Kas kohtunik Reena Lember läheb viieks aastaks vangi, sest hammustas politseiametnikku?

Intsident leidis aset 25. aprillil 2026. Politsei sai teate naisest, kes oli vanalinnas turvatöötaja peale ärritunud. Pärast vestlust otsustasid politseinikud naise koju toimetada, kuid politseibussi juurde liikudes muutus olukord pingeliseks.

Politsei teatel osutas naine vastupanu, solvas ametnikke ning hammustas üht patrullpolitseinikku.

Hiljem selgus, et kõnealune naine oli Harju maakohtu kohtunik Reena Lember, endise nimega Reena Nieländer.

Pärast juhtunu avalikuks tulekut pöördus Lember kolleegide poole kirjaga, milles väljendas kahetsust ja kinnitas, et teeb uurimisega koostööd.

„Ma ei tea selle sündmuse täpseid üksikasju, need selgitab välja uurimine,“ kirjutas Lember. „Osutan menetlejatele igakülgset abi, sest minu suur soov on ka välja selgitada, mis täpselt juhtus ning mis põhjusel juhtus. Mul on väga kahju, et selline sündmus toimus.“

Samuti palus ta kolleegidelt vabandust avalikkuses tekkinud spekulatsioonide pärast.

„Mul väga kahju, et olen Teid kolleegidena ühel või teisel viisil asetanud ebameeldivasse olukorda. Palun siiralt andestust!“

Lember kinnitas, et jätkab esialgu kohtunikuna töötamist.

Prokuratuur alustas kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 274 järgi, mis käsitleb vägivalla kasutamist ametikohustusi täitva võimuesindaja vastu. Seadus näeb sellise teo eest ette kuni viieaastase vangistuse.

Juhtum on tekitanud avalikkuses tugevaid reaktsioone ka seetõttu, et kohtunik Reena Lember on varem olnud mitmete vastuoluliste kohtulahendite keskmes. Fonte.News on avaldanud kriitilisi artikleid tema varasemate otsuste kohta ning toonud välja juhtumeid, kus kõrgema astme kohus on tema lahendeid muutnud.

Fonte.News peatoimetaja Veiko Huuse on varem kritiseerinud Lemberi otsuseid kohtuvaidlustes, mis puudutasid tema hinnangul sõnavabaduse piiramist. Huuse hinnangul oli üks kohtulahenditest põhiseadusega vastuolus.

Olukorrale lisab tähelepanu detail, et kohtuniku kinnipidamine toimus sama kortermaja ees, kus Veiko Huuse elab.

Kas tegemist on pelgalt juhusega või „karma tagasilöögiga“, nagu sotsiaalmeedias juba küsitakse — sellele annab iga lugeja oma vastuse.

“See on näide, kuidas Kõiksus tegeleb inimolenditega, kelle igapäevased tegevused pole Kõiksusega kooskõlas. Kõiksus loob olukordi, mis õpetavad seda eksinud inimest ja kui see inimene saab aru, siis muudab oma suhtumist, kui mitte, tulevad uued õpetused.”

Kas Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo võtab vastutuse ja astub tagasi?

Lisatähelepanu on juhtum saanud ka põhjusel, et Reena Lemberi otsene juht Harju maakohtus on Liina Naaber-Kivisoo, kelle nimi on samuti viimastel aastatel sattunud meediakajastuste keskmesse. Eriti teravalt on kriitikat teinud meedia väljaanne Fonte.News, mille hinnangul on mitmetes kohtuvaidlustes ilmnenud nn SLAPP-tunnused ehk strateegilised kohtuasjad kriitikute vaigistamiseks.

Näiteks on Fonte.News kajastanud juhtumeid, mis puudutavad rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urmi kohtuvaidlusi ning väitnud, et kohtusüsteemi kasutatakse kriitiliste häälte survestamiseks. Need väited on aga meediaväljaannete ja osapoolte hinnangud.

Seetõttu küsitakse nüüd sotsiaalmeedias ja kommentaariumides üha teravamalt: kas Harju maakohtus on tekkinud laiem usalduskriis? Ning kas järjestikused skandaalid ja vastuolulised kohtulahendid viitavad lihtsalt juhustele või sügavamatele probleemidele kohtusüsteemi sees?

Mõned kriitikud on koguni irooniliselt küsinud, kas Harju maakohtus levib mingi „viirus“, mis paneb kohtunikud reaalsustaju kaotama ja avalikkuse usaldust õõnestama. Loomulikult on tegemist emotsionaalsete hinnangute ja avaliku debati osaga, mitte faktiväitega.

