“Koroonapass” – kogu tõde ja vale. Mis me selle infoga peale hakkame?
Riigikohus leidis, et need nõuded ei ole vastuolus põhiseadusega ja koroonapassi nõue on põhiseaduspärane. Sest riigil on kohustus kaitsta inimesi ohtlike nakkushaiguste sh. koroona eest. Seejuures ei saa inimene mõelda vaid iseendale, vaid tuleb “teistele mõelda”, et kuidas neid mitte nakatada ja kuidas mitte tekitada haiglates ülekoormusi. Seda teha saab ainult vaktsineerimisega (või haiguse läbipõdemisega). Seega kehtestati taas kaudne “vaktsineerimise” nõue. Kusjuures, kui tuleb mõelda ainult “teistele”, siis enda terviserikked ja isegi rasked tervisehäired või surm, ei loe. Peaasi, kuidas mitte nakatada teisi! Pealegi olevat Riigikohtu väidel surma tõenäosus nn koroonavaktsiini tagajärjel seni kogutud andmetel väga väike (!)
Umbes taolise avaldusega esines selektiivse mälule tuginedes Riigikohtu esindaja 31. oktoobril 2022 riikliku meediakanali ERR saates AK-s.
Mida me saame sellises olukorras ära teha?
Olen mõelnud, et suur viga on see, et kõik räägivad aina mRNA-vaktsiinidest (COVIDi-19 vaktsiinidest). Ehk oleks asjaga lihtsam toime tulla, kui nimetada neid õigete nimedega? COVID-19 vaktsiinid ei ole vaktsiinid, need on eksperimentaalsed geenipreparaadid. Nende turustamine vaktsiinidena on pettusetegevus!
Oluline on antud juhul faktiline asjaolu, et Maailma Terviseorganisatsioon („WHO”) tellis 2019. aastal tähelepanuväärse uuringu, milles antakse liikmesriikidele teada, et mittefarmatseutilised piirangud ei avalda positiivsed mõju epideemia korral, pigem vastupidi. Antud WHO dokument saadeti ka Eesti riigile, millest oli valitsus teadlik või pidi olema teadlik (vaadake dokumenti eesti keeles: Covidi valed, punkt 7. LK 9/1-39). Tegemist on valede väidetega.
Halduskohus tuvastas 31. mai 2022. a lahendi kohaselt, et valitsus on kohtule valetanud, mis puudutavad epitemoloogilisi andmeid ja rahvatervisega seotud statistikat.
Eelnevaga seoses viitan alljärgnevatele asjaoludele:
- Esialgse modelleerimise eesmärk, mida kasutas valitsus oma poliitika elluviimisel, andis ettekäände karmidele meetmetele, eriti „sulgemistele”, kuigi kõik rahvatervise eksperdid teadsid, et mittefarmatseutilised piirangud on millise tahes haiguse korral absurdsed, ebaefektiivsed ja tohutult hävitavad.
- Valitsus on kohtule väitnud, et mittefarmatseutilised piirangud ja farmatseutilised sekkumised aeglustavad väidetava SARS-CoV-2 viiruse levikut ning vähendavad haigestumiste ja surmajuhtumite arvu, kuigi teades, et tegemist on raiskava sekkumisega, mis ei saavuta midagi kasulikku, kuid kasulik kurjategijatele, kes soovivad kahjustada riigi majandust ja vähendada inimestevahelisi kontakte. Käesolev meede oli ka Eesti riiklikes kohtutes tolereeritud, kuna sellisel juhul saadi kehtestada “puhkamise” skeemid, mis hüvitasid mittetöötamise või kodus töötamist. Kuigi meede on üks kõige repressiivsemaid tegusid, mis tsiviliseeritud riikides on kodanikele kunagi peale pandud.
- Riigikohtu 31.10.2022. aasta kohtulahendis esitatud põhiidee oli lihtne. Hingamisteede pantogeenid kanduvad inimeselt inimesele, kuigi on üldteada, et kontaktide arvu vähendamine ja „habeas corpus”´e (karantiin) kohaldamine on vale, kuna ülekande kontseptsioon on epistemoloogiliselt vale.
- Üldine sulgemine ei avaldanud märgatavat mõju millise tahes haiguse puhul, samuti juhtumitele, haiglaravile või surmajuhtumitele.
