Rumalus

John Leake

Dietrich Bonhoefferi teooria selgitab suurt osa kaasaegsest poliitikast ja kultuurist. Katkend raamatust “Von der Dummheit”.
0 Jagamist
0
0

1943. aastal arreteeriti luterlik pastor ja Saksa vastupanuliikumise liige Dietrich Bonhoeffer ja vangistati Tegeli vanglas. Seal mõtiskles ta küsimuse üle, miks saksa rahvas – vaatamata oma tohutule haridusele, kultuurile ja intellektuaalsetele saavutustele – oli mõistusest ja moraalist nii kaugele langenud. Ta jõudis järeldusele, et neid kui rahvast oli vaevanud kollektiivne rumalus (saksa: Dummheit).

Ta ei olnud klappiv ega sarkastiline ning ta tegi selgeks, et rumalus ei ole kohaliku intellekti vastand. Vastupidi, sündmused Saksamaal aastatel 1933–1943 olid talle näidanud, et täiesti intelligentsed inimesed muudeti poliitilise võimu ja propaganda survel rumalaks – see tähendab, et nad ei olnud võimelised kriitiliselt arutlema. Nagu ta ütles:

Rumalus on ohtlikum hea vaenlane kui pahelisus. Kurjuse vastu saab protestida, paljastada ja vajadusel saab seda jõuga ära hoida. Kurjus varjab alati enesehävituse, tekitades inimestes vähemalt mõningast rahutust. Me oleme rumaluse vastu kaitsetud. Selle vastu ei saa midagi teha, ei protestide ega vägivallaga. Põhjused ei saa olla ülekaalus. Fakte, mis on vastuolus eelarvamustega, lihtsalt ei pea uskuma ja kui need on möödapääsmatud, saab need lihtsalt mõttetuteks, üksikjuhtudeks kõrvale heita.

Erinevalt kurjast on loll inimene endaga täiesti rahul. Ärritudes muutub ta ohtlikuks ja võib isegi rünnakule minna. Seetõttu tuleb rumalatega suheldes olla ettevaatlikum kui õelatega. Ärge kunagi proovige veenda rumalaid põhjustega; see on mõttetu ja ohtlik.

Et mõista, kuidas rumalusega toime tulla, peame püüdma mõista selle olemust. See on kindel: see ei ole sisuliselt intellektuaalne, vaid inimlik viga. [Leidub] inimesi, kes on intellektuaalselt väledad, kes on rumalad, samas kui intellektuaalselt saamatud inimesed võivad olla kõike muud kui rumalad. Me avastame selle oma üllatuseks teatud olukordades.

Jääb mulje, et rumalus ei ole sageli kaasasündinud viga, vaid see, mis ilmneb teatud tingimustel, kus inimesed tehakse rumalaks või lastakse end rumalaks teha. Samuti täheldame, et isoleeritud ja üksildased inimesed näitavad seda defekti harvemini kui inimeste rühmade sotsialiseerumist. Seega võib-olla on rumalus vähem psühholoogiline kui sotsioloogiline probleem. See on ajalooliste asjaolude poolt inimesele avalduva mõju eriline ilming — teatud väliste tingimuste psühholoogiline kõrvalmõju.

Lähemal vaatlusel selgub, et välise võimu tugev pingutus, olgu see siis poliitiline või religioosne, tabab suurt osa inimestest rumalusega. Jah, tundub, et see on sotsioloogiline-psühholoogiline seadus. Mõnede võim nõuab teiste rumalust. Selle mõju all inimvõimed äkki närbuvad või ebaõnnestuvad, röövides inimestelt nende sisemise iseseisvuse, millest nad – enam-vähem alateadlikult – loobuvad, et kohandada oma käitumist valitseva olukorraga.

Asjaolu, et rumalad inimesed on sageli kangekaelsed, ei tohiks varjata asjaolu, et nad ei ole sõltumatud. Temaga rääkides tundub, et inimene ei tegele temaga isiklikult, vaid tabavate fraaside, loosungitega jne, mis on ta enda valdusesse võtnud. Ta on loitsu all; ta on pimestatud; teda kuritarvitatakse tema enda olemuses.

Olles saanud iseseisva tahteta instrumendiks on loll võimeline ka kõigeks kurjaks ja samal ajal ei suuda seda kurjana ära tunda. Siin peitub kuratliku kuritarvitamise oht. Selle kaudu saab rahva igaveseks hävitada.

Kuid siin on ka üsna selge, et see ei ole juhendamine, vaid ainult vabanemisakt, mis võib rumalusest üle saada. Seda tehes tuleb leppida tõsiasjaga, et enamikul juhtudel on tõeline sisemine vabanemine võimalik alles pärast seda, kui väline vabanemine on toimunud. Kuni selle ajani peame hoiduma kõigist katsetest veenda rumalaid. Selles olukorras püüame asjata teada, mida “inimesed” tegelikult mõtlevad.“

Piibel ütleb, et hirm Jumala ees on tarkuse algus. Seega algab inimese sisemine vabanemine vastutustundlikust elamisest Jumala ees. Alles siis saab rumalusest üle.