Juhtumi muudab veelgi tähelepanuväärsemaks asjaolu, et Reena Lember peeti kinni täpselt selle kortermaja ees, kus elab Fonte.News peatoimetaja Veiko Huuse — mees, kes on aastaid avalikult kritiseerinud nii Lemberit kui ka tema kohtulahendeid.

Huuse hinnangul keelas Lember talle varasema kohtulahendiga põhiseadusvastaselt sõnavabaduse.

Kas tegemist on saatuse iroonilise kokkusattumusega või millegi enamaga, jääb juba avalikkuse tõlgendada. Praegu jätkub ametlikult siiski üksnes kriminaaluurimine, mille lõplikud järeldused pole veel teada.

Praegu on aga üks kindel: uurimine alles käib ning lõpliku hinnangu Reena Lemberi võimaliku süü kohta saab anda ainult kohus.

Loe lisaks:

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Tõde ja Õigus Eestis: tapjad on vabaduses, aga kriitikud ja satiirikud pannakse vangi

Jääb mulje, et kui ajakirjanik on Delfi, Eesti Ekspress, Postimees, ERR palgal, siis kriitika ja satiir avaliku huvi huvides ja avalike riigiteenistujate vastu on lubatud (isegi valeväidete ja faktivigadega) aga kui ajakirjanik pole nende eelpool nimetatud meediaettevõtete palgal, siis on kriitika ja satiir (isegi tõendite ja faktidega) keelatud ning pannakse vangi. Selle kinnituseks link postimehest: https://www.postimees.ee/8459670/riigikogulasest-puidutoostur-tarmo-tamm-kaotas-postimeest-hagedes-ka-ringkonnakohtus

Uued Uudised kirjutavad tühistamise “kultuurist” Eestis, kus vihjed on meediakanalitele, mis on teinud Fonte.News allikate järgi “koostööd” kohtute ja prokuratuuriga SLAPP skeemitamistes:

Annika Urmi, Eneke Rootsi, Veiko Huuse, Kristiina Heinmetsa ja Kristi Loigo lugudes korduvad samad märksõnad: tapmisähvardused, menetlemata jäetud avaldused, SLAPP-laadsed hagid, kohtuekspertiisi vaidlused ning samade ametnike ja kohtunike nimed. Ühes uudisekanalis väidetakse, et 2025. aastal sai Annika Urm ühe nädalaga üheksa ja ühe kuuga 27 ähvardavat kirja, kuid politsei ei alustanud kriminaalmenetlust. Sama artikli järgi on ähvardusi saanud ka Veiko Huuse ja teised isikud ning allikas seostab mustrit Indrek Meltsasega, kuid see seos vajab sõltumatut tõendamist.

Nendes ja paljudes teistes juhtumites jääb silma see, et massilised tapmisähvardused on jäänud uurimata. Kuid Eestis seadus ütleb: Eesti KarS § 120 järgi on tapmisega ähvardamine karistatav, kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Kuna ohvritele on tehtud süstemaatliselt ja korduvalt tapmisähvardusi, on tungitud kallale koduukse ees, siis siin on põhjendatud kartus, et tapmine viiakse täide.

Eneke Rootsi juhtum on allikates esitatud kui näide sellest, kuidas väidetav ohver muutub menetluses süüdistatavaks. NewsChanneli artiklis väidetakse, et kohtunik Mairi Heinsalu ja prokurör Toomas Tomberg panid Rootsi vangi tema vaigistamiseks ning et 23-leheküljeline määrus valmis väidetavalt 15 minutiga. Kui see ajaraam vastab tõele, vajab see sõltumatut kontrolli, sest selline asjaolu tõstataks küsimuse, kas otsustus oli tegelikult sisuline või juba ette kujunenud.

Kohtuekspertiisi teema on eraldi riskikoht. Fonte.Newsi artikli pealkiri “Kui ekspertiis muutub tõendi asemel otsuseks” viitab probleemile, kus eksperdiarvamus ei toeta enam kohut, vaid hakkab sisuliselt asendama kohtulikku hindamist. Kui samad eksperdid või sama ekspertiisimuster korduvad eri kriitikute asjades, on avalik huvi ilmne: kas ekspertiis on sõltumatu tõend või menetluslik tööriist ebamugavate inimeste neutraliseerimiseks?

