Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanik Kadri Põlendik vahendab 28. märtsi artiklis, et kuu aega tagasi läks kooskõlastusringile tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu. Riigisekretär Taimar Peterkop vahendab, et “peamine suundumus seal eelnõus on tuua kokku tsiviilkriisideks ja riigikaitselisteks kriisideks valmistumise maailmad /…/”.
Eelnõu võtab kasutusele uue mõiste – kriisiolukord –, mis hõlmab nii ühiskonnaelu kriise kui ka sõjalisi olukordi.
Nagu märkisid Konstantin Yanovskiy (Shomroni majanduspoliitika uuringute keskus) ja Yehoshua Socol (Jeruusalemma Tehnoloogiakolledž) 2021. aasta juuli dokumendis „Kas sulgemised on pandeemiate haldamisel tõhusad?“ (doi: 10.3390/ijerph19159295):
Tundub, et … et ainus viis COVID-19 juhtimise vigade vältimiseks tulevikus on vältida mis tahes tulevase meditsiinikriisi juhtimist erakorraliste volituste abil.
Erakorralisi volitusi tuleks kasutada ainult sõja korral.
Yanovskiy ja Socoli erinevate riikide võrdlev analüüs näitas, et „sulgemiste tõhususe eeldust ei saa tõenditega toetada – ei praeguse COVID-19 pandeemia ega ka 1918.–1920. aasta Hispaania gripi ja muude vähem tõsiste pandeemiate kohta minevikus.
Sulgemiste hinnasilt rahvatervise osas on kõrge: kasutades teadaolevat tervise ja rikkuse seost, hindame, et sulgemised võivad nõuda 20 korda rohkem eluaastaid, kui nad säästavad.
Seetõttu soovitatakse enne COVID-19 või mis tahes tulevase pandeemia tõttu liikumispiirangute kehtestamist teha põhjalik kulude-tulude analüüs.“
Koostas Revo Jaansoo
