See oli väga ammu, kui Eesti Vabariik tõsteti pikalt esile kui eeskujulikku õigusriiki, kus seadused kehtivad kõigile võrdselt ja riigivõim töötab kodaniku hüvanguks. Viimased kolmkümmend aastat vaatab aga ühiskond eemalt toimuvat hirmu, nõutuse ja kibedusega. Meie silme all on toimunud süsteemne nihkumine, kus õigusemõistmise mõiste on pea peale pööratud: need, kes vastutavad hiiglaslike riiklike finantsafääride ja maksumaksja raha tuulutamise eest, kõnnivad karistamatult vabaduses, samal ajal kui süsteemi vigadele ja korruptsioonile osutavaid kriitikuid ähvardatakse kohtu kaudu vangistusega.
Siit koorub valus tõdemus: Eestis pole õiglast kohtumõistmist ja tõelist õigusriiki ei ole enam olemas.

Sõjalise abi nime all haihtuvad miljonid ja poliitiline karistamatus
Vaatame esmalt seda, mis toimub Toompea ja ministeeriumide koridorides. Viimase aja suurimaks skandaaliks on kujuned kasvanud kaitseministeeriumi ja endise kaitseministri Hanno Pevkuri ümber tärkav ligi 70 miljoni eurone afäär.

Erinevatest meediakanalitest lugedes jääb mulje, et Pevkur hämab. Nagu see ekraanipilt sotsiaalmeediast: Allikas

Nagu osutab vaatleja Uku Kudu, ei lahkunud skandaal koos ministri ametist taandumisega. Alguses jäi mulje ühest ebaõnnestunud lepingust, kuid nüüdseks tunnistab Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK), et halbu lepinguid on kokku seitse. Ligi 70 miljoni eurose Dataseli tehingu puhul ei suudeta dokumentidega näidata, kuidas selle ettevõtteni jõuti, kes tegi taustakontrolli, mille põhjal usuti ettevõtte tarnevõimesse või miks eirati kokkulepitud hankekorda. Riigikontroll ei suutnud dokumentide puudumise tõttu kindlaks teha isegi kõigi lepingute kogumahtu ega võimalikke riske riigieelarvele.

Ühe ministri tagasiastumine võib lõpetada tema poliitilise vastutuse, kuid nagu Kudu küsib: kes otsustas, kes kontrollis, kes allkirjastas ja miks pole sellest alles kontrollitavat jälge? Millises eraettevõttes oleks selline dokumendita otsustusahel ja raha kadumine mõeldav ilma kriminaaluurimise ja koheste koondamisteta?
Sama teemat ning riikliku kontrolli puudumist teravustab Edmond Penu, viidates avalikkuses kõlanud väidetele, et kaitsevaldkonnas polnud põhjust kahtlustada pistise võtmist, ning tõdedes lakooniliselt: “70 miljonit on suur raha, selle eest tehakse kõike mis vajalik.”

Sven Sildnik avaldab teravalt arvamust Uued Uudised portaalis:
Kanali Objektiiv saates “Fookuses” tõid Markus Järvi ja Varro Vooglaid välja, et tegemist on mürsuskandaaliga, mis kujutab endast tõenäoliselt kaitsevaldkonna segaduste ja korruptsiooni jäämäe tippu. Nende hinnangul on nomenklatuur teinud endale riigi, kus tipp-poliitikute ja ametnike tegevus ei allu reaalsele õiguslikule vastutusele.

Kus on siin prokuratuuri ja uurimisorganite terav silm? Kui tavaline kodanik eksib maksudega paarisaja euro ulatuses, käivitub riiklik repressiivaparaat kohe. Kui aga mängus on 70 miljonit eurot maksumaksja raha, teiseneb vastutus pelgalt ametkondlikuks segaduseks ja keegi reaalselt trellide taha ei satu. Suured raha kantijad ja vastutustundetud otsustajad naudivad puutumatust ning kõnnivad sirge seljaga vabaduses ja jätkavad riigisüsteemides ning poliitikas.
Kas siin Siim Kallase “trikid” eeskujuks?
Annika Urmi juhtum: Juriidiline omavoli, vaigistamine ja põhiseaduslik enesekaitse
Seevastu teises spektris – seal, kus peaks asuma sõnavabadus ja avalik kontroll – rakendub karistusvõim täie rangusega. Rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm võttis portaali Fonte.News kaudu ette ajakirjandusliku eksperimendi, et paljastada Eesti meedia- ja kohtusüsteemi kokkumängu, läbipaistmatust ning võimalikku korruptsiooni. Selle tulemusena on tema suhtes käivitunud protsess, mida saab kirjeldada kui reaalset ülekohut ja omavoli: kohtunik Marju Persidskaja otsusega määrati ta enne puhkusele minekut tagaotsitavaks ning teda ähvardab vahi alla võtmine, ilma et oleks selge, mille eest või kui kauaks. Süsteemne kaitsetus avaldub ka selles, et määratud advokaadid (Marika Suurpere ja Sirje Must) ei kaitse tema põhiõigusi, vaid mängivad faktiliselt kokku prokurör Paul Pikmaga.
Juriidilisest vaatepunktist puudub käesolevas asjas igasugune kuriteokoosseis ning Annika Urmi süüdimõistmiseks puuduvad alused:
- Puudub koosseisupärane tegu, tahtlus ja kahju kannatajad:
- Eesti Vabariigi põhiseaduse § 45 tagab sõnavabaduse. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on kaitstud ka terav kriitika, liialdus, provokatsioon ja satiir. Avaliku võimu kandjad, sealhulgas kohtunikud, peavad taluma kõrgemat kriitikat kui tavakodanikud.
- Puudub kuritegelik tahtlus, kuna tegemist oli avaliku võimu tegevusele tähelepanu juhtimise ja satiiriga. Samuti puuduvad juhtumis otsesed kahjukannatajad ja kasusaajad. Kui tegu on kaitstud sõnavabadusega, puudub õigusvastasus ja karistatavus.
- KarS § 305¹ ebaõige kohaldamine:
- Süüdistus toetub Karistusseadustiku §-le 305¹ (kohtu või kohtuniku solvamine seoses õigusemõistmisega). Seadus eeldab aga otsest seost tegeliku õigusemõistmisega konkreetse isiku suhtes.
- Kohtunikud Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ega Olev Mihkelson ei ole kunagi Annika Urmi üle sisulist õigust mõistnud ega tema tsiviilhagisid või mainekahju nõudeid sisulise lahendiga lahendanud – avaldused jäeti aastateks menetlusse võtmata. Riigi õigusabi määramine puudutab eelmenetlust ja prokuratuuri ega kujuta endast kohtulikku õigusemõistmist.
- Annika Urm ei avaldanud publikatsioone ise; tegemist oli tema isikliku loo ja kriitikaga, mida levitasid kolmandad isikud ja toetajad sõltumatutel veebilehtedel. Tehnilist avaldajat ega haldajat pole tuvastatud.
- Tõendite puudumine:
- Süüdistus ja kohtuliku surve meetmed põhinevad oletustel, mitte tõenditel. Puuduvad tõendid, mis sidusid Urmi otseselt veebilehtede kasutajakontode, postitamise, domeenide omandamise või domeenide haldamisega. Kriminaalmenetluses peab iga asjaolu olema tõendatud, mitte järeldatud “suusoojaks”.
- Ametnike ja meedia poolt toime pandud võimalikud kuritahtlikud õigusrikkumised:
- Õigusemõistmise takistamine ja erapoolikus (KarS § 291): Asjaomased kohtunikud ja prokurör Paul Pikma on kasutanud ametipositsiooni ja isiklikke kontakte menetluse algatamiseks ilma objektiivse kuriteokoosseisuta. Prokuratuuri, kohtu ja meedia põimumine rikub võimude lahususe põhimõtet.
- Valeandmete esitamine ekspertiisis (KarS § 320 lg 1): Ekspertiisi koostajad Dr. Evelin Eding ja Dr Tanel Vaas esitasid teadlikult valeandmeid – üks ekspertidest ei kohtunud isiklikult süüdistatavaga, teine moonutas riiklikes andmebaasides dokumenteeritud fakte.
- Inimväärikuse ja eraelu rikkumine meedia poolt: Katrin Lust ja meelelahutusportaalid (Kuuuurija, Elu24) on tunginud süstemaatiliselt eraellu rahalise kasu eesmärgil (maksumüüri taga avaldatud artiklid), rikkudes eriliiki isikuandmete kaitset (KarS § 157¹), toime pannes ahistavat jälitamist (KarS § 157³) ja rikkudes süütuse presumptsiooni (KarS § 310) ning GDPR reegleid, esitades inimest süüdlasena enne kohtuotsust.
