1943. aastal arreteeriti luterlik pastor ja Saksa vastupanuliikumise liige Dietrich Bonhoeffer ja vangistati Tegeli vanglas. Seal mõtiskles ta küsimuse üle, miks saksa rahvas – vaatamata oma tohutule haridusele, kultuurile ja intellektuaalsetele saavutustele – oli mõistusest ja moraalist nii kaugele langenud. Ta jõudis järeldusele, et neid kui rahvast oli vaevanud kollektiivne rumalus (saksa: Dummheit).
Ta ei olnud klappiv ega sarkastiline ning ta tegi selgeks, et rumalus ei ole kohaliku intellekti vastand. Vastupidi, sündmused Saksamaal aastatel 1933–1943 olid talle näidanud, et täiesti intelligentsed inimesed muudeti poliitilise võimu ja propaganda survel rumalaks – see tähendab, et nad ei olnud võimelised kriitiliselt arutlema. Nagu ta ütles:
„Rumalus on ohtlikum hea vaenlane kui pahelisus. Kurjuse vastu saab protestida, paljastada ja vajadusel saab seda jõuga ära hoida. Kurjus varjab alati enesehävituse, tekitades inimestes vähemalt mõningast rahutust. Me oleme rumaluse vastu kaitsetud. Selle vastu ei saa midagi teha, ei protestide ega vägivallaga. Põhjused ei saa olla ülekaalus. Fakte, mis on vastuolus eelarvamustega, lihtsalt ei pea uskuma ja kui need on möödapääsmatud, saab need lihtsalt mõttetuteks, üksikjuhtudeks kõrvale heita.
Erinevalt kurjast on loll inimene endaga täiesti rahul. Ärritudes muutub ta ohtlikuks ja võib isegi rünnakule minna. Seetõttu tuleb rumalatega suheldes olla ettevaatlikum kui õelatega. Ärge kunagi proovige veenda rumalaid põhjustega; see on mõttetu ja ohtlik.
Et mõista, kuidas rumalusega toime tulla, peame püüdma mõista selle olemust. See on kindel: see ei ole sisuliselt intellektuaalne, vaid inimlik viga. [Leidub] inimesi, kes on intellektuaalselt väledad, kes on rumalad, samas kui intellektuaalselt saamatud inimesed võivad olla kõike muud kui rumalad. Me avastame selle oma üllatuseks teatud olukordades.
Jääb mulje, et rumalus ei ole sageli kaasasündinud viga, vaid see, mis ilmneb teatud tingimustel, kus inimesed tehakse rumalaks või lastakse end rumalaks teha. Samuti täheldame, et isoleeritud ja üksildased inimesed näitavad seda defekti harvemini kui inimeste rühmade sotsialiseerumist. Seega võib-olla on rumalus vähem psühholoogiline kui sotsioloogiline probleem. See on ajalooliste asjaolude poolt inimesele avalduva mõju eriline ilming — teatud väliste tingimuste psühholoogiline kõrvalmõju.
Lähemal vaatlusel selgub, et välise võimu tugev pingutus, olgu see siis poliitiline või religioosne, tabab suurt osa inimestest rumalusega. Jah, tundub, et see on sotsioloogiline-psühholoogiline seadus. Mõnede võim nõuab teiste rumalust. Selle mõju all inimvõimed äkki närbuvad või ebaõnnestuvad, röövides inimestelt nende sisemise iseseisvuse, millest nad – enam-vähem alateadlikult – loobuvad, et kohandada oma käitumist valitseva olukorraga.
Asjaolu, et rumalad inimesed on sageli kangekaelsed, ei tohiks varjata asjaolu, et nad ei ole sõltumatud. Temaga rääkides tundub, et inimene ei tegele temaga isiklikult, vaid tabavate fraaside, loosungitega jne, mis on ta enda valdusesse võtnud. Ta on loitsu all; ta on pimestatud; teda kuritarvitatakse tema enda olemuses.
Olles saanud iseseisva tahteta instrumendiks on loll võimeline ka kõigeks kurjaks ja samal ajal ei suuda seda kurjana ära tunda. Siin peitub kuratliku kuritarvitamise oht. Selle kaudu saab rahva igaveseks hävitada.
Kuid siin on ka üsna selge, et see ei ole juhendamine, vaid ainult vabanemisakt, mis võib rumalusest üle saada. Seda tehes tuleb leppida tõsiasjaga, et enamikul juhtudel on tõeline sisemine vabanemine võimalik alles pärast seda, kui väline vabanemine on toimunud. Kuni selle ajani peame hoiduma kõigist katsetest veenda rumalaid. Selles olukorras püüame asjata teada, mida “inimesed” tegelikult mõtlevad.“
Piibel ütleb, et hirm Jumala ees on tarkuse algus. Seega algab inimese sisemine vabanemine vastutustundlikust elamisest Jumala ees. Alles siis saab rumalusest üle.
Bonhoeffer, Dietrich.“Von der Dummheit“: Widerstand und Ergebung. Briefe und Aufzeichnungen aus der Haft. S. 17–20. Muenchen, Christian Kaiser Verlag, 1951.
Allikas: “On Stupidity” – by Peter A. McCullough, MD, MPH™ (substack.com)
Artikli toimetanud Revo Jaansoo.
Loe lisaks sarnasel teemal:
