Elutööst

0 Jagamist
0
0
0

Autor: Tiina Varatalu

Täna ma kirjutan elutööst.

Sellest, et kõik inimesed on siia saabunud tegema elutööd.

On saabunud Saatuse Saatelehega kui Meistrid sündmuspaigale. Iga Meister saabub siia sedavõrd põhjalikult süvenedes, et leiab ennast täielikult „asja sees”. Sedavõrd täieliku tähelepanuga, et ettevalmistuseks ongi vaid täielik avatus olukorrale, mis vajab edasiarendust, lahendust; et selles asjas on tal kasutada kogu olukorda puudutav ainestik ja lahenduste leidmiseks on väga täpne aeg.

See muudab Meistri töö olemuselt väga kohalolevaks. Seda ei saa tegemata jätta, hilja on keelduda, kellegi kaela ajamine oleks Meistri mõistes mõistagi ennekuulmatu käkk.

Meister ei tule tegelikult sellise asja pealegi. Nii tuleb tal ennast justkui olustikust lahenduseks läbi süüa, puurida, valgustada oma teel pimedus, lahendada kitsaskohad, tuua liikumine seisakute põletikulistesse kolletesse, avada olemusele hääl, nägemine, tunnistada mahasalatuid, keda kohtab, vabastada vangid, keda hirm on kuhugi aheldanud.

See on inimese elu.
Igapäevane.
Ja ainult asjatundmatus võib teda näha tillerdamas mõttetuna tühjas ruumis…
See on illusioon.
Teadvuse ruumis pole tühjust.
See on pigem külluslik informatsiooniga täidetud ainestik.
Reaalsus, mille keskel Meister ennast leiab.
Kus kivid on kõvad, jalgealune seletamatu ja tihe, ümbritsev lõpmatu avaruse taga saladuses, lõputute detailide ja kujunemiste paabel.
Ja siinsamas.
Just siinsamas kogu aeg, tuleb töö ära teha.
Elutöö.
Leides lahendused käigupealt ja kordumatutes hetkedes.
Lahendused, mis toimivad.
Muud võimalust pole.
Pole mingit proovimist, pole teist katset.
Töö tuleb ette alati uuena ja reaalajas ja nii saab seda tööd tehes aina uueks siinsamas ka Meister.

Maagiline maailm.
See on tõeline pühendumine, julgus, alandlikkuse tipp ja ülevuse sügavus…
See on inimese elutöö.
See on tõelise Meistri töö.
Pole aega seletada ega põhjendada.
Uus jookseb kogu aeg peale ja ootab tähelepanelikku kohtlemist.

Ootab lahendust läbi järjekordse saladuse koodi avamise, võimatule võimaluse kinkimise, alandatu ülendamise, salatu tunnistamise.
Nii, et tööriistad on jahedad ja tulised ühtaegu.
See tähendab ka alalist andestamist enda mõistmatuks jäämise pärast kõrvaltvaatajale… see tähendab häirimatust igasugu imelike motiivide omistamise suhtes oma tegevusele…

Sest tööd ei saa pooleli ega tegemata jätta.
Meister on saabunud missioonile, mille ajastus on väga täpne.
Äratundmine on vaikne ja sügav nagu tähistaevas — kutse on tungiv ja seletamatu.
Tegevus paistab pinnal igale poole.
Vaatleja jaoks episoodiline ning sageli pigem segadusse ajav …
Jah.

Inimene on Armastus.

0 Jagamist
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Seotud artiklid
Uus loomine

Uus loomine

Autor: Tiina Varatalu Täna ma kirjutan elutööst. Sellest, et kõik inimesed on siia saabunud tegema elutööd. On saabunud…

Ema ja poeg

Ma juba näen, kuidas selle lahendan. Pakkudes ise endale seda armastust, luues seda eneses… aktsepteerides end sellisena nagu olen, endast hoolides ja rohkem isiklikele tunnetele keskendudes ma sirgun rohkem iseseisvamaks ja tugevamaks kui kunagi varem.. Ja näen, et andestan endale, sulle, isale ja kõikidele teistelegi…
Armastus, mets

Armastus on enda tagasiliitmine tervikusse

Ärgem süüdistagem viha - see oleks pimeduste pimedus - vaid otsigem siiralt, kes ja kus on vangis? Kuidas saaks ta vabaks? Mida ta ei julge ega tohi tunnistada? Kuidas ma saaksin olla vabastavaks tunnistajaks?

Kas viirus päästab või hukutab maailma?

Kas oleme valmis pöörduma armastusse? See, mis luuakse, on igal juhul kooslooming. Miljonite unistus. Aga selleks, et tõeline pinnale kerkiks, pidime korraks peatuma. Vahe on selles, kas me täna ja homme unistame väikest, hirmust läbikootud unistust või unistame ja teostame suurt, eluunistust? Ja kas me võtame vastu hirmust ajendatu või ütleme, et meil on midagi paremat.