Kas viirus päästab või hukutab maailma – ehk on see vaid üks mõttekoht, juba õhusolev suunamuutus, uus sammuke suurel arenguteel? Oleme korraks seisma jäänud ja märganud, kuidas me elame ja mida tegelikult luua tahame. Paljud on seisatanud tänutudega. Mõistmisega.
Enesesäilitamisinstikt on aastamiljoneid ütelnud, et loodus on armutu, loodusseadused on võistlus, võitlus ja surm, aga siiski on loodus ka toitev ja kaunis. Loodus on küll ilus, aga metsik. Inimene ei usalda oma Ema, naispoolt. Pole tundnud vabadust lõõgastuda ja nautida, see on alati olnud kas valitute privileeg või ajutine rõõm.
Inimene on üritanud igal viisil loodust ära võita, looduse andidest mitte sõltuda, jõuga võtta, mugavust kindlustada. Tavainimene on siiani võistluse ja võitluse ori. Ohver. Aga väga paljud, eriti naisena sündinud, on ära tundnud, et see on tavatõde, kuid mitte kõrgeim tõde. Sisimas on inimesed juba ammu igatsenud maailma armastada. Kooskõlalisemalt, puhtamalt, usaldavamalt. See on hingevajadus.
Kas oleme valmis pöörduma armastusse? See, mis luuakse, on igal juhul kooslooming. Miljonite unistus. Aga selleks, et tõeline pinnale kerkiks, pidime korraks peatuma. Vahe on selles, kas me täna ja homme unistame väikest, hirmust läbikootud unistust või unistame ja teostame suurt, eluunistust? Ja kas me võtame vastu hirmust ajendatu või ütleme, et meil on midagi paremat.
Niipea kui ego rahuneb, rahuldab inimest lihtne ja loomulik, tekib vahe: arusaamine vajalikust ja liigsest.
Kuidas ma seda nii hästi tean? Igaüks, kes on armastanud, on ära tundnud, mis on talle piisav ja mida ta saaks anda armastatule – ka maailmale, elule, neile, kes midagi vajavad. Õnnelik armastaja ei vaja uhkuse ega toreduse koormat. Õnnetu vajab maailma veiklevat vaheldusrikkust oma lohutuseks ja ka siis miski kripeldab… Miski on puudu ja midagi on vaja juurde. Teistel on parem või teised nõuavad liigset. Miski on kättesaamatu, miski on hirmus või kurb või lausa hirmus kurb. Maailm on vale ja valesti. Ei paista ka õigeks minevat.
Armastusteadvus vabastab avardudes inimese hirmuliialdustest, sest võitlus, võistlus, enesekaitse ja puudus muutuvad armastuse loova väe toimides väheoluliseks. Just toimides – sest miski ei veena seda, kes armastuse embust ei koge. Ta lahkub ka suurima armastuse rüpest rahulduseta.
Kui iga inimese hing tahab paremat maailma ja igaüks on nõus leebelt rahuneda laskma osa oma ego hirmust ja võidujanust, siis suudab kogu inimkond seljatada inimsoo ego.
Kapitalism on ego piitsutanud ja paisutanud. Aga teadvustase on niivõrd palju tõusnud… Armastusteadvus on avardunud. Edumüüt ei veena enam. Mitte üheski valdkonnas. Samuti oleme läbi nägema hakanud puudusteadvusest. Ka see ei veena enam nii lihtsakoeliselt.
Me tõesti saame midagi ohverdada – ego.