Kristiina Heinmetsa juhtumit kirjeldavad allikad kui juriidilise surve ja liikumisvabaduse piiramise näidet. NewsChanneli viimaste postituste loendis on viide artiklile, mis käsitleb kohtunik Anu Uritami ja Kristiina Heinmetsa juhtumit kui “juriidilise vägivalla” tõendit. Kristi Loigo puhul väidavad allikad, et pikaajaline meedia- ja õiguslik surve viis inimese hävitamiseni; selliseid väiteid tuleb avaldada ettevaatlikult, eristades dokumenteeritud sündmusi ja autorite hinnanguid.

Küsimus ei ole ainult konkreetsetes inimestes. Küsimus on selles, kas Eestis on tekkinud süsteem, kus avaliku võimu kriitikuid menetletakse jõuliselt, aga nende vastu suunatud ähvardusi ei uurita samaväärse tõsidusega. Kui ähvarduskirjad on olemas, kui avaldused on tehtud, kui korduvad samad nimed ja kui menetlused lõpetatakse ilma nähtava sisulise uurimiseta, siis peab avalikkus küsima: kas õiguskaitse kaitseb kannatanuid või institutsiooni mainet?

Tihti on kohtuvõit pigem kaotus, sest “võitja” peab ise oma rahaliste kuludega hakkama saama ja vastaspoolelt neid sisse ei nõuta, kuigi peaks. Sellest kirjutas hiljuti üks advokaat.

Ajalooline paralleel: kriitikute vaigistamine läbi ajastute

Kriitikute vaigistamine ei ole uus nähtus ega ühe riigi eripära — see on võimumehhanism, mille juured ulatuvad antiikaega. Juba Rooma impeerium ajal võis võimu kritiseerimine tähendada pagendust, vangistust või isegi hukkamist. Dissidentlus ei olnud talutav, sest see ohustas kehtivat korda.

Sarnane muster kordus 20. sajandil Nõukogude Liidu okupatsiooni Eestis perioodil, mil KGB kasutas jälgimist, ähvardusi ja sunnimeetmeid, et vaigistada teisitimõtlejaid. Avalik kriitika võis lõppeda vangilaagri, sundravi või sotsiaalse hävitamisega.

Ka tänapäeval ei ole see kadunud. Venemaa kontekstis on korduvalt tähelepanu juhitud juhtumitele, kus Vladimir Putin kriitikud on sattunud surve, vangistuse või seletamatute surmade alla. Samuti on Ukraina sõda kajastanud ajakirjanikud seisnud silmitsi rünnakute ja kadumistega.

Koroonapandeemia ajal COVID-19 kerkis esile uus dimensioon: mitmes riigis väitsid kriitikud, et neid marginaliseeriti, tsenseeriti või eemaldati avalikust debatist, kui nad kahtlesid ametlikes narratiivides.

Ajakirjandusvabaduse piirangud ei piirdu vaid konfliktipiirkondadega. Riigid nagu Hiina, Türgi, Araabia Ühendemiraadid, aga ka näiteks Valgevene ja Iraan on rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul keskkonnad, kus ajakirjanikke ja kriitikuid piiratakse, jälgitakse või karistatakse.

Ajalooline muster on selge: sõltumata ajastust või riigikorrast kipub võim reageerima kriitikale mitte alati argumentidega, vaid kontrolli ja vaikimise kaudu. Küsimus ei ole ainult selles, kas see toimub — vaid kuidas ja millisel määral on ühiskond valmis seda märkama ja sellele vastu seisma.

Seda lugu ei saa lõpetada kohtuotsusega, sest ajakirjanik ei ole kohus. Kuid ajakirjanik saab esitada avaliku huvi küsimuse: miks saavad kriitikud karistada kiiremini kui ähvardajad uuritud? Seni, kuni neile küsimustele ei vastata dokumentide, menetlusotsuste ja sõltumatu kontrolliga, jääb õhku kõige raskem küsimus: kui see ei ole organiseeritud ametkondlik vaikimine, siis mis see on?

Päeva lõpuks tekib ikka ja jälle küsimus(ed): Kas Eesti on üldse kunagi õiglane, päriselt vaba ja demokraatlik (loe: suveräänne vabade inimestega õigusriik) Riik olnud? NSVL (CCCP) ajast jäänud võimu ja jõumustrid pole kuhugile kadunud aga Eesti poliitikud kiruvad Venemaad, kui terroristliku ja demokraatiata riiki. “Pindu teise silmas nähakse aga palki enda silmas ei näe.”

Mis sina lugeja arvad, kas Eestist on võimalik luua õiglane vabade rahvaste maa, kus kõigile kehtib tingimusteta sõna vabadus, arvamuse vabadus ja vabadus elule?

On vaja teha kollektiivne otsus: Kas Eestis kehtib põhiseadus või ei kehti?

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Artikli koostamisel on kasutatud allikaid, mis on vabalt internetist leitavad:

https://newschannel.news/kohtunik-anu-uritam-ja-kristiina-heinmets-jargmine-toend-juriidilise-vagivalla-ja-eesti-kohtususteemi-kallutatuse-kohta

https://newschannel.news/kelmid-advokaadid-andra-olm-ja-karmen-turk-avaldavad-kinniste-kohtuistungite-detaile-ajakirjandusele

https://newschannel.news/eesti-kohtususteem-mairi-heinsalu-ja-prokuror-toomas-tomberg-kurjategijad-jooksevad-ringi-ja-ohvrid-pannakse-vangi

https://newschannel.news/seadusevastaselt-tegutsev-kohtunik-mairi-heinsalu-23-lehekulge-maarust-15-minutiga-ehk-kuidas-aeg-kohtus-tootab

https://newschannel.news/kuidas-kohtunikud-mairi-heinsalu-grete-vahtra-rikuvad-ohrvite-oigusi-ja-viivad-ellu-advokaadiburoo-triniti-slapp-haigisid-2

https://newschannel.news/kuidas-kohtunikud-mairi-heinsalu-grete-vahtra-rikuvad-ohrvite-oigusi-ja-viivad-ellu-advokaadiburoo-triniti-slapp-haigisid

https://newschannel.news/kuidas-margus-linnamae-juri-pihel-karmen-turk-maarja-pild-tapsid-jan-ja-kristi-loigo-juriidilise-vagivallaga-slapp

https://newschannel.news/voru-politsei-tarvo-nogesmae-maido-mustimets-viisid-inimese-vangi-sotsiaalmeediapostituse-eest-16-10-2025

https://newschannel.news/kohtunikud-liina-naaber-kivisoo-marju-persidskaja-vallo-kariler-tarmo-tina-ja-mihkelson-oiguse-asemel-korruptiivne-vaikimine

https://newschannel.news/kuuuurija-elu24-avaldatud-valevaited-25-s-artiklis-on-kelmus-toimepanijad-katrin-lust-maarja-pild-freiberg-karmen-turk

https://newschannel.news/perh-psuhhiaater-dr-evelin-eding-on-riikliku-korruptsiooni-tooriist-susteem-tellib-ekspert-taidab

https://newschannel.news/kuidas-trinity-buroo-advokaadi-karmen-turki-sabarakk-maarja-pild-freiberg-sai-auhinna-advokatuurist-lojaalse-kurjategijana

https://newschannel.news/kohtunik-liina-naaber-kivisoo-valetas-vande-all-ja-kaivitas-slapp-protsessi-ohvri-vaigistamiseks

https://newschannel.news/kuidas-prokuror-toomas-tomberg-karmen-turk-maarja-pild-margus-linnamae-kaie-almere-vaigistavad-ohvreid-slapp-kaebustega-eesti-kohtususteemis

https://newschannel.news/karolin-soo-tegi-kuriteo-astrid-asi-kaitseb-kohtuniku-ja-prokuror-toomas-tomberg-kirjutab-alla

Ja siis sünnib otsus.

Formaalsetel alustel on kõik korrektne:
on ekspertiis, on tõendid, on menetlus.

Aga üha sagedamini kerkib küsimus:

mis juhtub siis, kui ekspertiis ei ole tegelikult täielik, objektiivne ega kõiki tõendeid arvestav?

Kui ekspertiis muutub tõendi asemel otsuseks: kuidas kohtuekspertiisi vead võivad viia ebaõiglase kohtumõistmiseni

See artikkel on uuriv analüüs kohtuekspertiisi rollist Eesti kriminaalmenetluses

Ekspertiis kui tõend – või kui otsus?

Inimesed mäletavad covid pandeemia aega, kus kasutati tuntud “eksperte” selleks, et covidi vaktsiini narratiiv inimkonnale peale suruda. Sellist “tuntud ekspertide” nimedega “ekspertiise” kasutatakse tihti kohtusüsteemis, et võim saaks näidata oma “tõelist palet”.

Kuidas ekspertiise võltsitakse ja SLAPP taktikat inimeste vaigistamiseks kasutatakse, saad kuulata ühelt tuntumalt SLAPP ohvrilt, Jüri Linalt:

Kohtuekspertiisi roll on selge:
anda kohtule eriteadmiste põhjal hinnang.

See ei ole otsus.

See ei ole tõde.

See on üks tõend teiste seas.

Aga praktikas toimub sageli midagi muud.

Ekspertiis muutub:

• kõige kaalukamaks tõendiks
• vahel ainsaks sisuliseks aluseks
• mõnikord isegi vaikivaks otsuseks

Kui ekspertiisi lõpus seisab:

“isik on võimeline osalema menetluses”

siis kipub see kujunema faktiks.

Küsimata jääb:

“mille põhjal see järeldus tehti?“

Uuriv muster: kui olulised tõendid jäävad kõrvale

Mitmete juhtumite analüüs näitab korduvat mustrit ja tuntud ekspertide nimed (dr. Evelin Eding ja dr Tanel Vaas) korduvad.

Eksperdi käsutuses on:

• digiloo andmed
• ravivate arstide hinnangud
• erakorralised pöördumised
• diagnoosid ja raviplaanid

Aga ekspertiisis:

• neid ei analüüsita
• neid ei võrrelda
• neid ei põhjendata

Halvimal juhul:
neid lihtsalt ei käsitleta

See ei ole enam meditsiiniline hindamine.

See on tõendite selektiivne kasutamine.

Diagnostiline lõks: kui minevik määrab oleviku

Psühhiaatrias on tuntud nähtus nimega:

diagnostiline ankurdumine

See tähendab, et: varasem hinnang või test hakkab määrama kogu edasist diagnoosi.

Isegi siis, kui hilisemad andmed näitavad muutust.

Kui ekspertiis tugineb:

• aastaid vanadele testidele
• ilma värske seisundi analüüsita

siis ei hinnata enam inimest hetkes,
vaid hinnatakse tema minevikku.

Kõige kriitilisem küsimus, mida sageli ei küsita

Kohtuekspertiisi keskne küsimus ei ole:

“kas inimene on võimeline osalema”

vaid:

mis juhtub, kui ta osaleb.

Kas:

• tekib tervisekriis?
• seisund halveneb?
• inimene suudab istungil keskenduda?

Paljudes ekspertiisides puudub:

• riskihinnang
• koormustaluvuse analüüs
• ägenemiste prognoos

Ja see on koht, kus süsteem hakkab logisema.

Üks lause, mis võib otsustada saatuse

Kui kompleksne terviseseisund taandatakse lausele:

“isik on võimeline osalema menetluses”

siis kaob ära kogu kontekst.

Sest tegelik küsimus on alati:

• mitu tundi?
• millise stressiga?
• milliste pausidega?

Kui sellele ei vastata,
siis ei ole ekspertiis sisuliselt kasutatav.

Päriselu tagajärjed

Dokumentidest ja juhtumitest joonistub välja konkreetne muster:

• ekspertiis lubab täiskoormust
• kohus määrab täiskoormuse
• järgneb tervisekriis

See ei ole hüpoteetiline.

Need on:

• kiirabi väljakutsed
• teadvusekaod
• psüühilised kokkuvarisemised

Mõnel juhul ka:
püsiv töövõime kaotus ja isegi surm.

Kui kohus ei kontrolli ekspertiisi

Seaduse järgi peab kohus:

• hindama kõiki tõendeid
• kontrollima ekspertiisi
• vajadusel määrama uue ekspertiisi

Aga praktikas:

• eksperte ei küsitleta
• vastuolusid ei lahendata
• ekspertiisi ei analüüsita

Ja tekib olukord, kus:

kohus ei otsusta – vaid järgib ekspertiisi.

Süsteemne risk: usaldus vs kontroll

Avalikus ruumis on ilmunud ka kriitilisi käsitlusi, kus väidetakse, et ekspertiisi kasutatakse vahel süsteemselt narratiivi kinnistamiseks – SLAPP strateegia (Euroopa Liidus keelatud).

Näiteks ühes artiklis väidetakse, et:

eksperdid täidavad tellimust, mitte ei tee sõltumatut analüüsi

Need väited ei teki niisama ja tühjalt kohalt.

