Pidupäevakõne asemel avaldame ühe ettekande viie aasta tagant. 20. veebruaril 2016 kõneles Ülo Vooglaid kolmandal Uue ühiskonna loomise konverentsil teemal „Milllistel eeldustel saaks Eesti püsima jääda?“ (Ülesvõtte esimesel minutil ei olnud mikrofon sisse lülitatud, heli tuleb üldmüra taustal, kuulaja ärgu lasku ennast sellest häirida, sest esimese minuti lõpul saab heli korda.)
Ülo alustab selles ettekandes mõistest „kriis“, mille puhul paljud inimesed otsivad võimalusi põgenemiseks: „kes kuhu põgeneb, võimalusi on palju… kui keegi kuhugi saab, peaasi, et ei paistaks välja, peaasi, et ei oleks aega mõtelda selle peale, mis tegelikult juhtus. Aga on ka teisi teid, on võimalik teha nägu, et pole viga midagi, on võimalik ignoreerida… Näis, kui halvaks saab olukord minna, et inimestel saaks villand? Et rohkem enam ei tagane.“
Tookord kirjutas prof Vooglaid ettekande saatesõnasse järgmised mõtted: “Eesti on juba hulk aastaid kriitilisel teel. Paraku pole Eestis enam ühiskonnateadust ja me ei tea, miks on riik sattunud kriitilisele teele, mis hakkab tõenäoliselt juhtuma lähemas ja kaugemas tulevikus ning millistel eeldustel oleks võimalik arenguteele tagasi pääseda.”
Me ei tea seda täpselt ka täna. Õõnsate pidupäevakõnede asemel võiks aga põhitõdede meenutuseks kuulata kas allolevat või mõnda teist Ülo Vooglaiu loengut. “Primaarne on isereguleerumine, mitte juhtimine,” rõhutab Ülo ka siin loengus. “Eesti rahvuslikuks põhirikkuseks on anne ja seda peab hoidma nagu silmatera, vastasel juhul ei ole Eestil väljavaateid. Väikerahval siin suurte hulgas peale vaimujõu väga palju muule loota ei ole.”