Siit koorub valus tõdemus: Eestis pole õiglast kohtumõistmist ja tõelist õigusriiki ei ole enam olemas.

Sõjalise abi nime all haihtuvad miljonid ja poliitiline karistamatus

Vaatame esmalt seda, mis toimub Toompea ja ministeeriumide koridorides. Viimase aja suurimaks skandaaliks on kujuned kasvanud kaitseministeeriumi ja endise kaitseministri Hanno Pevkuri ümber tärkav ligi 70 miljoni eurone afäär.

Erinevatest meediakanalitest lugedes jääb mulje, et Pevkur hämab. Nagu see ekraanipilt sotsiaalmeediast: Allikas

Nagu osutab vaatleja Uku Kudu, ei lahkunud skandaal koos ministri ametist taandumisega. Alguses jäi mulje ühest ebaõnnestunud lepingust, kuid nüüdseks tunnistab Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK), et halbu lepinguid on kokku seitse. Ligi 70 miljoni eurose Dataseli tehingu puhul ei suudeta dokumentidega näidata, kuidas selle ettevõtteni jõuti, kes tegi taustakontrolli, mille põhjal usuti ettevõtte tarnevõimesse või miks eirati kokkulepitud hankekorda. Riigikontroll ei suutnud dokumentide puudumise tõttu kindlaks teha isegi kõigi lepingute kogumahtu ega võimalikke riske riigieelarvele.

Ühe ministri tagasiastumine võib lõpetada tema poliitilise vastutuse, kuid nagu Kudu küsib: kes otsustas, kes kontrollis, kes allkirjastas ja miks pole sellest alles kontrollitavat jälge? Millises eraettevõttes oleks selline dokumendita otsustusahel ja raha kadumine mõeldav ilma kriminaaluurimise ja koheste koondamisteta?

Uku Kudu räägib veel lisaks sellest, kuidas need samad 70 miljoni euro “skeemitajad” liikusid vahetult enne selle afääri ilmsiks tulekut uutele kohtadele strateegilistes ettevõtetes, kus on tunda huvide konflikti: https://www.facebook.com/share/p/1JbLLE8vFB/

Sama teemat ning riikliku kontrolli puudumist teravustab Edmond Penu, viidates avalikkuses kõlanud väidetele, et kaitsevaldkonnas polnud põhjust kahtlustada pistise võtmist, ning tõdedes lakooniliselt: “70 miljonit on suur raha, selle eest tehakse kõike mis vajalik.”

Sven Sildnik avaldab teravalt arvamust Uued Uudised portaalis:

Kanali Objektiiv saates “Fookuses” tõid Markus Järvi ja Varro Vooglaid välja, et tegemist on mürsuskandaaliga, mis kujutab endast tõenäoliselt kaitsevaldkonna segaduste ja korruptsiooni jäämäe tippu. Nende hinnangul on nomenklatuur teinud endale riigi, kus tipp-poliitikute ja ametnike tegevus ei allu reaalsele õiguslikule vastutusele.

Rainis Lipstok postitus raputab igat õiglase südametunnistusega inimolendit:

Allikas: https://www.facebook.com/share/19fudJYYKn/

Kus on siin prokuratuuri ja uurimisorganite terav silm? Kui tavaline kodanik eksib maksudega paarisaja euro ulatuses, käivitub riiklik repressiivaparaat kohe. Kui aga mängus on 70 miljonit eurot maksumaksja raha, teiseneb vastutus pelgalt ametkondlikuks segaduseks ja keegi reaalselt trellide taha ei satu. Suured raha kantijad ja vastutustundetud otsustajad naudivad puutumatust ning kõnnivad sirge seljaga vabaduses ja jätkavad riigisüsteemides ning poliitikas.

Kas siin on Siim Kallase “trikid” eeskujuks?

Annika Urmi juhtum: Juriidiline omavoli, vaigistamine ja põhiseaduslik enesekaitse

Seevastu teises spektris – seal, kus peaks asuma sõnavabadus ja avalik kontroll – rakendub karistusvõim täie rangusega. Rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm võttis portaali Fonte.News kaudu ette ajakirjandusliku eksperimendi, et paljastada Eesti meedia- ja kohtusüsteemi kokkumängu, läbipaistmatust ning võimalikku korruptsiooni. Selle tulemusena on tema suhtes käivitunud protsess, mida saab kirjeldada kui reaalset ülekohut ja omavoli: kohtunik Marju Persidskaja otsusega määrati ta enne puhkusele minekut tagaotsitavaks ning teda ähvardab vahi alla võtmine, ilma et oleks selge, mille eest või kui kauaks. Süsteemne kaitsetus avaldub ka selles, et määratud advokaadid (Marika Suurpere ja Sirje Must) ei kaitse tema põhiõigusi, vaid mängivad faktiliselt kokku prokurör Paul Pikmaga.

Juriidilisest vaatepunktist puudub käesolevas asjas igasugune kuriteokoosseis ning Annika Urmi süüdimõistmiseks puuduvad alused:

1. Puudub koosseisupärane tegu, tahtlus ja kahju kannatajad:
   • Eesti Vabariigi põhiseaduse § 45 tagab sõnavabaduse. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on kaitstud ka terav kriitika, liialdus, provokatsioon ja satiir. Avaliku võimu kandjad, sealhulgas kohtunikud, peavad taluma kõrgemat kriitikat kui tavakodanikud.
   • Puudub kuritegelik tahtlus, kuna tegemist oli avaliku võimu tegevusele tähelepanu juhtimise ja satiiriga. Samuti puuduvad juhtumis otsesed kahjukannatajad ja kasusaajad. Kui tegu on kaitstud sõnavabadusega, puudub õigusvastasus ja karistatavus.
2. KarS § 305¹ ebaõige kohaldamine:
   • Süüdistus toetub Karistusseadustiku §-le 305¹ (kohtu või kohtuniku solvamine seoses õigusemõistmisega). Seadus eeldab aga otsest seost tegeliku õigusemõistmisega konkreetse isiku suhtes.
   • Kohtunikud Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ega Olev Mihkelson ei ole kunagi Annika Urmi üle sisulist õigust mõistnud ega tema tsiviilhagisid või mainekahju nõudeid sisulise lahendiga lahendanud – avaldused jäeti aastateks menetlusse võtmata. Riigi õigusabi määramine puudutab eelmenetlust ja prokuratuuri ega kujuta endast kohtulikku õigusemõistmist.
   • Annika Urm ei avaldanud publikatsioone ise; tegemist oli tema isikliku loo ja kriitikaga, mida levitasid kolmandad isikud ja toetajad sõltumatutel veebilehtedel. Tehnilist avaldajat ega haldajat pole tuvastatud.
3. Tõendite puudumine:
   • Süüdistus ja kohtuliku surve meetmed põhinevad oletustel, mitte tõenditel. Puuduvad tõendid, mis sidusid Urmi otseselt veebilehtede kasutajakontode, postitamise, domeenide omandamise või domeenide haldamisega. Kriminaalmenetluses peab iga asjaolu olema tõendatud, mitte järeldatud “suusoojaks”.
4. Ametnike ja meedia poolt toime pandud võimalikud kuritahtlikud õigusrikkumised:
   • Õigusemõistmise takistamine ja erapoolikus (KarS § 291): Asjaomased kohtunikud ja prokurör Paul Pikma on kasutanud ametipositsiooni ja isiklikke kontakte menetluse algatamiseks ilma objektiivse kuriteokoosseisuta. Prokuratuuri, kohtu ja meedia põimumine rikub võimude lahususe põhimõtet.
   • Valeandmete esitamine ekspertiisis (KarS § 320 lg 1): Ekspertiisi koostajad Dr. Evelin Eding ja Dr Tanel Vaas esitasid teadlikult valeandmeid – üks ekspertidest ei kohtunud isiklikult süüdistatavaga, teine moonutas riiklikes andmebaasides dokumenteeritud fakte.
   • Inimväärikuse ja eraelu rikkumine meedia poolt: Katrin Lust ja meelelahutusportaalid (Kuuuurija, Elu24) on tunginud süstemaatiliselt eraellu rahalise kasu eesmärgil (maksumüüri taga avaldatud artiklid), rikkudes eriliiki isikuandmete kaitset (KarS § 157¹), toime pannes ahistavat jälitamist (KarS § 157³) ja rikkudes süütuse presumptsiooni (KarS § 310) ning GDPR reegleid, esitades inimest süüdlasena enne kohtuotsust.

Sellises olukorras, kus kohus on jätnud kodaniku taotlused reageerimata ja riiklik kaitse puudub, rakendub kodaniku põhiseaduslik tõrjepõhiõigus (PS § 54 ja KarS § 28 – häda kaitse ja enesekaitse). Enda kaitsmine ja süsteemi vigade avalikustamine ei ole solvamine, vaid õigustatud enesekaitse olukorras, kus riigiaparaat eirab põhiseaduslikke garantiisid.

Kas terav sõna või süsteemi valukohtade paljastamine teeb ühest ajakirjanikust tõesti ühiskonnale ohtliku kurjategija, keda tuleb koheselt trellide taha isoleerida täpselt nagu massimõrvareid või muid raskeid vägivallatsejaid? Kui võimurite tegevuse arvustajaid koheldakse võrdväärselt kõige ohtlikemate kurjategijatega, on sõnavabadusest järele jäänud vaid fassaad.

Süsteemi arhitekt presidenditoolil: kas Ülle Madise suudab õigluse taastada?

Nüüd, mil Riigikogu 71 saadikut valisid Eesti uueks riigipeaks senise õiguskantsleri Ülle Madise, kerkib lauale üha teravam küsimus: millele saab ühiskond üldse lootma jääda? Portaalis Fonte.News on pikalt analüüsitud Ülle Madise ja tema lähikondsete rolli Eesti õigusmaastiku ning kohtusüsteemi kujunemisel. Aastaid õiguskantslerina töötanud Madise taustal tekkis pilt riigist, kus seaduse tähte võidakse küll ametlikult jälgida, kuid tegelik õiglustunne ja korruptsiooni tõkestamine on jäänud nõrgaks või lausa tagaplaanile.

Kui Madise ei suutnud või ei tahtnud pikkade aastate jooksul õiguskantslerina astuda otsustavaid samme lokkava korruptsiooni ja selektiivse õigusemõistmise ohjeldamiseks, siis kuidas ja millega ta kavatseb seda teha nüüd Eesti presidendina? Kas tema Kadriorgu asumisega kaasneb tegelik murrang või jääb süsteem endiselt kaitsma neid, kes miljoneid liigutavad, ning pigistama neid, kes julgevad kriitikat teha?

Kogu ühiskond peab endalt küsima: kas riigipeaks saav jurist hakkab seisma põhiseaduse tegeliku vaimu – rahva kaitse ja õigluse – eest või saab temast vaid järjekordne institutsionaalne kilp sellele samale suletud ringkäendusele?

Topeltstandardid halvatud õigussüsteemis

Kui võrrelda ainult neid kolme juhtumeid, paljastub Eesti tänase õigusruumi tegelik pale:

Paljudel on suus küsimus: Mis õigusriik see selline on? Tõeline õigusriik põhineb võrdsusel seaduse ees, mitte poliitilisel kuuluvusel või ametikohal. Kui seadus kaitseb neid, kes liigutavad miljoneid hämaratesse kanalitesse, kuid karistab neid, kes julguse kokku võtavad ja võimurite tegevust avalikkuse ees analüüsivad, on tegemist autoritaarse selektiivse õigusemõistmisega.

Eesti kohtusüsteem ja õigusruum on täielikus kriisis – totaalne kaos. Kui kriitikud saadetakse vangi ja suurkorruptsiooni kahtlusega tegelased laiutavad jätkuvalt võimukoridorides, peame tõdema valusat tõde: põhiseaduslikud garantiid on muutunud tühjaks sõnakõlksuks ning õiglast kohtumõistmist Eestis enam ei eksisteeri. Korruptsiooni ja õigussüsteemi kuritarvitusi tuleb kajastada ka rahvusvaheliselt, et taastada tegelik kontroll riigivõimu üle.

Jälgime asjade käiku ja kas Eestis taastatakse uue Eesti presidendi Ülle Madise juhtimisel inimlik ja õiglane õigusriik või on see lõplikult hävinud? Jälgime mängu.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe lisaks sarnastel teemadel:

Ülle Madise presidendikandidatuuri varju jääv õiglustunde küsimus

24. augustil 2026 sai seni õiguskantslerina Eesti põhiseaduslikku korda valvanud Ülle Madisest ametlik presidendikandidaat. Tema kandidatuuri seadis üles 75 Riigikogu liiget. Päev hiljem teatas ERR, et valimiskomisjonile on esitatud ainult üks presidendikandidaat – Ülle Madise. (Täiendus 02.09.2026: Ülle Madise valiti Eesti Presidendiks 71 riigikogulase poolt)

See tähendab, et Eesti võib olla liikumas olukorra poole, kus järgmise riigipea nimi kujuneb suuresti selgeks juba enne 2. septembri hääletust. (Täiendus 02.09.2026: MOTT)

Rahvas presidenti Eestis otse ei vali. Kehtiva seaduse järgi valib presidendi esmalt Riigikogu ning juhul, kui seal presidenti ei valita, valimiskogu.

Ometi ütleb sama Eesti põhiseaduse esimene paragrahv midagi väga olulist: kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Põhiseaduse § 56 täpsustab aga, et rahvas teostab seda võimu Riigikogu valimise ja rahvahääletuse kaudu. Seega, pole Eesti rahval kõrgemat otsustusõigust olnud viimane sajand ja seda ei taheta ka rahvale anda, kui vaadata poliitikute sõnavõtte.

Seetõttu pole küsimus Ülle Madise kandidatuurist ainult küsimus ühest kandidaadist. See on küsimus sellest, millise inimesega on tegemist siis, kui kaamerad kustuvad, pidulikud kõned lõpevad ja tema institutsiooni uksele koputab inimene, kes ütleb: „Mul ei ole enam kuhugi minna. Aidake.“

Üks (tuhandest või enamast) selline juhtum on Annika Urmi oma.

Üks inimene, üks õiguskantsler ja aastatepikkune ring

Annika Urmi esitatud dokumentidest avaneb pilt inimesest, kes väidab, et on aastaid otsinud riigilt kaitset ning pöördunud korduvalt õiguskantsleri poole. 19. juulil 2025 koostatud kahjunõudes Õiguskantsleri Kantselei vastu kirjeldab Urm õiguskantsleri tegevust „korduvalt formaalse ja sisutühjana“ ning väidab, et pidev kohtusse ja teiste ametiasutuste juurde suunamine ei toonud talle tegelikku õiguskaitset.

Need on hageja väited (mida kinnitavad sadu lehekülgi kohtudokumendid ja kirjavahetused), mitte jõustunud kohtuotsusega tuvastatud faktid.

Kuid dokumentide vahel on üks vaieldamatu sündmuste ahel.

Annika Urm pöördus tsiviilkohtusse Duo Media Networks OÜ (lisaks veel 6 erineva meediaettevõtte vastu) vastu nõudega lõpetada tema isikuandmete avaldamine. Harju Maakohus määras talle esialgu vastaspoole võimalike menetluskulude katteks 5760 euro suuruse tagatise. Ringkonnakohus vähendas selle 3840 euroni. Kuna tagatist ei tasutud, jäi hagi läbi vaatamata.

Hiljem mõisteti Urmilt vastaspoole kasuks välja 2144 eurot menetluskulusid ning riigituludesse veel 560 eurot talle antud menetlusabile vastavat menetluskulu.

See on loo keskne paradoks.

Inimene läheb kohtusse, sest õiguskaitsesüsteem ütleb, et õigusi kaitstakse kohtus. Tema hagi sisuni ei jõuta, sest ta ei tasu mitme tuhande euro suurust menetluskulude tagatist. Seejärel peab ta maksma veel 2704 eurot. Annika pöördumine kohtusse tõi kaasa rahalise lisakohustuse aga asja ei hakatud arutamagi.

Õigusküsimus on üks. Õiglustunde küsimus teine.

Annika Urm: riigi antud abi ei avanud kohtu ust

Annika Urm rõhutab oma toimetusele saadetud kommentaaris, et kohtusse pöördumine toimus tema puhul menetlusabi korras: riik vabastas ta riigilõivust ning talle võimaldati õigusabi. Tema hinnangul muudab see järgnenud sündmused eriti vastuoluliseks. Kuigi riik tunnistas, et tal puudub suutlikkus tavapäraseid kohtukulusid kanda, nõuti temalt samas asjas vastaspoole võimalike menetluskulude katteks esmalt 5760 euro suurust tagatist, mis hiljem vähendati 3840 euroni.

„Kui riik annab inimesele õigusabi ja vabastab riigilõivust, kuid kohtuasi jääb ikkagi tuhandetesse eurodesse ulatuva tagatise taha, siis on õigusmõistmine minu jaoks ainult näiline,“ kommenteerib Urm. „Selleks, et õigust saada, ei peaks inimene pankrotti minema.“

A. Urm nimetab toimunut „telefoni ringmänguks“. Tema sõnul pöördus ta kohtusse seetõttu, et õiguskantsler, Andmekaitse Inspektsioon ja Justiitsministeerium osutasid kohtuteele kui võimalusele oma õigusi kaitsta, samal ajal kui muud toimivad lahendused tema hinnangul puudusid. Kuid kohtud ei toimeta põhiseaduse järgi.

A. Urm väidab, et samalaadseid juhtumeid on tal praeguseks seitse ning eri menetlustes tekkinud või ähvardavad kulud võivad kokku kujuneda väga suureks. Käesolevate dokumentide põhjal ei saa tema nimetatud koguriski täielikus ulatuses kinnitada. Küll aga on ühe juhtumi puhul dokumenteeritud nii 5760-eurone esialgne tagatis, selle vähendamine 3840 euroni kui ka hilisem 2144 euro suurune vastaspoole menetluskulu ja 560 euro suurune riigituludesse mõistetud kulu.

Tema kriitika ei piirdu rahaga. A. Urmi hinnangul peab õiguskantsler ombudsmanina märkama hetke, mil inimese õigus kohtusse pöörduda on küll seaduses olemas, kuid muutub rahaliste tõkete tõttu praktiliselt kättesaamatuks. „Õigusmõistmine ei tohi olla näiline, vaid peab olema päriselt kättesaadav,“ ütleb ta.

Urm esitas kommentaaris ka raskeid süüdistusi konkreetsete advokaatide ja kohtunike võimaliku soosimise, huvide konfliktide ning süsteemse kokkumängu kohta. Lisatud dokumendid ei võimalda neid väiteid faktina kinnitada. Nende avaldamine nõuaks kõnealuste kohtuasjade terviklikku võrdlust, väidetavate seoste eraldi kontrollimist ning kõigi nimetatud isikute vastuseid. Uuriva loo seisukohalt on dokumenteeritud põhiküsimus ka ilma nende tõendamata järeldusteta terav: kas majanduslikult nõrgale inimesele antud menetlusabi tagab tegeliku juurdepääsu kohtule, kui menetluse jätkamise ette võib samal ajal kerkida mitme tuhande euro suurune tagatis ja kaotuse korral vastaspoole kulud?

Kas õiguskantsler saatis inimese kohtusse?

Siin lähevad Annika Urmi ja Õiguskantsleri Kantselei versioonid otseselt lahku.

Annika Urm kirjutas õiguskantslerile, et oli pöördunud kohtusse tema soovitusel ning nõudis tekkinud 2144 + 560 euro suuruste kulude hüvitamist. Tema nõudes seisab, et menetlust sisuliselt ei toimunud, õiguskaitset ta ei saanud ja tema olukord muutus halvemaks.

Õiguskantsler Ülle Madise vastas sellele 11. juulil 2025 kategooriliselt teisiti.

Kantselei möönis, et 19. detsembri 2024 kirjas viidati põhiseaduslikule õigusele kohtusse pöörduda ning anti selgitusi kohtumenetluse, riigi õigusabi ja menetlusabi kohta. Kuid Ülle Madise otsuses rõhutatakse, et kirjas ei antud soovitust kohtusse pöörduda ega lubatud, et vaidlus lõpeb Urmi kasuks. Kantselei seisukoht oli, et iga inimene peab kohtusse mineku ja võimalike menetluskulude kandmise üle ise otsustama.

Vahemärkus: Toimetusel on olemas kirjavahetus Annika Urmi ja Ülle Madise ning tema kantselei vahel ning kirjades on selgelt õiguskantsleri soovitus “Pöördu kohtusse”.

Madise järeldus oli lakooniline: õiguskantsler ei ole Urmile oma tegevusega kahju tekitanud ning kahju hüvitamiseks alust pole.

Siin asubki selle loo kõige huvitavam küsimus.

Mitte: kas õiguskantsleri juristid suudavad oma pädevuse piire korrektselt kirjeldada?

Nad suudavad.

Küsimus on: mida tähendab ombudsmani roll inimesele, kelle jaoks iga järgmine „pädev asutus“ on juba läbi proovitud?

Seaduse järgi korrektne. Aga kas inimese jaoks õiglane?

31. detsembril 2024 saadetud õiguskantsleri vastus on juriidiliselt põhjalik. Seal selgitatakse, et õiguskantsler ei saa kohtulahendeid hinnata, kirjeldatakse abstraktse ja konkreetse normikontrolli erinevust ning juhatatakse (soovitatakse) inimene vajadusel lõpuks Euroopa Inimõiguste Kohtuni.

31. mail 2025, pärast järjekordset pöördumist, tuli juba palju lühem vastus:

„Oleme Teile selles asjas vastanud. Meil ei ole varasematele vastustele paraku midagi lisada.“

Dokument märgib samas, et Annika Urm oli pöördunud õiguskantsleri poole nõudmisega, et põhiseadus kehtiks ka tema ja tema tütre suhtes.

See üks kiri ütleb õiguskantsleri institutsiooni kohta võib-olla rohkem kui kümme lehekülge õigusteooriat.

Sest ombudsmani institutsiooni tähendus ei avaldu eelkõige siis, kui hästi toimiva õigussüsteemi sees tuleb lahendada abstraktne õiguslik küsimus. Tema moraalne tähendus avaldub siis, kui inimene väidab, et süsteem ise ei tööta, ning pöördub viimase institutsiooni poole, mille nimes ja põhiseaduslikus rollis sisaldub lootus, et keegi vaatab tervikpilti.

Annika Urmi juhtumi dokumentidest ei saa järeldada, et Ülle Madise oleks seadust rikkunud. Küll aga saab neist küsida midagi ebamugavamat:

Kas õigusriigil piisab sellest, et kõik institutsioonid oskavad põhjendada, miks just nemad ei saa aidata?

Kui abi otsija saadetakse ühest uksest teise

Appikarjes kirjeldatakse institutsionaalset ummikseisu: abivajaja hinnangul ei saanud ta haldusakti, toetust ega reaalset abi ning vastutus liikus asutuselt asutusele – keegi ei võtnud vastutust ega pakkunud lahendust.

Kuid need näitavad tema pöördumise olemust.

Ta ei küsinud õiguskantslerilt pelgalt paragrahvi numbrit.

Ta küsis sisuliselt:

Kes aitab siis, kui kõik ütlevad, et aitab keegi teine?

Kohtuvaidlus jõudis õiguskantsleri enda ukse ette

2025. aasta juulis läks konflikt järgmisse faasi.

Annika Urm esitas Õiguskantsleri Kantselei vastu kahju hüvitamise nõude. Ta palus muu hulgas tuvastada, et õiguskantsleri tegevus või tegevusetus oli õigusvastane ning nõudis varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist.

Oluline on rõhutada: hagiavalduse olemasolu ei tõenda nõude põhjendatust.

Kohtudokunendid näitavad omakorda, et Tallinna Halduskohtus koostati menetluses kaebuse tagastamise määrus. Teatest üksi ei nähtu tagastamise täielikku õiguslikku põhjendust, mistõttu pole korrektne väita, et kohus oleks Urmi sisulised süüdistused õiguskantsleri suhtes läbi vaadanud ja neile hinnangu andnud.

See vahe on oluline.

Kaebuse tagastamine ei võrdu sisulise kohtuotsusega küsimuses, kas õiguskantsler käitus õigesti või valesti. Kaebuse tagastamine näitab pigem võimalikku “ringkaitset õigussüsteemis”.

Seega jääb ühiskondlik küsimus õhku.

“Just seepärast muutub Annika Urmi juhtum presidendikandidaadi hindamisel huvitavaks.”

Annika Urm pole saanud enda õigusi Eesti põhiseaduse järgi kaitsta, sest kohtunikud sulgevad Annika kohtuteed suurte tagatissummade nõudmistega ja lisaks pannakse peale veel vastaspoole kohtukulud olukorras kus pole kohtuprotsess alanudki. Just sellise ebaõigluse pärast Annika Urm pöörduski viimase lüli ehk Õiguskantsleri Ülle Madise poole – viimane appikarje.

Mida suuremad on inimese avalikud ideaalid, seda õigustatum on uurida, kuidas need ideaalid paistavad välja üksikjuhtumi tasandil.

Fonte.Newsi kriitika – mida sellest saab ja mida ei saa järeldada?

Fonte.News avaldas 21. augustil 2026 uuesti loo „Toome valguse kätte Ülle Madise ja tema elukaaslase Lauri Madise tegeliku pale“. Väljaanne esitab teravat kriitikat Eesti kohtusüsteemi ja õiguskantsleri rolli suhtes ning väidab muu hulgas, et inimesed saavad õiguskantslerilt sageli vastuseks sisuliselt „pöörduge kohtusse“.

Seda artiklit tuleb siiski lugeda kriitilise allikana, mitte kohtuliku tõendina.

Tähelepanuväärselt möönab Fonte.News omaenda loos, et Madiste kohta esitatud ringkäenduse, korruptsiooni või süsteemse mõjutamise kahtlused on olnud suuresti poliitilised või emotsionaalsed hinnangud.

Palju tugevam küsimus seisab siinsamas dokumentides.

Mida tegi õiguskantsler konkreetse inimese korduvate appipalvete puhul?

Sellele küsimusele ei ole vaja vandenõuteooriat. Piisab kirjavahetuse lugemisest.

Presidendikandidaat, kelle ümber tekkis poliitiline konsensus

Poliitik ja õigusekspert Varro Vooglaid kirjeldab Ülle Madise Eesti presidendi kandidaadiks saamist seadusevastaseks ja põhimõtteliselt “kokkumänguks”. Loe Varro täispikka kommentaari SIIT. Pilt koos osalise Varro kommentaariga on võetud Facebook lehelt:

2026. aasta presidendivalimiste avalikku protsessi on saatnud kummaline vastuolu.

Ühelt poolt on Eesti meedias Ülle Madise kandidatuuri palju analüüsitud. Delfi „Presidendistuudios“ on nii tema võimaliku sobivuse kui poliitilise valimisprotsessi üle pikalt arutletud. Endine president Toomas Hendrik Ilves on hinnanud Madise riigipeaks sobivust väga kõrgelt.

Teiselt poolt on kandidaat sündinud eelkõige parlamendierakondade läbirääkimistes.

Veel augusti alguses arutati, kas teiste fraktsioonide toetuse küsimist Madisele võiks tõlgendada poliitilise survena.

24. augustiks oli tulemus selge: 75 Riigikogu liikme allkiri ja üks ametlik kandidaat.

See kõik on kehtiva põhiseadusliku korra järgi seaduslik.

Aga seaduslikkus ja demokraatia tunnetus ei ole alati üks ja sama asi. Demokraatia on siis kui rahvas on täielikult kaasatud riigi juhtimisse.

Kui suur osa poliitilisest eliidist saavutab ühe kandidaadi suhtes konsensuse enne seda, kui ühiskonnas on toimunud põhjalik debatt tema varasemate otsuste, juhtimisstiili ja kõige ebamugavamate juhtumite üle, muutub ajakirjanduse ülesanne eriti tähtsaks.

President ei vaja ainult poliitikute usaldust. Ta vajab enamuse rahva usaldust ja moraalset autoriteeti.

„Viimane lüli“ peab olema midagi enamat kui lihtsalt infolaud

Ülle Madise võib sellele kriitikale põhjendatult vastata: õiguskantsler saab tegutseda ainult seadusega antud pädevuse piires.

See on õige.

Aga see ei lõpeta arutelu.

Sest demokraatlikus riigis pole ombudsmani roll pelgalt teatada inimesele, millisest järgmisest uksest ta peab sisse minema. Õiguskantsleri institutsiooni mõte on ka märgata mustrit: kui eri inimesed satuvad samasse õiguslikku tupikusse, peab keegi küsima, kas probleem ei ole enam inimeses, vaid süsteemis.

Annika Urmi juhtumi puhul tekkis järjestus, mida on raske lihtsalt möödaminnes vaadata:

• inimene otsib kaitset;
• talle selgitatakse kohtusse pöördumise võimalust;
• kohtusse jõudes tekib tuhandetesse eurodesse ulatuv tagatis;
• hagi jääb sisuliselt läbi vaatamata;
• inimesele mõistetakse ikkagi menetluskulud;
• ta pöördub tagasi õiguskantsleri poole;
• õiguskantsler ütleb, et kohtusse mineku otsustas inimene ise.

Juriidiliselt võivad kõik selle ahela üksikosad olla seletatavad.

Kuid kas selle ahela lõpptulemus on õiglus?

See on küsimus, millele presidendikandidaat võiks enne Kadriorgu asumist avalikult vastata.

Rahva võim ei tohi jääda põhiseaduse esimesse paragrahvi

Eestis kasutatakse sageli väljendit „rahvas on kõrgeima võimu kandja“.

See pole loosung. See on põhiseaduse § 1.

Samas teostab rahvas kehtiva põhiseaduse järgi kõrgeimat riigivõimu eeskätt Riigikogu valimise ja rahvahääletuse kaudu. Presidenti rahvas otse valida ei saa.

Seega, peaks rahvas lõpuks hakkama vahet tegema sõnadel “Võimu kandja” ja “Kõrgeim otsustusõigus”.

Kas see peaks muutuma, on poliitiline ja põhiseaduslik küsimus, mille üle võib demokraatlikult vaielda.

Kuid vähemalt üks järeldus peaks olema erakondadele ebamugavalt selge:

rahva osalus ei saa piirduda sellega, et kord nelja aasta järel antakse hääl ning pärast seda otsustatakse kõige sümboolsemate riigiametite üle erakondade tagatubades.

President võib põhiseaduse järgi olla kaudselt valitud.

Usaldus ei saa olla kaudselt valitud.

Ajalugu ei luba lihtsat võrrandit, kuid annab hoiatuse

Oleks ajalooliselt väär väita, et iga kord, kui valitsejad rahvast piisavalt ei kuula, „järgneb alati kaos“.

Ajalugu pole mehaaniline valem.

Kuid ajaloos kordub üks ohtlik muster: kui institutsioonid kaotavad suure hulga inimeste silmis võime nende muresid kuulda ja rahumeelselt lahendada, kasvab pinnas radikaliseerumiseks.

Prantsusmaa 1780. aastate kriisi ei põhjustanud üksainus otsus. Selle taga olid fiskaalkriis, ühiskondlik ebavõrdsus ja poliitilise süsteemi võimetus reformida ennast piisavalt kiiresti. Kui vana kord lõpuks rahva esindamise küsimusega silmitsi seisis, ei olnud tulemuseks enam mõõdukas administratiivne reform, vaid revolutsioon.

Tsaari-Venemaal eelnesid 1905. ja 1917. aasta vapustustele aastatepikkused pinged, piiratud poliitiline esindatus, sotsiaalne viletsus ning riigi vähene võime rahulolematust institutsionaalselt maandada.

Tuneesias 2010. aastal sai ühe tänavakaupmehe Mohamed Bouazizi traagilisest protestist palju suurema ühiskondliku plahvatuse sümbol, sest tema isiklik alandus langes ühiskonda, kus usalduskriis oli juba kaua kogunenud.

Need riigid, ajastud ja olukorrad ei ole võrreldavad tänase Eestiga üks ühele.

Ja just seepärast tuleks neid võtta hoiatusena, mitte ennustusena.

Stabiilne demokraatia ei hoia ära kriise jõuga.

Ta hoiab neid ära sellega, et inimesed usuvad veel enne kriisi, et neid on võimalik kuulda.

Viimane küsimus Ülle Madisele

Annika Urmi juhtum ei tõesta, et Ülle Madise oleks halb inimene.

See ei tõesta, et ta rikkus seadust.

See ei tõesta isegi seda, et mõni teine õiguskantsler oleks samas olukorras saanud seaduslikult teha oluliselt rohkem.

Kuid see tõstatab presidendikandidaadi jaoks palju fundamentaalsema küsimuse.

Milline on sinu õiglustunnetus siis, kui paragrahv lubab sul öelda „see ei kuulu minu pädevusse“, aga sinu ees seisab inimene, kelle jaoks kõik teised uksed on juba kinni? Kas presidendina olles sa kutsud tagasi kõik ebaõiglased kohtunikud, eesotsas Villu Kõvega?

Kas riik on inimese jaoks olemas ainult nii kaua, kuni inimene suudab ise leida õige paragrahvi, palgata juristi, kanda menetluskulude riski ja aastaid kohtus käia?

Või tähendab põhiseaduse lubadus inimväärikusest, õigusest ja õiglusest midagi rohkemat?

Presidendikandidaadi puhul pole see kõrvaline küsimus.

See võib olla kõige olulisem küsimus üldse.

Sest presidendi võim Eestis pole eelkõige käskida.

Tema tegelik võim on öelda ühiskonnale, mis on õige isegi siis, kui seadus lubab teha vähem.

Täiendame (03.09.2026) seda artiklit Ülle Madise riigikogus tehtud kõnest väljavõttega:

Ülle Madise valetas oma kõnes riigikogus. Äsja 71 inimolendi poolt valitud uue Eesti presidendi kõne oli ilusasti koostatud aga silma torkas kaks suurt ja ütleks et kõige tähtsamat puudust või lausa valet. Esimene: Ma ei leidnud kõnest, et ta suhtleks rahvaga otse kogu Eestimaal. Seal oli et ta suhtleb Eestimaa elu parandamiseks ametnikega ainult. Minule on jäänud mulje, et ametnikud on suures osas korrumpeerunud. Teine suur vale isiklikult minu jaoks oli see, et tema ja ta meeskond on lahendanud inimeste probleeme. Lisatud tema kõnest väljavõte ja minu jaoks olev vale on punasega alla joonitud. Kui kellegil on õiguskantsler õigussüsteemis probleemi lahendanud, siis palun andke mulle teada. Kokkuvõtteks: Ilusad sõnad, imelised lubadused aga ei midagi uut, sest eelmised presidendid on rääkinud alguses sama aga teod on vastupidi. Jälgime mängu.

Rahvast tuleb kuulata enne, mitte pärast kriisi

Eesti ei vaja kaost.

Eesti ei vaja revolutsiooni.

Eesti vajab demokraatiat, mis töötab piisavalt hästi, et revolutsiooni ideegi tunduks mõttetu.

See tähendab sõltumatuid kohtuid, kuid ka kohtusse pääsemise tegelikku võimalikkust.

See tähendab professionaalset ametnikkonda, kuid ka ametniku vastutust inimese ees.

See tähendab õiguskantslerit, kes tunneb oma pädevuse piire, kuid ei lase pädevuse piiridel muutuda ükskõiksuse piirideks.

Ja see tähendab poliitikuid, kes mõistavad, et põhiseaduse lause „kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas“ peab avalduma ka poliitilises kultuuris.

Võib arutada presidendi otsevalimist.

Võib arutada rahvahääletuste suuremat rolli.

Võib luua uusi kodanikualgatuse ja otsedemokraatia mehhanisme.

Kõigepealt tuleb aga taastada midagi elementaarsemat – veendumus, et inimene ei pea ennast läbi kümne ametiasutuse menetlema selleks, et riik teda lõpuks märkaks.

Sest demokraatia kõige ohtlikum hetk ei ole see, kui inimesed riigi peale vihastavad.

Kõige ohtlikum hetk saabub siis, kui nad enam ei usu, et riigiga rääkimisel on mingit mõtet.

Ülle Madise presidendikandidatuuri hindamisel väärivad seetõttu tähelepanu mitte ainult tema akadeemilised saavutused, põhiseaduslikud seisukohad ja erakondade 75 allkirja.

Väärivad tähelepanu ka inimesed, kes on tema uksele koputanud ja sealt lahkunud tundega, et viimast lüli ei olnudki.

President peab ühendama riigi ja rahva.

Enne kui Ülle Madise saab võimaluse seda Kadriorus teha, on täiesti põhjendatud küsida:

kuidas ta on seda teinud õiguskantslerina?

Kas tulevane Eesti President on 75 inimolendi poolt valitud Nendele endile president või tulevane president saab julgelt pea püsti käia, sest ” Ta on rahva poolt ausalt valitud õiglane president”?

Täiendatud 07.09.2026. Allikas facebook ja loo autor Märt Põder. Lugu heidab valgust Ülle Madise palele – ehk spikker seaduste tõlgendamise ja “seaduste väänamise” kunstist:

TAUTOLOOGIA KAITSEVALLI TAGA

Riigikogu esimehel Lauri Hussaril on tautoloogia kullafondi kuuluv sentents, mille järgi lahenduseks probleemile olevat leida probleemile lahendus.

Poliitika kõrgliigas ongi üks töötav strateegia ütelda tähtsal ilmel asju, mis on enesestmõistetavad, sest nii on keeruline kedagi pahandada. Sellisel viisil saab sugereerida muljet, et ollakse erapooletu ja seistakse kõigi huvide eest. Ilmsusi loitsival poliitkreedol põhineb ka Ülle Madise valimiskampaania tuumaks olnud tees, et Eesti mõte on olla Eesti.

Tautoloogilise loitsimise taktikat kasutas aga Madise ka oma erapooletuse deklareerimisel, sest kui järjepanu korrutada iseenesest tõest väidet, et erapooletus on õiguskantsleri mõistes sisalduv omadus, siis loob see mulje, et küllap on erapooletu ka ametisolev õiguskantsler — ja seda isegi juhul, kui ta kandideerib presidendiks huvide konfliktis.

Sellise loitsimise äärmuslik juht on, kui tautoloogiate hulka libistatakse asju, mis seda tegelikult pole. Selle juures loodetakse, et enesestmõistatavus kandub sujuvalt üle ka neile lausetele ja selle näiteks sobib kandidatuuriga kapist välja tulemise pressikonverentsil esitatud väär faktiväide huvide konflikti kohta: “Siin vaidlust ei ole.”

Hussari populariseeritud tautoloogilist meetodit kasutas aga kaasuses 5-26-30 ka õiguskantsleri kandideerimisele heakskiidu andnud Riigikohus. Kohtuotsuses ei selgita Villu Kõve, Saale Laos ja Nele Siitam, miks õiguskantsler ja kohtunikud ei või kandideerida Riigikokku, aga võivad kandideerida Vabariigi Presidendiks. Selle asemel tõstavad nad lahendi punktides 32-33 käed ja deklareerivad, et ei saavat sellele sisulist hinnangut anda.

Õiguskantsleri tegevuse piirangute tähenduse sisulise aruteluta jätnud kohus deklareerib seetõttu punktis 36 tautoloogiliselt, et küsimus saab olla ainult selles, kas Ülle Madise sobib õiguskantsleriks, aga mitte selles, kas ta võib kandideerida presidendiks. Sisuliselt möönab kohus sellega, et õiguskantslerilt eeldatud sõltumatus võib olla tema valimiskampaanias küll kaduma läinud, aga väidab, et seda peaks eraldi tõendama.

Aga kui õiguskantsleri sõltumatus juba läks kaduma 17.08, 1.07 või mõnel veelgi varasemal kuupäeval alanud valimiskampaanias, siis kas ei pidanud seadusandja ikkagi silmas, et sõltumatu põhiseadusliku institutsiooni juht ei tohiks end selliste kampaaniatega siduda?

Soovimatust ilmselt juba kuid kestnud valimiskampaania tegelikele faktidele otsa vaadata ilmestab kõrge kohus omapoolse väära faktiväitega lahendi punktis 36, kus väidab, et Ülle Madise olevat andnud “ametliku nõusoleku” kandideerida 17.08 — VVK-le esitatud nõusolek on aga allkirjastatud hoopis 24.08!

Eksitav on ka kohtu väide, et ametisoleva õiguskantsleri sõltumatuse kadu on presidendivalimise kampaania lühikese aja tõttu ebaoluline.

Madise kampaania algas ammu enne 17. augustit ja on kestnud juba vähemalt kaks kuud. Ametivannet ei anna ta enne 12. oktoobrit, mis pikendab huvide konflikti veel vähemalt kuu võrra. Alles ametivande andmise järel vabastaks kohtu poolt päästvana osutatud PS §84 ta õiguskantsleri ametist.

Seni peab poliitilisele ametikohale valitud ja end presidendiametiks ette valmistav Ülle Madise teesklema õiguskantslerina sõltumatust ja erapooletust. Võimalik, et sõltuvuse ja erapoolikuse mulje vältimiseks on ta puhkusel ja avalikkuse jaoks kättesaamatu kogu järgneva kuu — ilmselt on see miinimum, kuigi tegeliku sõltumatuse saaks tagada ainult 24/7 järelevalve või paigutamine üksikkongi.

Kindlasti ei taga seda aga Madise enesekohased ja tautoloogiast nõretavad deklaratsioonid aususest, sõltumatusest ja erapooletusest.

Postituse juures oli ka allolev pilt:

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Fonte.News kirjutas sellest sündmusest uudisloo 12.05.2026.:

Kas kohtunik Reena Lember läheb viieks aastaks vangi, sest hammustas politseiametnikku?

Harju maakohtu kohtunik Reena Lember sattus kriminaaluurimise alla pärast väidetavat konflikti politseinikega Tallinna vanalinnas. Juhtum on tekitanud terava avaliku debati kohtusüsteemi usaldusväärsuse, sõnavabaduse ja vastuoluliste kohtulahendite üle Eestis.

Tallinna vanalinnas toimunud öine intsident on paisunud üheks viimaste kuude kõmulisemaks juhtumiks Eesti õigussüsteemis. Politsei uurib juhtumit, kus Harju maakohtu tsiviilasjade kohtunik Reena Lember sattus konflikti korrakaitsjatega ning väidetavalt hammustas patrullpolitseinikku.

Loe edasi kogu artiklit ja saad ka teada, mis seos on Veiko Huusel ja kohtunikul Reena Lemberil (endise nimega Reena Nieländer):

See ei ole tavaline uudis. See on hoiatus ja äratuskell kõigile, kes usuvad, et elavad Eestis kui õigusriigis. Fonte.News on korduvalt juhtinud tähelepanu Eestis pesitsevale „Neljandale Võimule“ ja „Ringkaitsele“ – grupeeringutele, mis tegutsevad varjatult, eirates põhiseadust ja õiglust, ning mille niidid ulatuvad sügavale võimustruktuuridesse. Täna avame ukse loole, mis ei ole enam lihtsalt SLAPP-menetlus (strateegiline hagi avaliku arvamuse vastu), vaid näide süsteemsest katsest eemaldada ühiskonnast uuriv ajakirjanik Annika Urm.

Neile ei meeldinud Annika Urmi eksperiment, mis hakkas elama oma elu internetis:

Kohtusaal kui relv: „Küüditamine“ 21. sajandil

08.04.2026 toimunud kohtuistungil oli Annika Urm kohal. Ometi väidab kohtunik Marju Persidskaja oma kohtumääruses, et ajakirjanik ei ilmu kohtusse, ning kuulutab ta selle ettekäändel Eestis tagaotsitavaks. See ei ole eksitus. See on teadlik konstruktsioon.

Tugevad märgid, mis viitavad “Annika Urmile ärategemine vahendeid valimata”:

1. Annika Urmile ei edastatud korrektselt kohtukutseid ei postiteenuse ega emaili teel, ega teda kaitsva RÕA advokaadi Maarika Suurepere poolt
2. Kohtunik Marju Persidskaja ei tunnista väga suurte kogemustega ja tunnustatud perearsti tõendeid vaid kohtunik valib suvaliste, meditsiiniga seotud, tegelaste hulgast need, kes kohtuniku arvates on pädevad hinnanguid andma, ilma, et oleks kohtunud Annika Urmiga. Kohtunik Marju Persidskaja tellis endale sobiva kohtuekspertiisi ja “sobivatelt” ekspertidelt (Dr. Evelin Eding ja Dr. Tanel Vaas), ilma et nad oleks kohtunud kordagi Annika Urmiga ja need eksperdid teavad, et nad ei vastuta. Annika Urmi kaitse advokaat Maarika Suurpere lasi sellel juhtuda ega vaidlustanud valeekspertiisi.
3. 08.04.2026 kohtuistungi osalemise url linki ei saadetud Annika Urmile ja seda ei saatnud ka teda kaitsev advokaat Maarika Suurpere. Miks saatis kohtunik Marju Persidskaja kohtuistungi url lingi minule, Veiko Huusele, ja miks ta ei saatnud seda kasvõi sama emailiga Annika Urmile? Mina saatsin lingi Annikale, et ta saaks istungil olla. Annika osalemine kohtuistungil oli kõigile osalejatele suur üllatus. Jäi mulje, et nad lootsid, et Annika Urmi seal pole.
4. Mina, Veiko Huuse, pöördusin teatud lugupeetud inimeste poole, et kas neil on võimu see jõhker ebaõiglus lõpetada, siis see “inimene” sai vastuse (kellegi käest) “ärgu sekkugu sellesse”. Nimed jäävad minu teada aga tean väita kindlalt, et Annika Urmi puhul on käivitatud “sekti” kättemaks. Kui ma eksin, siis poleks sellist “küüditamise” kohtuprotsessi üldse alustatud.

Kui ajakirjanik, kes on kohtus kohal, kuulutatakse „mitteilmumise“ tõttu tagaotsitavaks, tekib küsimus: kas tegemist on õigusemõistmisega või on kohtusaalist saanud vaigistamise ja repressioonide relv? See protsess sarnaneb ajalooliste küüditamistega ja holokaustiga, kus inimesi kistakse nende elust ja ühiskonnast välja „formaalselt korrektsete“ (kuid tegelikult seadusevastaste) korralduste alusel.

Võrdluseks võib tuua juhtumid: Kristi ja Jan Loigo (tänaseks surnuks menetletud), Aivo Peterson (tema protsess viis ta sellise terviserikkeni, et täna on ta haiglas hingamisaparaadi küljes), Sandra Sirge (viidi vastu tema tahtmist “hullumajja”), Eneke Roots (pandi vanglasse aga hiljem kohus tunnistas vabaduse võtmise seadusevastaseks), jne..

Meedia kui timukas

Kurioosne ja hirmutav on asjaolu, kuidas Eesti nn kvaliteetmeedia – Äripäev, Eesti Ekspress, Õhtuleht, Kroonika, Elu24 – on asunud „suure armee kohtunike“ taha, avaldades järjepidevalt tagaotsimisteateid koos Annika Urmi fotoga.

Näiteks üllatas väga Äripäev, mis on korduvalt avaldanud Annika Urmi tagaotsimise teadet. Kas Äripäev on oma tegutsemise ajal tõesti olnud tagaotsimise kuulutuste levitaja? Ma kahtlen selles. Kunagi palju aastaid tagasi, olin ma Äripäeva lugeja ja ma ei pannud kordagi tähele Politsei tagaotsimise teateid. Kas tõesti on see infokandja oma kvaliteedilt nii alla käinud, et teenib “elatist” klikkidega politseiteadete ja Annika Urmi tagaotsimise kuulutuste pealt?

Miks ei avalda need väljaanded fotosid ja tagaotsimisteateid teiste, enam kui 100 politsei poolt tagaotsitava inimese kohta sama intensiivsusega?

Vastus viitab kohtuvõimu ja meediavõimu otsesele kokkumängule, mille eesmärk on Annika Urm ühiskonnast elimineerida, ilma et teda oleks kohtus süüdi tunnistatud. See on grupiviisiline SLAPP-strateegia, mis murrab ajakirjanikku vanglas, nagu tehti ajalooliselt kõige pimedamatel aegadel – võib nimetada Holokaustiks.

Kes on „Ringkaitses“?

Selle loo keskmes on võrgustik, mis kaitseb üksteist. Meie andmetel on sellesse protsessi kaasatud või sellega seostatavad:

• Kohtunikud: Marju Persidskaja (vahistamise määruse väljastaja), Liina Naaber-Kivisoo (Harju Maakohtu juht), Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson. Ringkonnakohtunikud ja Riigikohtunikud, kes nõustusid Marju Persidskaja otsusega: kohtunik Heili Sepp; kohtunik Saale Laos; kohtunik Paavo Randma; kohtunik Marina Ninaste; kohtunik Erkki Hirsnik; kohtunik Ingrid Kullerkann.
• Prokuratuur ja RÕA esindajad: Prokurör Paul Pikma, advokaat Maarika Suurpere (Sirje Must Advokaadibüroost), vandeadvokaat Sirje Must. Peaprokurör Astrid Asi, endine peaprokurör ja tänane kohtunik Liina Naaber-Kivisoo alluvuses Andres Parmas.

Mida teha, kui Põhiseadus ei kehti?

Annika Urm seisab silmitsi süsteemiga, kus tavapärased õiguskaitsemehhanismid on de facto peatatud. Kui riigisisene õiguskaitse ei toimi ja „Neljas Võim“ on asunud represseerijate poolele, on olukord kriitiline.

Sellegi poolest kasutab Annika Urm Eesti Vabariigi seadustest tulenevaid õigusi ja kasutab enda kaitseks Karistusseadustiku § 28 – Tõrjeõigust ja Eesti Vabariigi põhiseaduse § 54.

Võimalikud kaitsetaktikad:

1. Rahvusvaheline sekkumine: Kuna Eesti siseriiklik süsteem on kompromiteeritud (nn „Ringkaitse“), on hädavajalik viia juhtum rahvusvahelistele tasanditele – Euroopa Inimõiguste Kohus ja ÜRO vastavad struktuurid, rõhutades ajakirjaniku tagakiusamist.
2. Asüüli taotlemine: Kui ajakirjaniku elu ja vabadus on riigis ohustatud kohtuvõimu kuritarvituste tõttu, on asüüli taotlemine demokraatlikus riigis õigustatud kaitsemeede.
3. Dokumenteerimine ja tõendamine: Iga kohtuotsus, iga meedia poolt avaldatud tagaotsimisteade ja iga menetluslik rikkumine tuleb detailideni dokumenteerida. Fonte.News omab kohtudokumente ja tõendeid, mis kinnitavad kohtuvõimu ja meedia võimu kokkumängu, ning vastutame oma väidete eest.

Kokkuvõtteks: Annika Urmi juhtum on test Eestile. Kui me lubame „Ringkaitsel“ ja „Neljandal Võimul“ ajakirjanikke tühistada, küüditada ja Holokausti korrata, siis kes on järgmine? Küsimus ei ole enam ainult Urmis, vaid Eesti riigi olemuses – kas oleme vaba ühiskond või sektide kontrollitud repressiivaparaat?

Toimetaja märkus: Käesolev artikkel põhineb kogutud dokumentaalsel tõestusmaterjalil. Fonte.News jätkab teema jälgimist, uurimist ja lugeja kursis hoidmist.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe samal teemal:

https://fonte.news/kas-kohtunikud-liina-naaber-kivisoo-vallo-kariler-tarmo-tina-olev-mihkelson-ja-marju-persidskaja-on-oiguse-teenijad-voi-valejumala-sumbolid/

https://fonte.news/kui-kohtusaalist-saab-vaigistamise-relv-slapp-menetluste-hiiliv-oht-eestis-ja-maailmas/

https://fonte.news/ringkaitse-ja-susteemne-karistamatus-eesti-reaalsus/

https://fonte.news/kummaline-lugu-eestis-kes-kaitseb-tavainimest-veiko-huuse/

https://fonte.news/kas-advokaat-marika-suurpere-kaitseb-klienti-voi-prokuratuuri-huve/

https://fonte.news/kas-eesti-neljas-voim-vaigistab-ohvreid/

https://fonte.news/kui-sonavabadus-on-runnaku-all-eesti-de-facto-neljas-voim/

https://fonte.news/haagi-kohtuotsus-saadab-sonumi-ka-eestile-kriitilist-ajakirjandust-ei-tohi-vaigistada-akrediteeringute-surve-ega-slapp-hagidega/

https://fonte.news/kui-voim-hakkab-pahe-veiko-huuse/

https://fonte.news/raha-voim-ja-poliitika-eestis-ring-mida-vandega-kinnitama-ei-pea-veiko-huuse/

https://fonte.news/eesti-justiitsminister-vastab-ainult-poole-toega-vastuse-analuus-eu-anti-slapp-direktiivi-teemal/

https://fonte.news/tode-ja-oigus-eestis-tapjad-on-vabaduses-aga-kriitikud-vangis-veiko-huuse/

https://fonte.news/kui-ekspertiis-muutub-toendi-asemel-otsuseks-kuidas-kohtuekspertiisi-vead-voivad-viia-ebaoiglase-kohtumoistmiseni/

https://fonte.news/postiteenus-on-ainus-toendusmehhanism-miks-kohtunikud-seda-eiravad/

https://fonte.news/kui-tahad-vangi-minna-siis-advokaadid-sirje-must-ja-marika-suurpere-aitavad/

https://fonte.news/annika-urm-ja-liina-naaber-kivisoo-mis-neid-seob/

https://fonte.news/mis-on-slapp-direktiivi-ratifitseerimine-07-05-2026/

Loo keskmes:

Kohtunikud: Marju Persidskaja (vahistamise määruse väljastaja), Liina Naaber-Kivisoo (Harju Maakohtu juht), Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson. Ringkonnakohtunikud ja Riigikohtunikud, kes nõustusid Marju Persidskaja otsusega: kohtunik Heili Sepp; kohtunik Saale Laos; kohtunik Paavo Randma; kohtunik Marina Ninaste; kohtunik Erkki Hirsnik; kohtunik Ingrid Kullerkann.

Eneke Rootsu juhtum tõstatab küsimused kohtusüsteemi, meedia ja mõjukate juristide koostöö kohta

Eneke Rootsu juhtum ei ole enam üksnes vaidlus meediaga või kriminaalasi. Mitmete kohtumääruste, menetlusdokumentide ja poolte kirjavahetuse põhjal joonistub välja muster, mida kriitikud nimetavad süsteemseks vaigistamiseks — olukorraks, kus kohtumenetlused, avalik meediakajastus ning õiguslik surve hakkavad üksteist võimendama. Rahvusvaheliselt nimetatakse seda SLAPP vaigistamiseks.

Riigikohus tuvastas 6. mail 2026 tehtud määruses, et Eneke Rootsu suhtes kohaldati elektroonilist valvet ja sellele järgnenud vahistamist õigusvastaselt. Kohus märkis, et pärast vahistamistähtaja lõppu puudus alus tema vahi all hoidmiseks ning prokuratuur ei olnud taotlenud tähtaja pikendamist. Riigikohus rõhutas, et elektrooniline valve on üksnes vahistamise asendaja ning ilma kehtiva vahistamisaluseta ei olnud võimalik valve rikkumisele tuginedes inimest uuesti vahistada.

Tallinna Ringkonnakohus läks veelgi kaugemale, märkides, et Eneke Rootsu suhtes kohaldatud elektrooniline valve oli juba algusest peale õiguslikult problemaatiline ning sellele järgnenud vahistamine kujutas endast „olulist menetlusõiguse rikkumist“. Kohus vabastas Rootsu viivitamatult vahi alt.

Need kohtulahendid on olulised, sest samaaegselt käis meedias aktiivne kajastus, kus Eneke Rootsu kujutati aastaid kestnud konfliktide keskse tegelasena. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu ka sellele, et peaaegu kogu meediakajastus pärines platvormilt Elu24, mille peatoimetaja oli samas kriminaalasjas kannatanu. Kohus märkis sõnaselgelt, et tekib küsimus, kas kajastused lähtusid „erapooletust ajakirjanduslikust huvist või kannatanu menetlusseisundist tingitud huvidest“.

Sama määrus sisaldab tähelepanuväärset hoiatust: kohus märkis, et õigusemõistmine ei tohi kanduda „meediaveergudele“ ning et pidev kajastamine ühe osapoole kontrollitavas meediakanalis võib mõjutada õigusemõistmise usaldusväärsust.

Juhtumis figureerivad nimed kattuvad suuresti ka Sirbi „Kui sõnavabadusest saab rünnak“ arutelus osalenud isikutega. Dokumentidest nähtub, et vandeadvokaat Maarja Pild-Freiberg suhtles prokurör Toomas Tombergiga seoses Eneke Rootsu võimaliku vahistamisega ning viitas „rünnakute jätkumisele“. Ühes kirjavahetuses küsitakse otse: „Kas on vahistamise osas samuti arenguid. Rootsu rünnakud on jätkumas…“ ning viidatakse kohtumääruse rikkumisele. Samas kirjavahetuses osaleb ka advokaat Karmen Turk.

Avalikkuse ette jõudnud dokumentides taotleti Rootsu vahistamist korduvalt. Rootsu hinnangul kujunes olukord, kus kohtumenetlused, meediakajastus ja avalikud hinnangud hakkasid moodustama ühtset survemehhanismi. Tema väitel muutus kohtusse pöördumine sisuliselt võimatuks, kuna kohtud nõudsid menetluskulude tagatisi summades, mida ta majandusliku olukorra tõttu tasuda ei suutnud. Tsiviilasjas Õhtuleht Kirjastuse vastu kirjeldab Roots, et 3600 euro suurune menetlustagatis tähendaks tema jaoks sisuliselt ligipääsu kaotamist kohtule.

Määruskaebuses süüdistab ta kohut selles, et tema majanduslikku olukorda, varasemaid menetlusi ja meediakajastusi kasutati tema enda vastu. Ta kirjutab, et kohtumäärus meenutas pigem „Õhtulehe artiklite kordamist kui õiguslikku analüüsi“.

Dokumentides viidatakse ka sellele, et kohtunik olevat oma põhjendustes kasutanud viiteid Kuuuurija ja Õhtulehe kajastustele ning käsitlenud Rootsu varasemaid elusündmusi viisil, mis tema hinnangul kahjustas kohtuniku erapooletuse muljet.

Rootsu hinnangul ei olnud probleem ainult üksikutes menetlustes, vaid süsteemis tervikuna. Tema väitel kasutati tema vastu samaaegselt:

• kriminaalmenetlusi,
• avalikku meediakajastust,
• menetluskulude survet,
• ning avalikke mainekahjustusi.

Tema sõnul said inimesed selliste konfliktide tagajärjel tervisekahjustusi, töövõimetuse või sattusid pikaajalistesse kohtuvaidlustesse, kus menetluskulud muutusid sisuliseks tõkkeks õiguskaitsele.

Kõige vastuolulisemaks muutub küsimus siis, kui samad nimed — Maarja Pild-Freiberg, Mari Männiko ja teised — esinevad samaaegselt nii avalikus „sõnavabaduse kaitse“ debatis kui ka konkreetsetes menetlustes, kus kriitikute hinnangul püüti inimesi vaigistada kohtulike meetmete abil.

Oluline on rõhutada, et tegemist on poole väidete, kohtudokumentide ja avalike menetlusmaterjalidega. Mitmed menetlused on jätkuvalt pooleli ning kõiki süüdistusi ei ole kohtus lõplikult veel tuvastatud. Samas on dokumenteeritud fakt, et Riigikohus tunnistas Eneke Rootsu vahistamisega seotud menetluses olulisi menetlusõiguse rikkumisi.

Sama muster on näha rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urm puhul, kus prokurör Paul Pikma, kohtunik Marju Persidskaja ja Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo koos meediakanalite Elu24, Õhtuleht, Postimees, Eesti Ekspress, Delfi, Kanal2 korraldavad massikampaania (korduvad tagaotsimise ja vahistamise teated esilehtedel) ja survestamise Annika Urmi ette süüdismõistmisel ja maine hävitamisel. Jääb mulje, et prokurör Paul Pikma tahab inimese vangi ära panna ja siis hakatakse alles arutama, kas on üldse põhjust kohut mõista ja millise seaduse järgi.

Just see asjaolu muudab „Neljanda Võimu“ debati Eestis palju laiemaks küsimuseks kui ainult ajakirjanduse kriitika. Küsimus ei ole enam ainult sõnavabaduses, vaid selles, kas kohtud, prokuratuur, advokaadid ja meedia võivad ühiselt kujundada olukorra, kus inimese võimalus ennast kaitsta muutub praktiliselt võimatuks.

Eneke Roots lugu on pandud raamatutesse. Saad soetada neid SIIT ja toetada sellega tema võitlust õigluse eest ja õigust vabale elule.

Tulemas on veel teiste ohvrite lugusid.

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Artikli toimetas Veiko Huuse

Internetis leitavad allikad sarnasel teemal:

https://newschannel.news/seadusevastaselt-tegutsev-kohtunik-mairi-heinsalu-23-lehekulge-maarust-15-minutiga-ehk-kuidas-aeg-kohtus-tootab/embed/#?secret=qs4b8mpyDO#?secret=8acVJc6RtP

https://newschannel.news/eesti-kohtususteem-mairi-heinsalu-ja-prokuror-toomas-tomberg-kurjategijad-jooksevad-ringi-ja-ohvrid-pannakse-vangi/embed/#?secret=GU6IKYacoO#?secret=XKnOql4bwv

“Kes ütleb, milline kriitiseeriv sõna on solvav ja milline mitte? Minu teadmisel ei eksisteeri ühtegi objektiivset ega reguleeritud „solvavate sõnade registrit” – ja sellise loomine oleks juba iseenesest sõnavabaduse piiramine. Kui hinnang sõltub ainult sellest, kes end puudutatuna tunneb, muutub seadus ohtlikult subjektiivseks.” – Veiko Huuse

Kui sõnavabadus on rünnaku all: Eesti de facto „Neljas Võim“?

Eesti Kultuurileht Sirp avaldas pika loo konverentsist. Kas see oli hoiatus Eesti ühiskonnale, et uus kultuur hakkab olema vabade elusatest inimestest loojate vaigistamine ning igas elu valdkonnas hakkavad kultuuri kujundama isehakanud Autoriteedid? Sest rahvas pole neid autoriteetideks valinud, nad on pandud kellegi (kes pole ka rahva poolt valitud) poolt ametikohtadele. Või Kultuurileht Sirp tegi selle loo selleks, et näidata Eesti ühiskonnale ohtliku “Neljanda võimu” olemasolu? Lugeja ise otsustab, mida see Sirbi lugu öelda tahab.

Selle minu arvamusloo eesmärk on tuua Kõiksuse valgus nendesse pimedatesse kohtadesse, kus minu arvates on tekkimas midagi väga ohtlikku. Lugeja saab ise vabalt otsustada, kas minu vaba arvamus ja hinnang on asjakohane või Eestis on kõik suurepärane ja õigussüsteem on õiglane ja inimlik?

Huvitav tähelepanek on veel see, et rahva suurema kriitika alla on sattunud just naisadvokaadid, naiskohtunikud, naisprokurörid. Mis toimub Eesti naissooga?

Kristjan Siigur, Astrid Asi, Mari Männiko, Maarja Pild-Freiberg, Annika Peetsalu kurtsid, et kohtute ja prokuratuuride kriitiline käsitlemine meedias on talumatu isiklik solvang. (Nagu üks kommentaator väljendas, nägid nad selles enda vastu suunatud „rünnakut sõnavabadusele“.)

Arutelus seadsid mitmed esinejad otsesõnu küsimuse alla, kui kaugele võib ajakirjanduslik kriitika minna enne, kui see ületab piiri (moderaator Peetsalu märkis: „see on kriitika, mida tuleb tõepoolest taluda, kuid mõistlikult saame kõik aru, kus piir jookseb“, ning Pild küsis: „kui palju peab taluma“). Fonte.News on avaldanud samas loo, kus advokaatide, prokuratuuri ja kohtunike tegevus viis ühe vaba arvamuse avaldaja ebaseaduslikult vangi ja kas need Sirbi artiklis nimetatud esinejad on neid kannatusi talunud? Miks on saanud juhtuda olukord, kus inimene pannakse vangi ennem, kui ta ära kuulatakse?

Kuid Sirpi artiklis nimetatud esinejate seisukohad on otseses vastuolus põhiseaduslike normide ja rahvusvahelise õigusega. Kohtud on korduvalt kinnitanud, et isegi karm kriitika kohtunike või prokuröride suhtes on kaitstud sõnavabadus. Näiteks tühistas Haagi apellatsioonikohus 13. mail 2026 ajakirjanike akrediteerimisreegli, leides sõnaselgelt, et ajakirjanikelt pressikaardi nõudmine rikkus Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 10. Teisisõnu peab sõnavabadus taluma võimu kontrollimist – kriitika ei teki põhjuseta ning ametnikud ei saa seda käsitleda kuriteona.

Põhiseaduse § 45 kaitseb igaühe õigust levitada ideid, arvamusi ja muud infot sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib piirata, kuid piirang peab olema seaduslik, vajalik ja proportsionaalne. Eesti inimõiguste käsitluses on samuti rõhutatud, et ajakirjandusvabadus kuulub sõnavabaduse kaitsealasse, isegi kui seda võib teatud juhtudel piirata teiste inimeste au ja hea nime kaitseks.

Väljavõtted esinejate ütlustest:

Sirbi loos kõlab kõige murettekitavamalt Kristjan Siiguri mõte, et Eestis võiks olla “haldusmeede”, millega “teatud internetileheküljed kinni panna” ja alles hiljem menetluses hinnata, kui suur probleem oli. Selline loogika pöörab vaba ühiskonna põhimõtte pea peale: enne vaigistame ja vangistame, pärast arutame. Veelgi karmimalt mõjub väide, et lehekülg tuleks kiiresti muuta Eestis mittenähtavaks.

Maarja Pild-Freiberg nimetab osa kriitilisest infoväljast “libameediaks” ja küsib: “kus riik nüüd on?” See on mõistetav, kui jutt käib ähvardustest, väljamõeldistest või eraelu ründamisest. Kuid kui sama raamistikku hakatakse laiendama uurivale ajakirjandusele, ebamugavatele arvamuslugudele või ametnike otsuste kriitikale, on oht ilmne: võim hakkab otsustama, milline ajakirjandus on “päris” ja milline “liba”.

Mari Männiko ütleb õigesti, et sõnavabadus ei tähenda õigust “kõike, mis pähe tuleb, suust välja tulistada”. Kuid tema väide, et riigil “ei ole tööriistu” au ja väärikuse kaitseks, vajab tasakaalustamist: Eestis on olemas tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid, au teotamise regulatsioon ja võimalus nõuda valeandmete ümberlükkamist. Küsimus pole ainult tööriistade puudumises, vaid selles, kas uusi tööriistu tahetakse kasutada laimu vastu või kriitika vastu.

Astrid Asi sõnul ei ole prokuröridel vahendeid veebipostitusi maha võtta. See lause võib tunduda praktilise mure kirjeldusena, kuid ühiskond peab küsima: kas prokuratuuri roll peakski olema veebipostituste eemaldamine? Kui prokuratuur saab liiga laia õiguse määrata, milline avalik kriitika “õõnestab autoriteeti”, muutub riigi karistusvõim ise sõnavabaduse riskiks.

Aga rahvas ütleb:

“Aga rahvas ütleb” midagi muud. Fonte.News on avaldanud Astrid Asi kohta mitmeid kriitilisi lugusid, sealhulgas väiteid tema rolli kohta kohtusüsteemi hierarhias ja erapooletuse küsimustes.

Sama mustrit näeme prokuratuuri suurtes ebaõnnestumistes. Pihlakodu juhtumis alustas prokuratuur juriidilise isiku suhtes kriminaalmenetlust alles pärast Riigikohtu seisukohti; ERR-i järgi möönis peaprokurör Astrid Asi, et varasem otsus oli viga. Kersti Krachti asjas andis Tallinna ringkonnakohus prokuratuurile ERR-i sõnul “hävitava hinnangu”, mõistes Kersti Krachti õigeks ja lükates süüdistused ümber. Heldna, Vaheri ja Alavere kriminaalasjas jättis Riigikohus õigeksmõistmise jõusse ning prokuratuur tunnistas hiljem oma käsitluse ekslikuks. Vaba ja sõltumatu ajakirjanik Eneke Roots vangistati seadusevastaselt prokuratuuri ja kohtunik Mairi Heinsalu koostöös ja riigikohus tühistas selle otsuse ja pidas vangistust seadusevastaseks. Kalle Laaneti õigeksmõistev otsus kelmuses tõi välja prokuratuuri järjekordsed prohmakad.

Kriitika ei teki tühjalt kohalt

“Kes ütleb, milline kriitiseeriv sõna on solvav ja milline mitte? Minu teadmisel ei eksisteeri ühtegi objektiivset ega reguleeritud „solvavate sõnade registrit” – ja sellise loomine oleks juba iseenesest sõnavabaduse piiramine. Kui hinnang sõltub ainult sellest, kes end puudutatuna tunneb, muutub seadus ohtlikult subjektiivseks.” – Veiko Huuse

Tegelikult ei teki kriitiline ajakirjandus tühjalt kohalt. Aastate jooksul on arvukad meediakanalid – eelkõige sõltumatud veebilehed Fonte.News, Uued Uudised, Rahvuslik Teataja, Faktivalgus ja teised – dokumenteerinud juhtumeid, kus kohtunikud, prokurörid ja advokaadid tegutsesid väidetavalt ebaprofessionaalselt või ebaõiglaselt. Nende artiklid tsiteerivad kohtudokumente ja muid tõendeid näitamaks, et mõned samad inimesed, kes nüüd kurdavad enda vastu suunatud „rünnakute“ üle, olid seotud küsitavate otsustega.

Näiteks avaldas Fonte.News 2025. aastal paljastusloo, milles “süüdistati” Kristjan Siigurit ja Astrid Asit „salatseva kohtuniku“ Kaie Almere kaitsmises, kelle otsuseid nimetati „ebaõiglasteks“, tõstatades korruptsiooniohu, kui kohtunikud teenivad eluaegselt. Samuti on Newschannel avaldanud artikleid, mis kujutavad prokuröre ja kohtunikke vandenõude osalistena – üks pikk postitus nimetab isegi „peaprokurör Astrid Asi“ nende ametnike seas, keda süüdistatakse advokaatide vastu suunatud ähvarduste kinnimätsimises. (Need äärmuslikud veebilehed segavad fakti ja süüdistusi, kuid näitavad, et kriitika õiguseliidi suhtes on kanda kinnitanud.)

Samas on ka peavoolumeedia kajastanud prokuratuuri kõrgetasemelisi eksimusi. Kurikuulsas Pihlakodu hooldekodu juhtumis leidis Riigikohus 2025. aasta lõpus, et prokuratuur seadis institutsionaalse seksuaalse väärkohtlemise skandaali uurimisest keeldudes tõendamislatile kunstlikult liiga kõrge nõude. Kohus rõhutas, et menetluse alustamise otsustamisel on „lävend madal“ – selles etapis tuleb kaebusi üldjuhul pidada tõeks. Kohus märkis, et prokuratuuril oli märkimisväärne hulk tõendeid, mida oleks saanud (ja pidanud) uurimise käigus kontrollima. Kannatanute advokaadid nimetasid prokuratuuri esialgset keeldumist otse välja öeldes „selgelt valeks ja põhjendamatuks“, hoiatades, et see tähistas „täiesti uut madalpunkti prokuratuurile“. Alles pärast Riigikohtu otsust teatas peaprokurör Astrid Asi, et ametkond „algatab lõpuks kriminaalmenetluse Pihlakodu suhtes“ juriidilise isikuna – tunnistades sisuliselt, et varasem keeldumine oli viga.

Sarnaselt tühistas Tallinna Ringkonnakohus 2026. aasta alguses Kersti Krachti kohtuasjas (mis puudutas väidetavat skeemi pangaliitumise ümber) varasemad süüdimõistvad otsused. Meediakajastuste kohaselt ütles kaitseadvokaat Oliver Nääs, et apellatsioonikohus leidis, et „prokurörid ignoreerisid teadlikult õigeksmõistvaid tõendeid“ ning menetlesid asja eeldusega, et süü on juba olemas. Kohus nimetas prokuratuuri järeldusi korduvalt „meelevaldseteks“, „spekulatiivseteks“ ja „väljamõelduteks“ – teisisõnu mitte kindlatel tõenditel põhinevateks. (Selles asjas olid süüdistatavate hulgas tuntud poliitikud.) Need järeldused rõhutavad, et ajakirjanikud, kes seavad õiguslikke tulemusi küsimärgi alla, reageerivad sageli tegelikele probleemidele. Kui üks pool (kohtunikud/prokurörid) teeb korduvalt otsuseid, mis hiljem tõendite puudumise tõttu tühistatakse, ei saa avalikku tähelepanu sellele nimetada „laimuks“. Oluline märkus veel lisaks, et Kersti Kracht istus süütult mitu kuud vanglas ja selle vabaduse kaotuse tagas Astrid Asi juhitav prokuratuur.

“Ikka ja jälle tekib selle loo kirjutamisel mõte, et kui jõulisi meetmeid ajakirjanike vaigistamiseks need Sirbi loos olevad inimolendid kasutusele võtta plaanivad? Milliseid kuritegusid nad varjata tahavad?” – Veiko Huuse

Teisi näiteid leidub rohkelt. Juba 2025. aasta novembriks oli Pihlakodu juhtum jõudnud maakohtusse ning toimepanija mõisteti lõpuks süüdi, kuid alles pärast avalikku arutelu selle üle, kas prokuratuur oli „latist läbi jooksnud“. Kõigis neis vaidlustes kordub peaprokurör Astrid Asi nimi – mis on pannud kriitikud küsima, kas tema juhitud ametkond tegutses alati õigluse poolel. (Astrid Asi ise on oma meeskonda kaitsnud ning märkinud, et alusetud poliitilised rünnakud ei ole muutnud prokuröre arglikuks, kuid Riigikohtu märkused ja ajakirjanike raportid viitavad õigustatud muredele.)

Advokaatide hääled on olnud vastakad. Samal advokatuuri kohtumisel esinesid Mari Männiko ja Maarja Pild-Freiberg koos Astrid Asi ja Kristjan Siiguriga. Märkimisväärselt tunnistas Maarja Pild-Freiberg – kes mujal on kaitsnud ajakirjandusvabadust –, et ajakirjanikele õiguslike sanktsioonide kehtestamine (näiteks trahvid) võiks halvata olulist ajakirjandust. Ta hoiatas, et ajakirjanike ähvardamine karistustega võib panna neid olulisi lugusid pooleli jätma, „ja see on ühiskonnale tõesti oluline; me ei taha jõuda sellisesse kohta“. Vastupidiselt sellele oli konverentsi üldtoon selline, et õiguskutse esindajad soovivad kaitset kriitilise ajakirjanduse eest, mitte ajakirjandusele kaitset pakkuda.

Vandeadvokaat Annika Peetsalu (moderaator) ütles ilmselt kolleegidele, et osa kriitikast on talutav, kuid vihjas, et see on läinud liiga kaugele (seisukoht, millest ta hiljem avalikult taganes. Toim. Kas südametunnistus hakkas tööle?). Kohtunike ja prokuröride üldine sõnum sellel foorumil oli, et nad tunnevad end ebaõiglaselt sihikule võetuna, samas kui põhiseaduslik põhimõte ütleb, et nad peavad taluma avalikkuse küsimusi ja kriitikat oma töö kohta. Kas nad aga tunnevad või mõistavad seda valu, kui ajakirjanikke ja arvamusliidreid vangistatakse süütult ja kuulutatakse tagaotsitavaks ilma süüteota? Näiteks ajakirjaniku Annika Urm juhtum, kus teda tahetakse panna vangi ennem, kui tema suhtes asja arutama hakatakse – jääb mulje, et paneme vangi ära ja siis mõeldakse, mida temaga edasi teha.

See dünaamika – ametnikud nimetavad ajakirjanikke vaenlasteks ja tõrjuvad kontrolli – on murettekitav igas demokraatias. Kogu Euroopas ja mujal hoiatavad ajakirjandusvabaduse kaitsjad meediavabaduse laiemast allakäigust. Hiljutine Guardiani raport (aprill 2026) dokumenteeris, et Euroopa Liidus seisavad ajakirjanikud silmitsi üha rohkemate ähvarduste ja õigusliku ahistamisega ning mõnes riigis laimavad poliitikud avalikult väljaandeid kui „välispropagandat“.

Euroopa Kodanikuvabaduste Liit hoiatas, et meediavabadus on mandril „pideva rünnaku all“. Ka Ameerika Ühendriikides märgivad ajakirjandusvabaduse organisatsioonid murettekitavat trendi: RSF-i maailma ajakirjandusvabaduse indeks langes 2026. aastal 25 aasta madalaimale tasemele, osaliselt „vaenuliku poliitilise retoorika tõttu ajakirjanike suhtes“ ning „SLAPP“-hagide ja liiga laialt sõnastatud „riikliku julgeoleku“ seaduste plahvatusliku kasvu tõttu, mida kasutatakse ajakirjanike vaigistamiseks.

Kuigi Eesti on maailma halvimate riikide (Venemaa, Ukraina) stsenaariumide kõrval kaugel, rõhutavad need mustrid, kui kergesti võib „neljanda võimu“ rolli õõnestada. Venemaal – terava kontrastina – vangistatakse ajakirjanikke avalikult (2026. aasta aprilli seisuga oli 48 ajakirjanikku trellide taga) nende kajastuste tõttu ning meediaruum on tugevalt kontrollitud. Ukrainas tekitas aga väidetav niinimetatud „võltsuudiste“ seaduseelnõu 2024. aastal hirme ajakirjanduspiirangute ees. Need näited näitavad, et paljude riikide valitsused, alates juurdunud autokraatiatest kuni kaasaegsete demokraatiateni, maadlevad teisitimõtlemise piiridega.

“Eesti õiguseliidi juhtum on tähelepanuväärne, sest nad ei ole valitud rahva poolt.”

Eesti õiguseliidi juhtum on tähelepanuväärne, sest nad ei ole valitud rahva poolt. Nad on ametisse saanud nimetamise teel, kuid foorumil kujutasid nad end kaitsvaks „autoriteediks“, kes soovib piirata seda, mida kriitikud nende kohta öelda võivad.

Tavakodanikele ja sõltumatule meediale näib see katsena kehtestada neljas võimuharu – selline, mida ei kontrollita valimiskastis ning mis nüüd ei talu ajakirjanduslikku kontrolli enda üle.

Nagu üks Eesti kommentaator hoiatas: „kui keegi peab ennast Autoriteediks (ilma igasuguse demokraatliku mandaadita) ega suuda taluda kriitikat ebaprofessionaalse töö eest, siis võib ta hakata kasutama samu meetmeid, mida kasutatakse ajakirjandust vaigistavates riikides nagu Venemaa või isegi Ukraina.“ Tõepoolest, nende hoiak – viidata SLAPP-hagide retoorikale ja vihjata advokaatide vastu suunatud „füüsilistele ähvardustele“ (mida äärmuslikud veebilehed sageli levitavad) – peegeldab režiimide taktikaid, mis õõnestavad ajakirjandust.

Vastupidiselt sellele kasutavad tavalised eestlased, kes võtavad sõna (kanalites nagu Fonte.News, Rahvuslik Teataja, Vanglaplaneet, Telegram.ee, Uued Uudised, Faktivalgus, jne), lihtsalt põhiseadusega tagatud vabadusi. Need väljaanded on korduvalt avaldanud üksikasjalikke süüdistusi kohtunike või prokuröride võimaliku väärkäitumise kohta, toetudes dokumentidele (olenemata sellest, kas keegi nõustub nende poliitikaga või mitte). Näiteks on Fonte.News avaldanud kümneid paljastusi Sirbi paneelis nimetatud isikute kohta – tuues välja kohtudokumente või ametlikke toimikuid ning osutades faktilistele vastuoludele. Nende refrään on „rahvas ütleb“ ning nad loetlevad iga juhtumi, milles need ametnikud väidetavalt eksisid. Ka Uued Uudised avaldas pealkirju, mis süüdistasid prokuratuuri vigade tunnistamises Pihlakodu juhtumis. (Ühes sellises loos tsiteeriti Astrid Asit ennast tunnistamas vajadust uurimine uuesti avada.)

Sõltumata sellest, kas keegi usaldab neid alternatiivmeedia väljaandeid või mitte, ei saa sellise terava kriitika hulka lihtsalt ignoreerida. Isegi “tõsiseltvõetavad” riiklikud väljaanded on dokumenteerinud ametkondade eksimusi. Väita, et igasugune kriitika riigiametnike suhtes on ebaseaduslik, pööraks sõnavabaduse eesmärgi pea peale. Kohtunike ja prokuröride roll on teenida õiglust ning nad peavad olema avalikkuse ees vastutavad. Nagu Haagi kohus kinnitas, ei ole võimude ülesanne tõmmata ennetavaid piire sellele, mida ajakirjanikud uurida tohivad.

Käimasolev vaidlus ei seisne seega „neljandale võimule“ loa andmises oma kriitikuid kahjustada ja vaigistada; küsimus on meeldetuletuses valitud juhtidele ja sõltumatutele institutsioonidele, et ükski ametnik ei seisa kontrolli kohal. Eesti põhiseadus ja Euroopa inimõiguste konventsiooni kaitsed nõuavad, et ajakirjanikel oleks lubatud kritiseerida isegi mõjukaid kohtunikke ja prokuröre, eriti siis, kui tõendid viitavad võimalikele rikkumistele. Siiguri, Asi ja nende kolleegide hiljutised märkused – mida paljud näevad katsena liigitada igasugune uuriv ajakirjandus karistatavaks „rünnakuks“ – on vastuolus nende õigusnormidega.

Kokkuvõtvalt

Euroopa Liit liigub vastupidises suunas: 2024. aastal vastu võetud anti-SLAPP direktiiv on mõeldud kaitsma ajakirjanikke ja avalikus arutelus osalejaid kuritarvituslike hagide eest, mitte suurendama võimukandjate võimalusi kriitikuid menetlustega kurnata. Euroopa Komisjon rõhutab, et SLAPP-id on suunatud eelkõige ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate vastu ning direktiiv peab andma neile menetluslikke kaitseid.

USA-s on avaliku võimu kriitika kaitse ajalooliselt tugev. Ülemkohtu lahendis New York Times v. Sullivan kehtestati põhimõte, et avalik ametnik ei saa laimuhagis võita pelgalt ebameeldiva või eksliku kriitika tõttu; ta peab näitama tegelikku pahatahtlikkust ehk teadmist vale kohta või hoolimatut ükskõiksust tõe suhtes.

Venemaa näide hoiatab, kuhu “autoriteedi kaitsmine” võib viia. RSF-i andmetel on sõltumatu meedia üks peamisi “välisagentide” seaduse sihtmärke ning seda kasutatakse tsensuuri tööriistana. 2025. aastal mõisteti Venemaal neli ajakirjanikku 5,5 aastaks vangi väidetavate Navalnõi liikumise seoste tõttu.

Eesti ei ole Venemaa. Kuid oht algab harva suurte deklaratsioonidega. See algab sõnadest nagu “autoriteet”, “riik peab appi tulema”, “veebilehed kinni panna”, “must nimekiri” ja “võib-olla ei peaks kõigile vastama”. Kui need mõtted tulevad kohtunikelt, prokuröridelt ja advokaatidelt, peab avalikkus olema eriti tähelepanelik.

Õigusriik ei tähenda ametnike puutumatust kriitika eest. Õigusriik tähendab, et ka kohtunik, prokurör ja advokaat peavad taluma teravat avalikku kontrolli, eriti kui nende otsused puudutavad inimeste vabadust, vara, mainet ja elu. Laim ja ähvardused tuleb tõkestada. Kuid uurivat ajakirjandust, alternatiivmeediat ja kodanike kriitikat ei tohi samastada kuritegeliku rünnakuga.

Kokkuvõttes peavad uurivad ajakirjanikud ja kodanikud, kes tõstatavad küsimusi õigussüsteemi kohta, saama jätkata oma tööd hirmuta.

See valvekoera – vabad sõltumatud ajakirjanikud – roll on demokraatia jaoks hädavajalik. Mõiste „neljas võim“ peaks olema rahvas – vabad eestimaalased (põliseestlased), vaba sõltumatu ajakirjandus ja peaks olema mõeldud teiste võimuharude kontrollimiseks. Sirbi loost saan mina aru, et hetkel tahab iseennast autoriteetideks pidav grupeering hakata kontrollima ja vaigistama rahvast ja vaba sõna levitavaid ajakirjanikke.

Kui õiguskutse hakkaks ennast pidama uueks kontrollimatuks haruks, mis vaigistab teisitimõtlemise, riskiks Eesti õõnestada just sedasama õigusriiki, mida ta väidetavalt kaitseb.

Milleks meile tänavatele sellised plakatid, kui süsteem teeb kõike vastupidi? Kas see on Satiir või tõsi:

Selle kontrollimatu haru tegevuse tõttu võib Eesti tühjaks joosta elusatest eestlastest loojatest ja jäävadki alles võõrkeelsed (tihti harimatud) migrandid – see oleks nagu “21 sajandi eestlaste küüditamine”. See FB postitus kirjeldab selgelt tänast Eesti olukorda – inimesed lähevad ära, sest vaba sõna, vaba loomine ja vabadus elule on piiratud või mõnele lausa keelatud:

Käesolev minu analüüs, mis tugineb kohtuotsustele ja ajakirjandusvabaduse raportitele, on mõeldud hoiatusena: demokraatia (loe: vabade suveräänsete eestlaste õiglane, inimlik ja vaba Eestimaa) sõltub kriitika lubamisest, mitte selle vaigistamisest. Poliitikud ja ametnikud peaksid sellele tähelepanu pöörama enne, kui vaba ajakirjanduse suhtes rakendatakse veel rohkem põhjendamatuid piiranguid.

Allikad: Ülaltoodud väidete kinnitamiseks on kasutatud vabalt internetist leitud uudisraporteid ja ametlikke dokumente. Vt näiteks kajastusi Pihlakodu ja Krachti juhtumitest ning aruandeid ajakirjandusvabaduse probleemide kohta Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. (Viited on toodud tekstis.)

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe lisaks seotud teemadel, nimed korduvad mitmes protsessis:

Kas kohtunik Reena Lember läheb viieks aastaks vangi, sest hammustas politseiametnikku?

Intsident leidis aset 25. aprillil 2026. Politsei sai teate naisest, kes oli vanalinnas turvatöötaja peale ärritunud. Pärast vestlust otsustasid politseinikud naise koju toimetada, kuid politseibussi juurde liikudes muutus olukord pingeliseks.

Politsei teatel osutas naine vastupanu, solvas ametnikke ning hammustas üht patrullpolitseinikku.

Hiljem selgus, et kõnealune naine oli Harju maakohtu kohtunik Reena Lember, endise nimega Reena Nieländer.

Pärast juhtunu avalikuks tulekut pöördus Lember kolleegide poole kirjaga, milles väljendas kahetsust ja kinnitas, et teeb uurimisega koostööd.

„Ma ei tea selle sündmuse täpseid üksikasju, need selgitab välja uurimine,“ kirjutas Lember. „Osutan menetlejatele igakülgset abi, sest minu suur soov on ka välja selgitada, mis täpselt juhtus ning mis põhjusel juhtus. Mul on väga kahju, et selline sündmus toimus.“

Samuti palus ta kolleegidelt vabandust avalikkuses tekkinud spekulatsioonide pärast.

„Mul väga kahju, et olen Teid kolleegidena ühel või teisel viisil asetanud ebameeldivasse olukorda. Palun siiralt andestust!“

Lember kinnitas, et jätkab esialgu kohtunikuna töötamist.

Prokuratuur alustas kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 274 järgi, mis käsitleb vägivalla kasutamist ametikohustusi täitva võimuesindaja vastu. Seadus näeb sellise teo eest ette kuni viieaastase vangistuse.

Juhtum on tekitanud avalikkuses tugevaid reaktsioone ka seetõttu, et kohtunik Reena Lember on varem olnud mitmete vastuoluliste kohtulahendite keskmes. Fonte.News on avaldanud kriitilisi artikleid tema varasemate otsuste kohta ning toonud välja juhtumeid, kus kõrgema astme kohus on tema lahendeid muutnud.

Fonte.News peatoimetaja Veiko Huuse on varem kritiseerinud Lemberi otsuseid kohtuvaidlustes, mis puudutasid tema hinnangul sõnavabaduse piiramist. Huuse hinnangul oli üks kohtulahenditest põhiseadusega vastuolus.

Olukorrale lisab tähelepanu detail, et kohtuniku kinnipidamine toimus sama kortermaja ees, kus Veiko Huuse elab.

Kas tegemist on pelgalt juhusega või „karma tagasilöögiga“, nagu sotsiaalmeedias juba küsitakse — sellele annab iga lugeja oma vastuse.

“See on näide, kuidas Kõiksus tegeleb inimolenditega, kelle igapäevased tegevused pole Kõiksusega kooskõlas. Kõiksus loob olukordi, mis õpetavad seda eksinud inimest ja kui see inimene saab aru, siis muudab oma suhtumist, kui mitte, tulevad uued õpetused.”

Kas Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo võtab vastutuse ja astub tagasi?

Lisatähelepanu on juhtum saanud ka põhjusel, et Reena Lemberi otsene juht Harju maakohtus on Liina Naaber-Kivisoo, kelle nimi on samuti viimastel aastatel sattunud meediakajastuste keskmesse. Eriti teravalt on kriitikat teinud meedia väljaanne Fonte.News, mille hinnangul on mitmetes kohtuvaidlustes ilmnenud nn SLAPP-tunnused ehk strateegilised kohtuasjad kriitikute vaigistamiseks.

Näiteks on Fonte.News kajastanud juhtumeid, mis puudutavad rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urmi kohtuvaidlusi ning väitnud, et kohtusüsteemi kasutatakse kriitiliste häälte survestamiseks. Need väited on aga meediaväljaannete ja osapoolte hinnangud.

Seetõttu küsitakse nüüd sotsiaalmeedias ja kommentaariumides üha teravamalt: kas Harju maakohtus on tekkinud laiem usalduskriis? Ning kas järjestikused skandaalid ja vastuolulised kohtulahendid viitavad lihtsalt juhustele või sügavamatele probleemidele kohtusüsteemi sees?

Mõned kriitikud on koguni irooniliselt küsinud, kas Harju maakohtus levib mingi „viirus“, mis paneb kohtunikud reaalsustaju kaotama ja avalikkuse usaldust õõnestama. Loomulikult on tegemist emotsionaalsete hinnangute ja avaliku debati osaga, mitte faktiväitega.

Juhtumi muudab veelgi tähelepanuväärsemaks asjaolu, et Reena Lember peeti kinni täpselt selle kortermaja ees, kus elab Fonte.News peatoimetaja Veiko Huuse — mees, kes on aastaid avalikult kritiseerinud nii Lemberit kui ka tema kohtulahendeid.

Huuse hinnangul keelas Lember talle varasema kohtulahendiga põhiseadusvastaselt sõnavabaduse.

Kas tegemist on saatuse iroonilise kokkusattumusega või millegi enamaga, jääb juba avalikkuse tõlgendada. Praegu jätkub ametlikult siiski üksnes kriminaaluurimine, mille lõplikud järeldused pole veel teada.

Praegu on aga üks kindel: uurimine alles käib ning lõpliku hinnangu Reena Lemberi võimaliku süü kohta saab anda ainult kohus.

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Tõde ja Õigus Eestis: tapjad on vabaduses, aga kriitikud ja satiirikud pannakse vangi

Jääb mulje, et kui ajakirjanik on Delfi, Eesti Ekspress, Postimees, ERR palgal, siis kriitika ja satiir avaliku huvi huvides ja avalike riigiteenistujate vastu on lubatud (isegi valeväidete ja faktivigadega) aga kui ajakirjanik pole nende eelpool nimetatud meediaettevõtete palgal, siis on kriitika ja satiir (isegi tõendite ja faktidega) keelatud ning pannakse vangi. Selle kinnituseks link postimehest: https://www.postimees.ee/8459670/riigikogulasest-puidutoostur-tarmo-tamm-kaotas-postimeest-hagedes-ka-ringkonnakohtus

Uued Uudised kirjutavad tühistamise “kultuurist” Eestis, kus vihjed on meediakanalitele, mis on teinud Fonte.News allikate järgi “koostööd” kohtute ja prokuratuuriga SLAPP skeemitamistes:

Annika Urmi, Eneke Rootsi, Veiko Huuse, Kristiina Heinmetsa ja Kristi Loigo lugudes korduvad samad märksõnad: tapmisähvardused, menetlemata jäetud avaldused, SLAPP-laadsed hagid, kohtuekspertiisi vaidlused ning samade ametnike ja kohtunike nimed. Ühes uudisekanalis väidetakse, et 2025. aastal sai Annika Urm ühe nädalaga üheksa ja ühe kuuga 27 ähvardavat kirja, kuid politsei ei alustanud kriminaalmenetlust. Sama artikli järgi on ähvardusi saanud ka Veiko Huuse ja teised isikud ning allikas seostab mustrit Indrek Meltsasega, kuid see seos vajab sõltumatut tõendamist.

Nendes ja paljudes teistes juhtumites jääb silma see, et massilised tapmisähvardused on jäänud uurimata. Kuid Eestis seadus ütleb: Eesti KarS § 120 järgi on tapmisega ähvardamine karistatav, kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Kuna ohvritele on tehtud süstemaatliselt ja korduvalt tapmisähvardusi, on tungitud kallale koduukse ees, siis siin on põhjendatud kartus, et tapmine viiakse täide.

Eneke Rootsi juhtum on allikates esitatud kui näide sellest, kuidas väidetav ohver muutub menetluses süüdistatavaks. NewsChanneli artiklis väidetakse, et kohtunik Mairi Heinsalu ja prokurör Toomas Tomberg panid Rootsi vangi tema vaigistamiseks ning et 23-leheküljeline määrus valmis väidetavalt 15 minutiga. Kui see ajaraam vastab tõele, vajab see sõltumatut kontrolli, sest selline asjaolu tõstataks küsimuse, kas otsustus oli tegelikult sisuline või juba ette kujunenud.

Kohtuekspertiisi teema on eraldi riskikoht. Fonte.Newsi artikli pealkiri “Kui ekspertiis muutub tõendi asemel otsuseks” viitab probleemile, kus eksperdiarvamus ei toeta enam kohut, vaid hakkab sisuliselt asendama kohtulikku hindamist. Kui samad eksperdid või sama ekspertiisimuster korduvad eri kriitikute asjades, on avalik huvi ilmne: kas ekspertiis on sõltumatu tõend või menetluslik tööriist ebamugavate inimeste neutraliseerimiseks?

Kristiina Heinmetsa juhtumit kirjeldavad allikad kui juriidilise surve ja liikumisvabaduse piiramise näidet. NewsChanneli viimaste postituste loendis on viide artiklile, mis käsitleb kohtunik Anu Uritami ja Kristiina Heinmetsa juhtumit kui “juriidilise vägivalla” tõendit. Kristi Loigo puhul väidavad allikad, et pikaajaline meedia- ja õiguslik surve viis inimese hävitamiseni; selliseid väiteid tuleb avaldada ettevaatlikult, eristades dokumenteeritud sündmusi ja autorite hinnanguid.

Küsimus ei ole ainult konkreetsetes inimestes. Küsimus on selles, kas Eestis on tekkinud süsteem, kus avaliku võimu kriitikuid menetletakse jõuliselt, aga nende vastu suunatud ähvardusi ei uurita samaväärse tõsidusega. Kui ähvarduskirjad on olemas, kui avaldused on tehtud, kui korduvad samad nimed ja kui menetlused lõpetatakse ilma nähtava sisulise uurimiseta, siis peab avalikkus küsima: kas õiguskaitse kaitseb kannatanuid või institutsiooni mainet?

Tihti on kohtuvõit pigem kaotus, sest “võitja” peab ise oma rahaliste kuludega hakkama saama ja vastaspoolelt neid sisse ei nõuta, kuigi peaks. Sellest kirjutas hiljuti üks advokaat.

Ajalooline paralleel: kriitikute vaigistamine läbi ajastute

Kriitikute vaigistamine ei ole uus nähtus ega ühe riigi eripära — see on võimumehhanism, mille juured ulatuvad antiikaega. Juba Rooma impeerium ajal võis võimu kritiseerimine tähendada pagendust, vangistust või isegi hukkamist. Dissidentlus ei olnud talutav, sest see ohustas kehtivat korda.

Sarnane muster kordus 20. sajandil Nõukogude Liidu okupatsiooni Eestis perioodil, mil KGB kasutas jälgimist, ähvardusi ja sunnimeetmeid, et vaigistada teisitimõtlejaid. Avalik kriitika võis lõppeda vangilaagri, sundravi või sotsiaalse hävitamisega.

Ka tänapäeval ei ole see kadunud. Venemaa kontekstis on korduvalt tähelepanu juhitud juhtumitele, kus Vladimir Putin kriitikud on sattunud surve, vangistuse või seletamatute surmade alla. Samuti on Ukraina sõda kajastanud ajakirjanikud seisnud silmitsi rünnakute ja kadumistega.

Koroonapandeemia ajal COVID-19 kerkis esile uus dimensioon: mitmes riigis väitsid kriitikud, et neid marginaliseeriti, tsenseeriti või eemaldati avalikust debatist, kui nad kahtlesid ametlikes narratiivides.

Ajakirjandusvabaduse piirangud ei piirdu vaid konfliktipiirkondadega. Riigid nagu Hiina, Türgi, Araabia Ühendemiraadid, aga ka näiteks Valgevene ja Iraan on rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul keskkonnad, kus ajakirjanikke ja kriitikuid piiratakse, jälgitakse või karistatakse.

Ajalooline muster on selge: sõltumata ajastust või riigikorrast kipub võim reageerima kriitikale mitte alati argumentidega, vaid kontrolli ja vaikimise kaudu. Küsimus ei ole ainult selles, kas see toimub — vaid kuidas ja millisel määral on ühiskond valmis seda märkama ja sellele vastu seisma.

Seda lugu ei saa lõpetada kohtuotsusega, sest ajakirjanik ei ole kohus. Kuid ajakirjanik saab esitada avaliku huvi küsimuse: miks saavad kriitikud karistada kiiremini kui ähvardajad uuritud? Seni, kuni neile küsimustele ei vastata dokumentide, menetlusotsuste ja sõltumatu kontrolliga, jääb õhku kõige raskem küsimus: kui see ei ole organiseeritud ametkondlik vaikimine, siis mis see on?

Päeva lõpuks tekib ikka ja jälle küsimus(ed): Kas Eesti on üldse kunagi õiglane, päriselt vaba ja demokraatlik (loe: suveräänne vabade inimestega õigusriik) Riik olnud? NSVL (CCCP) ajast jäänud võimu ja jõumustrid pole kuhugile kadunud aga Eesti poliitikud kiruvad Venemaad, kui terroristliku ja demokraatiata riiki. “Pindu teise silmas nähakse aga palki enda silmas ei näe.”

Mis sina lugeja arvad, kas Eestist on võimalik luua õiglane vabade rahvaste maa, kus kõigile kehtib tingimusteta sõna vabadus, arvamuse vabadus ja vabadus elule?

On vaja teha kollektiivne otsus: Kas Eestis kehtib põhiseadus või ei kehti?

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Artikli koostamisel on kasutatud allikaid, mis on vabalt internetist leitavad:

https://newschannel.news/kohtunik-anu-uritam-ja-kristiina-heinmets-jargmine-toend-juriidilise-vagivalla-ja-eesti-kohtususteemi-kallutatuse-kohta

https://newschannel.news/kelmid-advokaadid-andra-olm-ja-karmen-turk-avaldavad-kinniste-kohtuistungite-detaile-ajakirjandusele

https://newschannel.news/eesti-kohtususteem-mairi-heinsalu-ja-prokuror-toomas-tomberg-kurjategijad-jooksevad-ringi-ja-ohvrid-pannakse-vangi

https://newschannel.news/seadusevastaselt-tegutsev-kohtunik-mairi-heinsalu-23-lehekulge-maarust-15-minutiga-ehk-kuidas-aeg-kohtus-tootab

https://newschannel.news/kuidas-kohtunikud-mairi-heinsalu-grete-vahtra-rikuvad-ohrvite-oigusi-ja-viivad-ellu-advokaadiburoo-triniti-slapp-haigisid-2

https://newschannel.news/kuidas-kohtunikud-mairi-heinsalu-grete-vahtra-rikuvad-ohrvite-oigusi-ja-viivad-ellu-advokaadiburoo-triniti-slapp-haigisid

https://newschannel.news/kuidas-margus-linnamae-juri-pihel-karmen-turk-maarja-pild-tapsid-jan-ja-kristi-loigo-juriidilise-vagivallaga-slapp

https://newschannel.news/voru-politsei-tarvo-nogesmae-maido-mustimets-viisid-inimese-vangi-sotsiaalmeediapostituse-eest-16-10-2025

https://newschannel.news/kohtunikud-liina-naaber-kivisoo-marju-persidskaja-vallo-kariler-tarmo-tina-ja-mihkelson-oiguse-asemel-korruptiivne-vaikimine

https://newschannel.news/kuuuurija-elu24-avaldatud-valevaited-25-s-artiklis-on-kelmus-toimepanijad-katrin-lust-maarja-pild-freiberg-karmen-turk

https://newschannel.news/perh-psuhhiaater-dr-evelin-eding-on-riikliku-korruptsiooni-tooriist-susteem-tellib-ekspert-taidab

https://newschannel.news/kuidas-trinity-buroo-advokaadi-karmen-turki-sabarakk-maarja-pild-freiberg-sai-auhinna-advokatuurist-lojaalse-kurjategijana

https://newschannel.news/kohtunik-liina-naaber-kivisoo-valetas-vande-all-ja-kaivitas-slapp-protsessi-ohvri-vaigistamiseks

https://newschannel.news/kuidas-prokuror-toomas-tomberg-karmen-turk-maarja-pild-margus-linnamae-kaie-almere-vaigistavad-ohvreid-slapp-kaebustega-eesti-kohtususteemis

https://newschannel.news/karolin-soo-tegi-kuriteo-astrid-asi-kaitseb-kohtuniku-ja-prokuror-toomas-tomberg-kirjutab-alla

Ja siis sünnib otsus.

Formaalsetel alustel on kõik korrektne:
on ekspertiis, on tõendid, on menetlus.

Aga üha sagedamini kerkib küsimus:

mis juhtub siis, kui ekspertiis ei ole tegelikult täielik, objektiivne ega kõiki tõendeid arvestav?

Kui ekspertiis muutub tõendi asemel otsuseks: kuidas kohtuekspertiisi vead võivad viia ebaõiglase kohtumõistmiseni

See artikkel on uuriv analüüs kohtuekspertiisi rollist Eesti kriminaalmenetluses

Ekspertiis kui tõend – või kui otsus?

Inimesed mäletavad covid pandeemia aega, kus kasutati tuntud “eksperte” selleks, et covidi vaktsiini narratiiv inimkonnale peale suruda. Sellist “tuntud ekspertide” nimedega “ekspertiise” kasutatakse tihti kohtusüsteemis, et võim saaks näidata oma “tõelist palet”.