Aga need näitavad midagi olulist:

usaldus süsteemi vastu ei ole enam iseenesestmõistetav.

Mis juhtub, kui kontroll kaob?

Kui:

• ekspert ei põhjenda
• kohus ei kontrolli
• vastuolusid ei lahendata

siis muutub ekspertiis:

kontrollimatuks võimuks

Ja see võib viia:

• vale järelduseni
• vale otsuseni
• äärmuslikul juhul
  vabaduse kaotuseni, eluaegseks invaliidiks või koguni ootamatu surm.

Järeldus: ekspertiis peab vastama samadele standarditele kui kohtumenetlus

Ekspertiis ei saa olla erand.

Ta peab:

• arvestama kõiki tõendeid
• selgitama vastuolusid
• olema kontrollitav

Kaks kriitilist põhimõtet

1. Ekspertiis peab olema terviklik, mitte valikuline
2. Kohus peab ekspertiisi kontrollima, mitte usaldama automaatselt

Minu lõppsõna

Õiglane kohtumõistmine ei tähenda,
et eksperdid ei tohi eksida.

See tähendab:

et nende eksimused ei tohi jääda kontrollimata!

Sest hetkel, kui ekspertiisi ei kontrollita,
ei ole see enam tõend.

See on otsus.

Ja otsuseid ei tohi teha ilma kontrollita.

Märkus: Kui sul on kogemus või info sarnaste juhtumite kohta, kirjuta toimetusele.
Uuriv ajakirjandus sünnib siis, kui inimesed julgevad rääkida.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe sarnastel teemadel lisaks:

Kas on Korruptsioon selles loos, kuhu segatud kohtunik, advokaat, ametnik, kohtutäitur

Kogu selle looga on avaliku tähelepanu ja korruptsiooni kahtluse alla sattunud:

Ahti Kuuseväli – on kohtunik, kelle ebaõiglased otsused ja määrused kõrgem kohus tühistas

Urmas Volens – endine riigikohtunik, lahkus 2025 lõpp, nüüd on Nove advb. advokaat. Loe SIIT ühte tema korrupsioonimaigulist käitumist. (Ootamatult lahkus sellelt 3D Maalt 26.02.2026, 49 aastaselt, uuesti õppima ja meenutama, mis on hinge roll ja ülesanded)

Margrit Pitkve – endine lastekaitse “spetsialist”, kelle ebaõiglane tegevus koos kohtutäituri Risto Sepp’aga viis lapse kinnisesse turvakeskusesse.

Maarja Pild-Freiberg – vandeadvokaat, lapse isa poolt palgatud

Karmen Turk – vandeadvokaat, lapse isa poolt palgatud

Andra Olm – advokaat, lapse isa poolt palgatud

Helen Hääl – advokaat, lapse isa poolt palgatud

Risto Sepp – kohtutäitur

Astrid Asi – peaprokurör, endine kohtunik

Kadi Sitska – riigi poolt määratud lapse kaitsja

Sulev Vedler – Eesti Ekspress ajakirjanik

Nende konkreetsete inimolendite tegevusest saad rohkema ülevaate siit:

Algfaasis tuginesid ametkondlikud ja kohtumenetluse käigus tehtud sammud eelkõige sellele, et kohtulahendi täitmine peab olema tagatud ning lapsega seotud otsused tehakse menetlusraamides. Samal ajal kirjeldas ema avalikes pöördumistes olukorda, kus lapse turvatunne ja side emaga said tema hinnangul tugevalt kahjustada. Isa ja tema esindajad seevastu rõhutasid avalikes seisukohtades, et väited vägivallast ei vasta tõele, et täitetoiming toimus ametnike juuresolekul ning et laps vajab võimalust suhelda mõlema vanemaga.

Järgnevatel kuudel liikus juhtum edasi etapist etappi: lisandus ametkondlikku järelkontrolli, avalikkusesse jõudsid viited õiguskantsleri tähelepanekutele lapse üleandmise ettevalmistamise ja suhtluskorra praktiliste küsimuste kohta ning vaidlus jätkus nii kohtumenetluses kui ka osapoolte avalikes selgitustes. Tekkis pilt, kus sama juhtumi käsitlus ei püsinud kogu aeg ühesugune: aja jooksul muutusid rõhuasetused, hinnangud ning praktikad, mida osapooled tajusid kord jäigemana, kord paindlikumana.

Oluline pööre saabus 2025. aasta novembris, kui kõrgema astme kohus tühistas varasemad otsused (osapoolte avalike väidete kohaselt) ning juhtumi suund muutus. Selline areng näitab, et õigussüsteemis toimib järelevalve ja edasikaebamise mehhanism — kuid samal ajal toob see esile ka koha, kus süsteemi nõrkus muutub inimese jaoks väga konkreetseks: kui vaidlus kestab pikalt ja otsused vahepeal muutuvad, võivad tagajärjed olla osapooltele juba pöördumatult rasked.

Selle loo juures ei ole keskne mitte ainult juriidiline tulemus, vaid ka hind, mida protsess nõuab. Pikaajalised hooldusvaidlused võivad tekitada lapsele ja vanemale vaimset pinget, mõjutada tervist, katkestada tavapärast elukorraldust ning tuua kaasa märkimisväärseid kulusid. Isegi siis, kui mõni otsus hiljem muutub või tühistatakse, ei “tühistu” automaatselt see aeg, stress ja ebakindlus, mida laps ja vanem vahepeal läbi elavad.

Lisaks tuleb arvestada, et vaidlused ja nendega seotud menetlused ei pruugi olla lõppenud ka siis, kui varasemad otsused tühistatakse — protsessid võivad jätkuda teistes vormides, uute taotluste, hinnangute ja korralduste kaudu. Seetõttu on selle juhtumi üks suuremaid küsimusi laiem: kuidas tagada, et lapse huvid oleksid kaitstud nii sisuliselt kui ajaliselt — nii, et menetlus ei muutuks ise lapse heaolu mõjutavaks teguriks.

Kogu selle juhtumi pikem taust, varasemad viited ja kronoloogia – fookuses kohtunik Ahti Kuuseväli:

Kristiina Heinmetsa lapse hooldusõiguse sündmuse läbi Fonte.News toimetaja nägemuse kronoloogilises järjestuses:

Sündmused kronoloogilises järjekorras

26.09.2024

• Avaliku kirjavahetuse põhjal väideti, et Harju Maakohtus tehti määrus esialgse õiguskaitse kohta, millega peatati ema hooldusõigus lapse suhtes ning kohustati laps isale (Aivar Aigro) üle andma (osapoolte esindajate kirja järgi).
• Samas rõhutati, et menetlus oli kinniseks kuulutatud.

30.09–01.10.2024

• Ema (Kristiina Heinmets) avalikes pöördumistes kirjeldati katseid last isale üle anda, mis tema sõnul ei õnnestunud lapse vastuseisu tõttu.

03.10.2024

• Toimus täitetoiming, millest levis avalikkuses video(lõik).
• Isa esindajate avalikus kirjas väideti, et video kujutas täitetoimingu üht lühilõiku, ning et kohtutäitur Risto Sepp salvestas kogu toimingu; nende kirja kohaselt olid kohal kohtutäitur, politseiametnikud, psühholoog ja laste heaolu spetsialist Margrit Pitkve.
• Ema avalikes pöördumistes kirjeldati juhtunut teistsugusena ning rõhutati lapse hirmu ja soovi mitte isaga kaasa minna.

05.10.2024

• Ilmus algne artikkel (esmakordne avaldamine 05.10.2024).
• Samal päeval toimus ema üleskutsel kogunemine Tallinna Lasteturvakeskuse juures (Vana-Pärnu mnt 9a), kus tema eesmärk oli nõuda lapse vabastamist turvakeskusest (ema avaliku üleskutse järgi).
• Fonte.News toimetaja viibis sündmuskohal ning kuulis osapoolte selgitusi.

07.–08.10.2024

• Lisandusid täiendused: avalikud postitused ja väited ametnike tegevuse, lapsega suhtlemise piirangute ning menetluslike küsimuste kohta.
• Avaldati ka isa (Aivar Aigro) pöördumine, milles ta eitas vägivalla kasutamist, rõhutas lapse õigust suhelda mõlema vanemaga ning põhjendas oma seisukohti (isa avaliku pöördumise järgi).
• Ema ja isa esindajate seisukohad olid avalikult selgelt vastandlikud.

10.10.2024

• Avaldati ema avalik kiri, kus ta kirjeldas lapse turvakeskuses viibimist, lapsega suhtlemise raskusi ning oma nägemust juhtunust.
• Avaldati isa esindajate avalik kiri, milles paluti meedial mitte levitada last puudutavat materjali ja toodi välja nende versioon täitetoimingu käigust (sh viited protokollile ja salvestisele).