Sellises olukorras, kus kohus on jätnud kodaniku taotlused reageerimata ja riiklik kaitse puudub, rakendub kodaniku põhiseaduslik tõrjepõhiõigus (PS § 54 ja KarS § 28 – häda kaitse ja enesekaitse). Enda kaitsmine ja süsteemi vigade avalikustamine ei ole solvamine, vaid õigustatud enesekaitse olukorras, kus riigiaparaat eirab põhiseaduslikke garantiisid.
Kas terav sõna või süsteemi valukohtade paljastamine teeb ühest ajakirjanikust tõesti ühiskonnale ohtliku kurjategija, keda tuleb koheselt trellide taha isoleerida täpselt nagu massimõrvareid või muid raskeid vägivallatsejaid? Kui võimurite tegevuse arvustajaid koheldakse võrdväärselt kõige ohtlikemate kurjategijatega, on sõnavabadusest järele jäänud vaid fassaad.
Süsteemi arhitekt presidenditoolil: kas Ülle Madise suudab õigluse taastada?
Nüüd, mil Riigikogu 71 saadikut valisid Eesti uueks riigipeaks senise õiguskantsleri Ülle Madise, kerkib lauale üha teravam küsimus: millele saab ühiskond üldse lootma jääda? Portaalis Fonte.News on pikalt analüüsitud Ülle Madise ja tema lähikondsete rolli Eesti õigusmaastiku ning kohtusüsteemi kujunemisel. Aastaid õiguskantslerina töötanud Madise taustal tekkis pilt riigist, kus seaduse tähte võidakse küll ametlikult jälgida, kuid tegelik õiglustunne ja korruptsiooni tõkestamine on jäänud nõrgaks või lausa tagaplaanile.
Kui Madise ei suutnud või ei tahtnud pikkade aastate jooksul õiguskantslerina astuda otsustavaid samme lokkava korruptsiooni ja selektiivse õigusemõistmise ohjeldamiseks, siis kuidas ja millega ta kavatseb seda teha nüüd Eesti presidendina? Kas tema Kadriorgu asumisega kaasneb tegelik murrang või jääb süsteem endiselt kaitsma neid, kes miljoneid liigutavad, ning pigistama neid, kes julgevad kriitikat teha?
Kogu ühiskond peab endalt küsima: kas riigipeaks saav jurist hakkab seisma põhiseaduse tegeliku vaimu – rahva kaitse ja õigluse – eest või saab temast vaid järjekordne institutsionaalne kilp sellele samale suletud ringkäendusele?
Topeltstandardid halvatud õigussüsteemis
Kui võrrelda ainult neid kolme juhtumeid, paljastub Eesti tänase õigusruumi tegelik pale:
| Juhtum / Osapool | Tegevuse olemus | Süsteemi reaktsioon |
| Hanno Pevkur ja 70 mln afäär | Ligi 70 miljoni euro maksumaksja raha kahtlane ja ebaseaduslik kasutus ilma selge dokumendijäljeta. | Selgitused, vastutuse eitamine, reaalsete kriminaalmenetluste puudumine tippotsustajate suhtes. |
| Annika Urm (vaba ajakirjanik) | Ajakirjanduslik eksperiment, sõnavabaduse kasutamine ja kohtusüsteemi kriitika. | Kiire kohtulik rünnak, tagaotsitavaks kuulutamine, kaitsjate kokkumäng ja reaalse vangistuse oht. |
| Ülle Madise roll (Presidendina) | Senine põhiseaduse valvur ja institutsioonide juht. | Küsimus sellest, kas ta suudab lõpetada topeltstandardid ja reaalset korruptsiooni ohjeldada. |
Paljudel on suus küsimus: Mis õigusriik see selline on? Tõeline õigusriik põhineb võrdsusel seaduse ees, mitte poliitilisel kuuluvusel või ametikohal. Kui seadus kaitseb neid, kes liigutavad miljoneid hämaratesse kanalitesse, kuid karistab neid, kes julguse kokku võtavad ja võimurite tegevust avalikkuse ees analüüsivad, on tegemist autoritaarse selektiivse õigusemõistmisega.
Eesti kohtusüsteem ja õigusruum on täielikus kriisis – totaalne kaos. Kui kriitikud saadetakse vangi ja suurkorruptsiooni kahtlusega tegelased laiutavad jätkuvalt võimukoridorides, peame tõdema valusat tõde: põhiseaduslikud garantiid on muutunud tühjaks sõnakõlksuks ning õiglast kohtumõistmist Eestis enam ei eksisteeri. Korruptsiooni ja õigussüsteemi kuritarvitusi tuleb kajastada ka rahvusvaheliselt, et taastada tegelik kontroll riigivõimu üle.
Jälgime asjade käiku ja kas Eestis taastatakse uue Eesti presidendi Ülle Madise juhtimisel inimlik ja õiglane õigusriik või on see lõplikult hävinud? Jälgime mängu.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:
Loe lisaks sarnastel teemadel:
