata uurima erinevaid teemasid. Iga infokild tuleb ise üle kontrollida, oma elukogemusest läbi lasta ning erinevate vaatenurkade alt võrrelda. Usk on arvamine, et midagi on nii. Usk lõpeb seal, kust algab teadmine. Kui keegi palub teil midagi uskuda, siis suure tõenäosusega on tegu pettusega. Iga info ja allika puhul tuleb üle kontrollida, kas see inimene tegelikult ka teab, mida räägib. Või hoopis usub? Teada on võimalik ainult oma kogemuse kaudu. Inimeste seas levivad eksimõtted, nagu näiteks enne ei usu, kui seda oma silmaga näen. Kui sa näed, mida seal siis enam uskuda? Kuid usk pole täiesti kasutu asi. Seda läheb vaja esimese sammu tegemiseks oma kogemuse suunas, et kontrollida, kas asi peab paika.

Aja jooksul ja möödapääsmatult tekib sel moel süsteemne, kiire ja kasulik mõttemaailm, mida pabulad enam ei kõiguta. Sellisele pinnasele saab hakata kogunema tõde, mis on toimiv ja praktiline. Kaovad ära dilemmad nagu — kas ma pean jooma vett või ajab vesi jalad paiste ja on neerudele kahjulik? Kas ma tohin tarvitada soodat või rikun sellega ära oma mao? Keskendudes ja küsimusi küsides lähed nagu nööri pidi ise teemade sisse ja saad oma vastused. Mõistmine tekib enda poolt esitatud küsimustest.

Teiselt poolt on väga tähtis enda tundmaõppimine ning sisemiste mõtteprotsesside jälgimine ja mõistmine. Inimesele pole mõtet rääkida, mida süüa, mis toitaineid on vaja, kuidas keha puhastada jne, kui ta ei kontrolli oma otsuseid. Liustiku murdumine algab mõtlemisest. Seejärel suureneb kontroll oma elu üle. Ja sellepärast algabki tervis ennekõike mõtlemisest.

13 Jagamist
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Seotud artiklid

Tervishoiutöötajate rahvusvaheline hoiatusteade kõigile inimestele ja valitsustele kogu maailmas

Kuulus rahvusvaheline loosung: «Püsi kodus, päästa elusid» oli puhas vale. Vastupidi, sulgemine tappis mitte ainult paljusid inimesi, vaid hävitas ka füüsilise ja vaimse tervise, majanduse, hariduse ja muud eluaspektid. Näiteks on lockdown USA-s tapnud tuhandeid Alzheimeri tõvega patsiente, kes lisaks surid eemal oma perekondadest. Ühendkuningriigis tappis lockdown 21 000 inimest. Lockdown’i mõjud «on olnud absoluutselt kahjulikud. See ei päästnud inimelusid, mille kohta algselt teatati, et suudetakse päästa ... See on massihävitusrelv ja me näeme selle tervislikke ... sotsiaalseid ... majanduslikke mõjusid ... mis moodustavad tõelise teise laine» (prof Jean-François Toussaint, 24. september 2020). Selline inimeste vangistamine on inimsusevastane kuritegu, mida isegi natsid ei sooritanud!

Avalik teave üldhariduskooliga seotud inimestele

Oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus juba koolilapsi peetakse ohtlikuks nii neile endile, eakaaslastele kui ka neile, kes nimetavad end „täiskasvanuteks“. Märkimisväärne on siinkohal fakt, et laste ohtlikkuse nn riskifaktor rajaneb üksnes eeldusel, et nad võivad olla ohtlikud ning lähtuvalt sellest rakendatakse nende peal erinevaid „ohtlikkust ennetavaid“ meetmeid, olgu selleks siis lõputu testimine või hingamisvabaduse piiramine. Muidugi pole ükski ennetav meede saanud teaduslikku heakskiitu, vaid pigem vastupidi – häid teadusuuringuid nende usaldusväärsuse kohta napib, mis ütleb selgelt: need meetmed EI OLE põhjendatud.
Swedish-scientists -successfully-swap -bodies

Miks vaikitakse tõhusatest ravimeetoditest?

Sajad ja tuhanded päästmata elud. Miks keeldutakse aktsepteerimast ravimeid, mis nii hästi toimivad? Pole tehtud uuringuid? On küll tehtud ja neid on palju. Pole andnud kliiniliselt häid tulemusi? On küll, ülipalju uskumatult häid tulemusi.
Janika Veski

Elupäästev mineraalne lahus

Janika Veski päästis oma väikese lapse elu lihtsa mineraalse lahusega siis, kui meditsiin ei olnud suutnud seda teha viie kuu jooksul. Janika avaldab intervjuu, mis salvestati eelmisel sügisel, ent ei saanud eetriluba. Janika Veski: "Avaldan nüüd saate lindistuse, et see elupäästev info jõuaks iga Eesti inimeseni ning igaüks saaks ise otsustada, mis on tõde ja mis mitte."