Bonhoeffer, Dietrich.“Von der Dummheit: Widerstand und Ergebung. Briefe und Aufzeichnungen aus der Haft. S. 17–20. Muenchen, Christian Kaiser Verlag, 1951.

Allikas: “On Stupidity” – by Peter A. McCullough, MD, MPH™ (substack.com)

Artikli toimetanud Revo Jaansoo.

Loe lisaks sarnasel teemal:

0 Jagamist
Seotud artiklid

Aeg ülendada üksteist vabadusse ja usaldusse

Läbime intensiivset inimeseksolemise kõiki tasandeid transformeerivat ajajärku ning vajame selle käigus sügavat käimasolevate protsesside mõistmist nii individuaalselt kui ka kollektiivselt. Arusaamist ruumimõõtme avardumise vajalikkusest ning sellega kaasnevast vastutusest ja uue, kõrgema teadlikkusega maailma loomise võimalikkusest. Kui väline maailm tekitab ahistatuse tunnet, on see impulsiks liikuda veelgi sügavamale, et avada omaenda potentsiaali senisest avaramas mõõtkavas. Tiina Varatalu tekstid on sel teekonnal inspireerivad suunanäitajad: "Inimteadvus avardub uude plaani ja see, mis enne ajas endast välja, lämmatas, tühistas, on suuremas kontekstis hõlmatav, lahenev."

Looduslaps linnas

Ühel hetkel aga tekkis 13-aastasel perepojal Arturil küsimus selle kohta, et kas nad ikka on õnnelikud, nagu vanaisa pidevalt väitnud oli. „Kui soovid teada, mine linna,“ oli vanaisa talle kerge muigega vastanud. Seepeale Artur asuski rännakule suure linna poole, süda täis avastamisindu.

Tervishoiutöötajate rahvusvaheline hoiatusteade kõigile inimestele ja valitsustele kogu maailmas

Kuulus rahvusvaheline loosung: «Püsi kodus, päästa elusid» oli puhas vale. Vastupidi, sulgemine tappis mitte ainult paljusid inimesi, vaid hävitas ka füüsilise ja vaimse tervise, majanduse, hariduse ja muud eluaspektid. Näiteks on lockdown USA-s tapnud tuhandeid Alzheimeri tõvega patsiente, kes lisaks surid eemal oma perekondadest. Ühendkuningriigis tappis lockdown 21 000 inimest. Lockdown’i mõjud «on olnud absoluutselt kahjulikud. See ei päästnud inimelusid, mille kohta algselt teatati, et suudetakse päästa ... See on massihävitusrelv ja me näeme selle tervislikke ... sotsiaalseid ... majanduslikke mõjusid ... mis moodustavad tõelise teise laine» (prof Jean-François Toussaint, 24. september 2020). Selline inimeste vangistamine on inimsusevastane kuritegu, mida isegi natsid ei sooritanud!

Avalik teave üldhariduskooliga seotud inimestele

Oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus juba koolilapsi peetakse ohtlikuks nii neile endile, eakaaslastele kui ka neile, kes nimetavad end „täiskasvanuteks“. Märkimisväärne on siinkohal fakt, et laste ohtlikkuse nn riskifaktor rajaneb üksnes eeldusel, et nad võivad olla ohtlikud ning lähtuvalt sellest rakendatakse nende peal erinevaid „ohtlikkust ennetavaid“ meetmeid, olgu selleks siis lõputu testimine või hingamisvabaduse piiramine. Muidugi pole ükski ennetav meede saanud teaduslikku heakskiitu, vaid pigem vastupidi – häid teadusuuringuid nende usaldusväärsuse kohta napib, mis ütleb selgelt: need meetmed EI OLE põhjendatud.

Nagu käod munesid sotsialistlikud massoonid oma valed meie teadvusse

Iga kuu teeme vestlussaate, kuhu kutsume rääkima inimesi erinevatest eluvaldkondadest. Meie järjekordne vestluspartner on Jüri Lina. Planeeritud videointervjuu jäi tegemata, sest Jüri Lina ei saanud Rootsist Eestisse sõita covidi piirangute tõttu. Kuid ta oli lahkelt nõus andma kirjaliku intervjuu. Intervjuu küsimused koostas Veiko Huuse, kes on Fonte.Newsi vastutav väljaandja.
Must Propaganda

Meedia – Kas tõesti inimelude hävitamise relv? Kes koolitab Meediasõdureid? Kuidas muuta meediaruum inimsõbralikuks?

Ausus ja lojaalsus on muutunud defitsiidiks. Samuti on muutunud defitsiidiks aus ja harmoonilise ühiskonna jaoks lojaalne ajakirjanik. Kui vaadata neid, kes koolitavad ajakirjanikke ja millises keskkonnas ajakirjanikud töötavad, siis kas koolitajad ja tööandjad ise on intelligentsed ja harmoonilise ühiskonna loojad?