Väärikus on mõiste, mis ei paista meie maailma võimueliidiga jääd lõikavat. Isegi kui nad töötasid, ja eriti kui nad seda ei teinud, solvasid maskid ja peale sunnitud vaktsiinid väärikust. Armastatud inimese lohutava embuse või suudluse keelamine muutis väärikalt suremise palju raskemaks. Nurisevate, eneseskahtlejate, küürutavate ja türannide igaõhtune sissetung meie elutuppa pani väärika käitumise tahtejõu ja kannatlikkuse proovile.
Viimase kolme aasta erakordne segadus on pinnapealselt vaibumas. Kuid allhoovused on sama tugevad kui kunagi varem, tõmmates inimesi kaugemale väärikusest, mis oli kunagi olemas meie igapäevaelus, kohtumistes teistega, institutsioonide ja rahvastega.
Algoritmiline tsensuur ja enesetsensuur, mille me oma valvatud vestlustes sõprade ja kolleegidega toime paneme, ründavad suhete väärikust üldiselt ja sõprussuhteid eriti. On asju, mida me ei saa öelda, ei ütle, kardame öelda, eriti kui keegi armastatud võib neid kuulda või lugeda. Irooniline, et mõningane enesetsensuur oleks olnud tore nende poolt, kes arvasid, et on otstarbekas hirmutada, kiusata ja tekitada süütunnet neile, keda ei tohtinud sundida süstima eksperimentaalset segu ühiskonnast tõrjumise valu vastu.
Meie institutsioonide esindajate põiklemine ja nõrk sõnastus jätkub kiiresti, lubades valimiseelsel perioodil ebarealistlike lubadusi, andes nendega inimkonnale mõista “et neil on väärikus”, kuid võimul olles või opositsiooni jäädes need lubadused unustatakse ja väärikusest pole jälgegi. Poliitikud on ohverdanud oma väärikuse võimualtaril.
Niisamuti ka nn terviseeksperdid, kes kuulutavad oma eksimatust ning kehtestavad kitsendusi, mis on vastuolus inimväärikuse ja inimeluga. Riigiametnikud võtavad tõenäoliselt vastu seadused, mis jagavad kohustuslikult isiklikke terviseandmeid ilma loobumiseta. Kaua kehtinud põhimõte, et meditsiiniteave oli kõige pühamad privaatsed andmed, on meie silme all minema pühitud.
Riiklikul tasandil ja kogu maailmas näevad WHO lepingu kavandatavad muudatused ette, et terved rahvad kummardavad end globaalsele skeemile, loobuvad vastutusest ning muudavad riikliku suveräänsuse ja seega ka rahvusliku väärikuse idee täiesti iganenuks.
Veelgi salakavalamad on meie kultuurilised arusaamad sellest, mida tähendab olla indiviid, kellel on tegutsemisvõime, vastutus ja autonoomia. Siin on väljavõte vara kindlustuslepingu muudatusest, mis on saadetud klientidele:
"...... kahju ei kuulu hüvitamisele .... Nakkushaiguse korral: mis tahes kahju, kahju, nõue, kulu, juriidiline vastutus või muu summa, mis otseselt või kaudselt tuleneb või on omistatav nakkushaigusest või hirmust või ohust (olgu see tegelik või tajutav) nakkushaiguse ees."Nii et kindlustusandja ei kata „kahju…, mis tuleneb… nakkushaiguse hirmust”.
Mida kuradit see klausel ütleb? Millistel võimalikel asjaoludel kasutaks kindlustusandja seda klauslit nõude tagasilükkamiseks? Igatahes on hirm kui selline sellesse lepingusse sisse küpsetatud kui täiesti etteaimatav eelsoodumus või suhtumine, et keegi peaks hoidma – ja et kui nõue tekib sellepärast, et keegi kartis, siis on nõue välditav. Kokkuvõte – meie kindlustusandjad on möönnud, et hirm on meie kultuuri atribuut ja nad ei taha selle eest maksta. Hirm ja väärikus ei saa eksisteerida koos.
Mida siis arvata sellest ülejäänud elu osast, meie “demokraatiast”, meie rahvusest, meie riigist, meie kultuurist? Kas on aeg see armsalt kätte võtta ja päikese käes teki peale panna ja lasta nagu hüvasti jätmisel läbi pisarate pereliikmetel pead silitada?
Kas elu algloojal on veel tahtmist elu maal korda teha ja inimestes looja võimed äratada? Või leiame leinates ühel päeval uue “kutsika” ja õpetame talle väärikaid viise?
Loe lisaks:
