KODUPAIK
Ühes Eesti tagumises nurgakeses elas kord üks perekond, kellest mitte keegi ei olnud kunagi linnas ega ka kodu lähedal asuvas külapoes käinud, sest nad tootsid enda viljakal maapinnal toitu ise ja neil oli üldse lõbus üksteise seltsis olla ja toimetada. Telekat, raadiot ega internetti neil ei olnud ja üldse puudus igasugune infovahetus ühiskonna avaliku poolega.
Nagu paljud vaatavad kodus televiisorit, vaatlesid nemad hoopis erinevaid loodusnähtusi: alustades päikesetõusust hommikuse linnulauluga ja lõpetades tähistaeva vaatlusega ritsikate öise sirina saatel.
Raadio asemel musitseerisid nad õhtuse lõkke ääres: küll praksuva tule saatel trumme põristades, küll parmupilli mängides ja tihti ka heroilisi regilaule häälekalt lauldes.
Interneti asemel kuulasid nad enese südant, mis andis neile kõik vastused ja eluks vajalikud juhised kätte. Aeg-ajalt sai ka mõni iidseid tarkusi täis raamat läbi loetud…
Sotsiaalne elu koosnes neil üksnes suhtlusest kodu -ja metsloomade, taimede ja lindudega ning kogu muu elusa kui ka näiliselt elutu looduse osaga. Aeg-ajalt sai käidud ka naabritel külas, kellest mõni asus kilomeetri kaugusel, teine jällegi nelja kilomeetri kaugusel…
Oma reisid said nad tehtud kas siis ümbritsevat metsa avastades, rannas jalutades, erinevaid Eestimaa asustamata paiku uurides, raamatuid lugedes või enda hubases kodus lihtsalt olles ja mõtiskledes. Neil ei olnud midagi vaja, sest neil oli olemas kõik, mida nad vajasid…
LINNA MINEK
Ühel hetkel aga tekkis 13-aastasel perepojal Arturil küsimus selle kohta, et kas nad ikka on õnnelikud, nagu vanaisa pidevalt väitnud oli. „Kui soovid teada, mine linna,“ oli vanaisa talle kerge muigega vastanud. Seepeale Artur siis loomulikult asuski rännakule suure linna poole, süda täis avastamisindu.
See toimus mai kuus aastal 2021, kui pärast paaripäevast rännakut suurlinna jõudes oleks Artur peaaegu pikali kukkunud liiklustulvas olevate autode mürinast ja heitgaaside pahvakutest… Kui esmane hämmeldus oli seljataga, siis kergelt kõhatades sammus Artur reipalt edasi, naeratus näol ja süda põnevil – tahtis ta siiski inimesi näha, et võrdlusena nende põhjal otsustada oma pere õnnelikkuse üle. Kuna müra tänaval oli tema loodusvaikusega harjunud kõrvade jaoks liiga suur, otsustas ta minna kaubanduskeskusesse, et seal siis inimesi küsitleda.
TURVAMEES
Kaubanduskeskusesse sisenedes ei jõudnud ta palju samme teha, kui juba turvamees ta peatas.
Turvamees: Maskita edasi ei lähe!
Artur: Mask? Mis mask? Oot… siin ei ole autosid ju?
Turvamees: Autosid? Kulla inimene, viirus liigub ringi, meil on siin epideemia!
Artur: Ah sedasi… ma arvasin, et nood inimesed tänavail autode toksiliste heitgaaside pärast maski kannavad.
Turvamees: Paistab, et sa pole asjadega päris kursis. Liigub ringi surmav viirus, meil on siin tõsine taud! Nii et pane mask ette!
Artur: Tohoh, lausa surmav viirus? Aga miks ma selle jaoks maski kandma pean?
Turvamees: Võid mind ja teisi nakatada.
Artur: Aga ma olen ju terve, näed ju ise, et mul midagi viga pole.
Turvamees: See viirus on salakaval, võid olla ikka haige enese teadmata.
Artur: Ah sedasi… Enesetunne on küll hea. Miks sina siis maski kannad? Kas oled haige?
Turvamees: Ei ole haige, aga kannan selleks, et end viiruse eest kaitsta.
Artur: Kuidas ma sind siis nakatada saaksin?
Turvamees: No… lihtsalt saad, kurat võtaks!
Artur: Aga… kus see viirus täpsemalt on?
Turvamees: Igal pool.
Artur vaatas ringi, vasakule paremale, ülesse ja alla, silmi kissitades kaugusesse ning siis taas lähemale.
Artur: Ma ei näe… kus täpsemalt?
Turvamees: Noo… igal pool, kurat võtaks!
Artur: Kus sa seda tead siis, et on, kui näha pole?
Turvamees: Inimesed surevad iga päev ja haigestuvad raskelt.
Artur: Aga… kuskil ei näinud ma surnud inimesi. Ja tänavail paistsid ka inimesed täitsa reipal sammul kõndivat.
Turvamees: Nad jõuavad enne haiglasse ja surevad seal.
Artur: Kas nad siis enne haiglat ei suregi, tänavail ja mujal?
Turvamees: Ei, kiirabi tegutseb kiiresti, jõuab haiglasse ära viia ja siis surevad.
Artur: Imelik viirus küll… kas neid saab haiglasse vaatama ka minna?
Turvamees: Ei saa, võid nakatuda.
Artur: Aga maskiga minnes, siis ju saab?
Turvamees: Võid ikkagi nakatuda.
Artur: Ma ei saa midagi aru enam… milleks siis maskid üldse?
Turvamees: Selleks, et kaitsta end viiruse eest.
Artur: …Ma ei näe siin loogikat ja mu süda ka ei kiida seda miskipärast takka… Aga kuidas sa siis tead, et nad haiglas on ja seal surevad kui sa ise sinna ei pääse?
Turvamees: Uudistes räägib.
Artur: Mis need uudised on?
Turvamees: Üks tõde edastav kanal.
Artur: Mille põhjal tead, et need uudised just tõde edastavad?
Turvamees: Me ei hakka siin selle üle vaidlema, pane mask ette või lahku!
Artur: Mul ei olegi soovi vaielda, vaid selgusele jõuda, soovin mõista olukorda, tahan tundma õppida teie tõe allikat! Meie pere tõde on me endi süda, aga sellisest sõnast nagu „uudised“ kuulen esimest korda!
Turvamees: Mask ette või lahku, kohe! Kui meie siin maskiga kaitstud oleme, siis enda pärast pead ikka kandma!
Artur: Kas mul siis enda tervise üle ei ole õigust ise otsustada?
Turvamees: Ei, võid teisi nakatada hiljem.
Artur: Aga need, kes nakatuda ei soovi, kannavad ju kõik kaitseks maski.
Turvamees: Võivad ikka nakatuda.
Artur: Ma miskipärast näen, et siit ma selgust ei saa ja lahkun keskusest ise, täitsa vabatahtlikult.
KODU, KALLIS KODU…
Küsitledes vaatamata suurele mürale tänavail inimesi edasi, ei jõudnud Artur paljudes asjades ikkagi selgusele ja nii ta naasis koju. Jõudes vanaisa juurde, andis Artur mõista, et maal loodusega kooskõlas elades on nad tõesti õnnelikud. Tänavail vastas nii mõnigi inimene maskis, et ta olevat õnnelik. Arturi jaoks jäi müsteeriumiks see, kuidas inimene sai arvata, et õnn ja hirm käivad käsikäes ja muidugi müstikat oli rohkemgi veel.
Üks nimetas sellist hirmust ajendatud käitumist isegi hoolimiseks, rääkis Artur oma vanaisale. Oma pere ja loodusega elas Artur muidugi õnnelikult igavesti edasi – nii teadmishimu rahuldades kui ka eakaaslastega mängulusti nautides.
Kui see artikkel Sind kõnetas, on Sul võimalik liituda uudiskirjaga ja toetada meie tegevust.
Toeta meie tegevust
Liitu uudiskirjaga