Kuidas ekspertiise võltsitakse ja SLAPP taktikat inimeste vaigistamiseks kasutatakse, saad kuulata ühelt tuntumalt SLAPP ohvrilt, Jüri Linalt:

Kohtuekspertiisi roll on selge:
anda kohtule eriteadmiste põhjal hinnang.

See ei ole otsus.

See ei ole tõde.

See on üks tõend teiste seas.

Aga praktikas toimub sageli midagi muud.

Ekspertiis muutub:

• kõige kaalukamaks tõendiks
• vahel ainsaks sisuliseks aluseks
• mõnikord isegi vaikivaks otsuseks

Kui ekspertiisi lõpus seisab:

“isik on võimeline osalema menetluses”

siis kipub see kujunema faktiks.

Küsimata jääb:

“mille põhjal see järeldus tehti?“

Uuriv muster: kui olulised tõendid jäävad kõrvale

Mitmete juhtumite analüüs näitab korduvat mustrit ja tuntud ekspertide nimed (dr. Evelin Eding ja dr Tanel Vaas) korduvad.

Eksperdi käsutuses on:

• digiloo andmed
• ravivate arstide hinnangud
• erakorralised pöördumised
• diagnoosid ja raviplaanid

Aga ekspertiisis:

• neid ei analüüsita
• neid ei võrrelda
• neid ei põhjendata

Halvimal juhul:
neid lihtsalt ei käsitleta

See ei ole enam meditsiiniline hindamine.

See on tõendite selektiivne kasutamine.

Diagnostiline lõks: kui minevik määrab oleviku

Psühhiaatrias on tuntud nähtus nimega:

diagnostiline ankurdumine

See tähendab, et: varasem hinnang või test hakkab määrama kogu edasist diagnoosi.

Isegi siis, kui hilisemad andmed näitavad muutust.

Kui ekspertiis tugineb:

• aastaid vanadele testidele
• ilma värske seisundi analüüsita

siis ei hinnata enam inimest hetkes,
vaid hinnatakse tema minevikku.

Kõige kriitilisem küsimus, mida sageli ei küsita

Kohtuekspertiisi keskne küsimus ei ole:

“kas inimene on võimeline osalema”

vaid:

mis juhtub, kui ta osaleb.

Kas:

• tekib tervisekriis?
• seisund halveneb?
• inimene suudab istungil keskenduda?

Paljudes ekspertiisides puudub:

• riskihinnang
• koormustaluvuse analüüs
• ägenemiste prognoos

Ja see on koht, kus süsteem hakkab logisema.

Üks lause, mis võib otsustada saatuse

Kui kompleksne terviseseisund taandatakse lausele:

“isik on võimeline osalema menetluses”

siis kaob ära kogu kontekst.

Sest tegelik küsimus on alati:

• mitu tundi?
• millise stressiga?
• milliste pausidega?

Kui sellele ei vastata,
siis ei ole ekspertiis sisuliselt kasutatav.

Päriselu tagajärjed

Dokumentidest ja juhtumitest joonistub välja konkreetne muster:

• ekspertiis lubab täiskoormust
• kohus määrab täiskoormuse
• järgneb tervisekriis

See ei ole hüpoteetiline.

Need on:

• kiirabi väljakutsed
• teadvusekaod
• psüühilised kokkuvarisemised

Mõnel juhul ka:
püsiv töövõime kaotus ja isegi surm.

Kui kohus ei kontrolli ekspertiisi

Seaduse järgi peab kohus:

• hindama kõiki tõendeid
• kontrollima ekspertiisi
• vajadusel määrama uue ekspertiisi

Aga praktikas:

• eksperte ei küsitleta
• vastuolusid ei lahendata
• ekspertiisi ei analüüsita

Ja tekib olukord, kus:

kohus ei otsusta – vaid järgib ekspertiisi.

Süsteemne risk: usaldus vs kontroll

Avalikus ruumis on ilmunud ka kriitilisi käsitlusi, kus väidetakse, et ekspertiisi kasutatakse vahel süsteemselt narratiivi kinnistamiseks – SLAPP strateegia (Euroopa Liidus keelatud).

Näiteks ühes artiklis väidetakse, et:

eksperdid täidavad tellimust, mitte ei tee sõltumatut analüüsi

Need väited ei teki niisama ja tühjalt kohalt.

Aga need näitavad midagi olulist:

usaldus süsteemi vastu ei ole enam iseenesestmõistetav.

Mis juhtub, kui kontroll kaob?

Kui:

• ekspert ei põhjenda
• kohus ei kontrolli
• vastuolusid ei lahendata

siis muutub ekspertiis:

kontrollimatuks võimuks

Ja see võib viia:

• vale järelduseni
• vale otsuseni
• äärmuslikul juhul
  vabaduse kaotuseni, eluaegseks invaliidiks või koguni ootamatu surm.

Järeldus: ekspertiis peab vastama samadele standarditele kui kohtumenetlus

Ekspertiis ei saa olla erand.

Ta peab:

• arvestama kõiki tõendeid
• selgitama vastuolusid
• olema kontrollitav

Kaks kriitilist põhimõtet

1. Ekspertiis peab olema terviklik, mitte valikuline
2. Kohus peab ekspertiisi kontrollima, mitte usaldama automaatselt

Minu lõppsõna

Õiglane kohtumõistmine ei tähenda,
et eksperdid ei tohi eksida.

See tähendab:

et nende eksimused ei tohi jääda kontrollimata!

Sest hetkel, kui ekspertiisi ei kontrollita,
ei ole see enam tõend.

See on otsus.

Ja otsuseid ei tohi teha ilma kontrollita.

Märkus: Kui sul on kogemus või info sarnaste juhtumite kohta, kirjuta toimetusele.
Uuriv ajakirjandus sünnib siis, kui inimesed julgevad rääkida.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe sarnastel teemadel lisaks:

Kas on Korruptsioon selles loos, kuhu segatud kohtunik, advokaat, ametnik, kohtutäitur

Kogu selle looga on avaliku tähelepanu ja korruptsiooni kahtluse alla sattunud:

Ahti Kuuseväli – on kohtunik, kelle ebaõiglased otsused ja määrused kõrgem kohus tühistas

Urmas Volens – endine riigikohtunik, lahkus 2025 lõpp, nüüd on Nove advb. advokaat. Loe SIIT ühte tema korrupsioonimaigulist käitumist. (Ootamatult lahkus sellelt 3D Maalt 26.02.2026, 49 aastaselt, uuesti õppima ja meenutama, mis on hinge roll ja ülesanded)

Margrit Pitkve – endine lastekaitse “spetsialist”, kelle ebaõiglane tegevus koos kohtutäituri Risto Sepp’aga viis lapse kinnisesse turvakeskusesse.

Maarja Pild-Freiberg – vandeadvokaat, lapse isa poolt palgatud

Karmen Turk – vandeadvokaat, lapse isa poolt palgatud

Andra Olm – advokaat, lapse isa poolt palgatud

Helen Hääl – advokaat, lapse isa poolt palgatud

Risto Sepp – kohtutäitur

Astrid Asi – peaprokurör, endine kohtunik

Kadi Sitska – riigi poolt määratud lapse kaitsja

Sulev Vedler – Eesti Ekspress ajakirjanik

Nende konkreetsete inimolendite tegevusest saad rohkema ülevaate siit:

Algfaasis tuginesid ametkondlikud ja kohtumenetluse käigus tehtud sammud eelkõige sellele, et kohtulahendi täitmine peab olema tagatud ning lapsega seotud otsused tehakse menetlusraamides. Samal ajal kirjeldas ema avalikes pöördumistes olukorda, kus lapse turvatunne ja side emaga said tema hinnangul tugevalt kahjustada. Isa ja tema esindajad seevastu rõhutasid avalikes seisukohtades, et väited vägivallast ei vasta tõele, et täitetoiming toimus ametnike juuresolekul ning et laps vajab võimalust suhelda mõlema vanemaga.

Järgnevatel kuudel liikus juhtum edasi etapist etappi: lisandus ametkondlikku järelkontrolli, avalikkusesse jõudsid viited õiguskantsleri tähelepanekutele lapse üleandmise ettevalmistamise ja suhtluskorra praktiliste küsimuste kohta ning vaidlus jätkus nii kohtumenetluses kui ka osapoolte avalikes selgitustes. Tekkis pilt, kus sama juhtumi käsitlus ei püsinud kogu aeg ühesugune: aja jooksul muutusid rõhuasetused, hinnangud ning praktikad, mida osapooled tajusid kord jäigemana, kord paindlikumana.

Oluline pööre saabus 2025. aasta novembris, kui kõrgema astme kohus tühistas varasemad otsused (osapoolte avalike väidete kohaselt) ning juhtumi suund muutus. Selline areng näitab, et õigussüsteemis toimib järelevalve ja edasikaebamise mehhanism — kuid samal ajal toob see esile ka koha, kus süsteemi nõrkus muutub inimese jaoks väga konkreetseks: kui vaidlus kestab pikalt ja otsused vahepeal muutuvad, võivad tagajärjed olla osapooltele juba pöördumatult rasked.

Selle loo juures ei ole keskne mitte ainult juriidiline tulemus, vaid ka hind, mida protsess nõuab. Pikaajalised hooldusvaidlused võivad tekitada lapsele ja vanemale vaimset pinget, mõjutada tervist, katkestada tavapärast elukorraldust ning tuua kaasa märkimisväärseid kulusid. Isegi siis, kui mõni otsus hiljem muutub või tühistatakse, ei “tühistu” automaatselt see aeg, stress ja ebakindlus, mida laps ja vanem vahepeal läbi elavad.

Lisaks tuleb arvestada, et vaidlused ja nendega seotud menetlused ei pruugi olla lõppenud ka siis, kui varasemad otsused tühistatakse — protsessid võivad jätkuda teistes vormides, uute taotluste, hinnangute ja korralduste kaudu. Seetõttu on selle juhtumi üks suuremaid küsimusi laiem: kuidas tagada, et lapse huvid oleksid kaitstud nii sisuliselt kui ajaliselt — nii, et menetlus ei muutuks ise lapse heaolu mõjutavaks teguriks.

Kogu selle juhtumi pikem taust, varasemad viited ja kronoloogia – fookuses kohtunik Ahti Kuuseväli:

Kristiina Heinmetsa lapse hooldusõiguse sündmuse läbi Fonte.News toimetaja nägemuse kronoloogilises järjestuses:

Sündmused kronoloogilises järjekorras

26.09.2024

• Avaliku kirjavahetuse põhjal väideti, et Harju Maakohtus tehti määrus esialgse õiguskaitse kohta, millega peatati ema hooldusõigus lapse suhtes ning kohustati laps isale (Aivar Aigro) üle andma (osapoolte esindajate kirja järgi).
• Samas rõhutati, et menetlus oli kinniseks kuulutatud.

30.09–01.10.2024

• Ema (Kristiina Heinmets) avalikes pöördumistes kirjeldati katseid last isale üle anda, mis tema sõnul ei õnnestunud lapse vastuseisu tõttu.

03.10.2024

• Toimus täitetoiming, millest levis avalikkuses video(lõik).
• Isa esindajate avalikus kirjas väideti, et video kujutas täitetoimingu üht lühilõiku, ning et kohtutäitur Risto Sepp salvestas kogu toimingu; nende kirja kohaselt olid kohal kohtutäitur, politseiametnikud, psühholoog ja laste heaolu spetsialist Margrit Pitkve.
• Ema avalikes pöördumistes kirjeldati juhtunut teistsugusena ning rõhutati lapse hirmu ja soovi mitte isaga kaasa minna.

05.10.2024

• Ilmus algne artikkel (esmakordne avaldamine 05.10.2024).
• Samal päeval toimus ema üleskutsel kogunemine Tallinna Lasteturvakeskuse juures (Vana-Pärnu mnt 9a), kus tema eesmärk oli nõuda lapse vabastamist turvakeskusest (ema avaliku üleskutse järgi).
• Fonte.News toimetaja viibis sündmuskohal ning kuulis osapoolte selgitusi.

07.–08.10.2024

• Lisandusid täiendused: avalikud postitused ja väited ametnike tegevuse, lapsega suhtlemise piirangute ning menetluslike küsimuste kohta.
• Avaldati ka isa (Aivar Aigro) pöördumine, milles ta eitas vägivalla kasutamist, rõhutas lapse õigust suhelda mõlema vanemaga ning põhjendas oma seisukohti (isa avaliku pöördumise järgi).
• Ema ja isa esindajate seisukohad olid avalikult selgelt vastandlikud.

10.10.2024

• Avaldati ema avalik kiri, kus ta kirjeldas lapse turvakeskuses viibimist, lapsega suhtlemise raskusi ning oma nägemust juhtunust.
• Avaldati isa esindajate avalik kiri, milles paluti meedial mitte levitada last puudutavat materjali ja toodi välja nende versioon täitetoimingu käigust (sh viited protokollile ja salvestisele).

11.10.2024

• Lisati lugejakiri, mis sisaldas tugevaid hinnanguid erinevate osapoolte ja institutsioonide suhtes. (Selles kokkuvõttes käsitlen lugejakirja kui arvamuslikku teksti, mitte faktiväidet.)

26.10.2024

• Avaldati täiendused, mille kohaselt kohtus ema lapsega Pirita linnaosa valitsuse ruumides kindlaksmääratud tingimustel ja ajaliselt piiratud kohtumise raames (artikli väite järgi).

09.11.2024

• Avaldati õppejõu (Viktor Turkin) kommentaar, mis selgitas üldist kohtupraktikat ja Riigikohtu varasemaid põhimõtteid hooldusõiguse piiramise erandlikkuse kohta.

26.11.2024

• Viidati meediakajastusele, mille järgi õiguskantsler Ülle Madise tuvastas lapse üleandmise ettevalmistamises palju ja märkimisväärseid puudusi.

29.11.2024

• Artiklis väideti, et erikontroll tuvastas ametnike tegevuses rikkumisi (täpne ulatus ja sisu on kontrollitav vastavas raportis, millele tekst viitas).

04.12.2024

• Avaldati ema avalik pöördumine, milles ta tõstatas küsimusi dokumentide kättesaadavuse, suhtluspiirangute ja menetlusliku võrdsuse kohta (väidetena).

11.12.2024

• Artikli täienduse kohaselt tühistati varasemad otsused ning ema ja laps said taas kokku.

05.11.2025

• Tehti sel kuupäeval kohtuotsus, millega varasemad Ahti Kuuseväli otsused tühistati ning lapse olukord lahenes õiglaselt ja õiguspäraselt ema kasuks.

Kogu seda protsessi neutraalselt vaadates tekib paratamult küsimus: Kas kohtunik Ahti Kuuseväli sobib kohtunikuks ja üldse õigussüsteemis tegutsema?

Täiendus selle teemaga seonduvalt 14.02.2026:

See info on avalikust sotsiaalmeedia postitusest Märt Roosna FB “seinalt”:

Jälgime mängu rahus ja valguses.