Asjaolu, et mittefarmatseutilised piirangud ei toimi, oli teada enne 2020. aasta algust, mida kinnitab kogu mahukas meditsiinikirjandus. See on põhjus, miks lukustamist polnud kunagi varem proovitud.
Kokkuvõtteks
WHO teadlased koostasid 2019. aastal üksikasjaliku ülevaate kõigist mittefarmatseutilistest sekkumistest (MPI). WHO jagas aruande koopiad kõikidele liikmesriikidele (vaadake: Mittefarmatseutilised rahvatervisealased meetmed epideemilise ja pandeemilise gripi ohu ja mõju leevendamiseks: Lisa: Süstemaatiliste kirjanduse ülevaadete aruanne (who.int).)
Seega Vabariigi Valitsus ja valitsust nõustanud eksperdid teadsid või pidid kohustusega teadma, et farmatseutilised sekkumised ja mittefarmatseutilised piirangud ei toimi, kuid need laastavad riigi majandust ning kahjustavad inimeste tervist ja heaolu ning rikuvad vastavalt seadusandja tahtele kodanike põhi- ja inimõigusi.
Koroonapass: sertifitseerimise juriidiline miiniväli
Õiguslikud miinimumstandardid
Bioeetika ja inimõiguste ülddeklaratsiooni (2005) artikkel 6 kehtestab riigile siduva õigusliku standardi: Mis tahes ennetav, diagnostiline ja terapeutiline meditsiiniline sekkumine võib toimuda ainult asjaomase isiku eelneval, vabal ja teadlikul nõusolekul, mis põhineb piisaval teabel.
Nõusolek peaks vajaduse korral olema selgesõnaline ning asjaomane isik võib selle igal ajal ja mis tahes põhjusel tagasi võtta, ilma et see kahjustaks. Sertifitseerimine on äärmiselt sunniviisiline, ohustades elatusvahendite kaotust ja liikumisvabaduse kaotust. See ei ole mingis mõttes “vaba” nõusolek. See on märkimisväärne surve.
Ühinenud Rahvast Organisatsiooni (ÜRO) inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 25 järgi on igaühel õigus piisavale elukvaliteedile tema ja ta perekonna tervise ja heaolu, toidu, riietuse, eluaseme, arstiabi ja elementaarsete sotsiaalteenuste osas, samuti kindlustatusele tööpuuduse, haiguse, invaliidsuse, lesestumise ja vanaduse või muul elatusvahenditest ilmajäämise puhul, mis ei olene temast endast.
Nii ei tohi kedagi kohelda “teise sordi” inimesena. Igal inimesel on õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele, nagu ütleb inimõiguste deklaratsiooni artikkel 3.
ÜRO haridus-, teadus- ja kultuuriorganisatsiooni UNESCO poolt 2005. aastal heakskiidetud üleilmne bioeetika ja inimõiguste deklaratsioon aga kinnitab artiklis 11, et ühtki üksikisikut ega inimrühma ei tohi mingil põhjusel diskrimineerida ega häbimärgistada, rikkudes inimväärikust, inimõigusi ja põhivabadusi.
Inimõiguste ja inimväärikuse kaitse bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel peab tsiviliseeritud riigis austama inimest nii üksikisikuna kui ka inimsoo esindajana ning tunnustades inimväärikuse tagamise tähtsust, olles teadlikud, et bioloogia ja arstiteaduse väär rakendamine võib viia inimväärikust ohustava tegevuseni (Eesti seadusandja ratifitseeritud inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni preambul).
Nürnbergi kohtuprotsessides sellest lähtutigi, et kuigi Kolmanda Riigi seaduste ja -korralduste kohaselt võis Euroopas tuhandeid inimesi alavääristada teisejärgu inimesteks, tehti seda lõpuks inimsusevastaselt. Nii sõnastati üleilmne inimväärikuse argument, millest hiljem tuletati juba universaalne inimõiguste kontseptsioon.
Mis puutub välisreisidesse, siis sundis Eesti riik koroonapassi mandaadiga osalema retsipientidena, et “lubataks” puhkusele minna, alavääristades iga vaba ühiskonna jaoks kriitilise tähtsusega küsimuste tõsidust, mis puudutavad olulisi, sätestatud vabadusi.
Koroonapass sisaldab konfidentsiaalset meditsiinilist teavet, mida tuleks nõuda ainult äärmuslikes olukordades. Siiski kehtestas Eesti riik meditsiinilise “isikutunnistuse”, mida võiks nõuda näiteks restorani sisenemiseks.
Mis puutub isikutunnistustesse, mis see oleks, kui te vastate: ma ei kanna seda mingil juhul ja isegi kui ma oleksin sunnitud seda tegema, võtaksite selle välja ja hävitaksite kohapeal, kui teil oleks kunagi palutud seda toota.
Riik ei tohiks propageerida kogu elanikkonna allutamist eksperimentaalsele farmatseutilisele sekkumisele, mille pikaajaline ohutus on teadmata ja mida ei saa eeldada.
Arvestada tuleb ka sellega, et juba varakult ilmnesid probleemid. Näiteks 2021. märtsis oli enam kui tosin riiki peatanud AstraZeneca vektorsüsteravimi kasutamise verehüüvete hirmu tõttu.
Juba 28. veebruaril 2021. aastal esitati teadlaste ja arstide Euroopa Ravimiametile (EMA) avalik kiri, milles juhiti tähelepanu paljudele õigustatud ohutusprobleemidele, mida tuleb põhjalikult uurida. Lisaks ohutusandmed on tõsine probleem, mis tuleb korrapäraselt läbi vaadata, kuna on tõendeid, et tänu Eesti Vabariigi Valitsuse koroonapassi mandaadi kehtestamisega on pandud inimeste elu ja tervis ohtu.
Kehalise autonoomia mõistest on kergekäeliselt loobutud. See kehtib kindlasti nüüdseks endeemilise hingamisteede haiguste kohta, mille üldine suremus on enamiku elanikkonna jaoks suhteliselt madal.
Lisaks pole ükski endeemiline hingamisteede haigus aastatel 2020-2022 kujutanud endast märkimisväärsemat suuremat ohtu võrreldes varasemate aastate gripi haiguskoormusega. Kunagi pole väidetud, et gripi puhul nõutakse gripipassi. Samuti ei ole Eesti farmatseutilise sekkumise programm järginud väljakujunenud protokolli.
Koroonapass pani aluse kahetasandilisele ühiskonnale, kus need, kes ei osalenud retsipientidena passiivses ravimikatses, jäeti ilma oma põhilistest reisimis-, ühinemis- ja töövabadustest.
Oleme näinud, kuidas see juhtus Eestis, kus see põhjustas ühiskonnas tõsiseid lõhesid.
Vastuollu on Eesti läinud ka Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) juhistega, kuna WHO ei toeta liikmesriikides sertifitseerimise mandaate. Väide, et inimesed aktsepteerivad kollapalaviku sertifikaati, on võlts. Kollapalaviku sertifikaate nõutakse õiguslikult ainult siis, kui isik tuleb ühest endeemilisest riigist. Lisaks kannab kollapalavik ca 30% suremust ja see kuulub ravimite liigituse kohaselt vaktsiinide hulka. COVID-19 protoravimite (Euroopa Liidu tähtajalise kasutusloa CMA saanud ravimid) ohutus ei ole kollepalaviku vaktsiiniga ja ravimi liigiga võrreldav.
Haiguse mõttes on parem analoogia “gripp”, mille vaktsiini pakutakse ühiskonnaliikmetele või võetakse kasutusele vabatahtlikult, kuid mitte kunagi koos kehtestatud mittefarmatseutiliste piirangutega ja farmatseutiliste sekkumistega.
Artikli koostaja: Revo Jaansoo
Loe lisaks:
Artikli viited ja allikad:
1. Bioeetika ja inimõiguste ülddeklaratsioon
2. Euroopa riigid peatavad AstraZeneca vaktsiini kasutamise verehüüvete surma kartuses
3. AstraZeneca: Tai lükkab vaktsiini kasutuselevõtu verehüüvete hirmu tõttu edasi
4. Arstide ja teadlaste kiireloomuline avalik kiri Euroopa Ravimiametile seoses COVID-19 vaktsiinide ohutusega seotud probleemidega
5. Vaktsiinipassid: tee normaalsusesse või kahetasandilise riigi sünd?