11.10.2024

• Lisati lugejakiri, mis sisaldas tugevaid hinnanguid erinevate osapoolte ja institutsioonide suhtes. (Selles kokkuvõttes käsitlen lugejakirja kui arvamuslikku teksti, mitte faktiväidet.)

26.10.2024

• Avaldati täiendused, mille kohaselt kohtus ema lapsega Pirita linnaosa valitsuse ruumides kindlaksmääratud tingimustel ja ajaliselt piiratud kohtumise raames (artikli väite järgi).

09.11.2024

• Avaldati õppejõu (Viktor Turkin) kommentaar, mis selgitas üldist kohtupraktikat ja Riigikohtu varasemaid põhimõtteid hooldusõiguse piiramise erandlikkuse kohta.

26.11.2024

• Viidati meediakajastusele, mille järgi õiguskantsler Ülle Madise tuvastas lapse üleandmise ettevalmistamises palju ja märkimisväärseid puudusi.

29.11.2024

• Artiklis väideti, et erikontroll tuvastas ametnike tegevuses rikkumisi (täpne ulatus ja sisu on kontrollitav vastavas raportis, millele tekst viitas).

04.12.2024

• Avaldati ema avalik pöördumine, milles ta tõstatas küsimusi dokumentide kättesaadavuse, suhtluspiirangute ja menetlusliku võrdsuse kohta (väidetena).

11.12.2024

• Artikli täienduse kohaselt tühistati varasemad otsused ning ema ja laps said taas kokku.

05.11.2025

• Tehti sel kuupäeval kohtuotsus, millega varasemad Ahti Kuuseväli otsused tühistati ning lapse olukord lahenes õiglaselt ja õiguspäraselt ema kasuks.

Kogu seda protsessi neutraalselt vaadates tekib paratamult küsimus: Kas kohtunik Ahti Kuuseväli sobib kohtunikuks ja üldse õigussüsteemis tegutsema?

Täiendus selle teemaga seonduvalt 14.02.2026:

See info on avalikust sotsiaalmeedia postitusest Märt Roosna FB “seinalt”:

Jälgime mängu rahus ja valguses.

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Eesti kohtusüsteemi formaalse õigusdemokraatia probleem ning rahvusvahelise õiguse järjekindel marginaliseerimine

Sissejuhatus

Eesti Vabariigi kohtusüsteem kujutab endast vormiliselt demokraatlikku institutsiooni, millel on põhiseaduslik kohustus järgida nii siseriiklikke kui ka rahvusvahelisi õigusnorme. Praktikas on aga täheldatav tendents, kus õigust tõlgendatakse viisil, mis loob süsteemse barjääri rahvusvaheliste lepingute, Euroopa Liidu õiguse ja kodanikuõiguste sisulisele kohaldamisele. Tegemist on nähtusega, mida võib kvalifitseerida kui õiguslik formaaldemokraatia, mille keskseks tunnuseks on õiguse formaalne järgimine, kuid selle sisulise eesmärgi eiramine.

Rahvusvahelise õiguse ja EL õiguse kohaldamise tõkestamine

Põhiseaduse (PS) § 123 kohustab Eesti riiki järgima rahvusvahelisi lepinguid ning PS § 3 lõige 1 rõhutab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest tulenevalt on rahvusvahelisel õigusel ning Euroopa Liidu õigusel prioriteet siseriikliku õiguse ees, kui need on omavahel vastuolus.

Vaatamata sellele on praktikas levinud kohtupraktika, mille kohaselt:

– rahvusvaheliste lepingute sätteid tsiteeritakse formaalselt, kuid neid ei analüüsita sisuliselt ega rakendata olukorra lahendamiseks;

– Euroopa Liidu õiguse tõlgendamiseks puudub süsteemne valmisolek esitada eelotsusetaotlusi Euroopa Kohtule (CJEU);

– EL õiguse ja rahvusvahelise õiguse sätteid tõrjutakse viitega siseriiklikele üldnormidele, isegi kui need on sisuliselt allutatud rahvusvahelisele normile.

Menetlussofistika kui süsteemne meetod

Eesti kohtutes on täheldatav menetluslik strateegia, kus sisulised rahvusvahelised argumendid lükatakse tagasi menetlustehnilistel alustel (nt argumendi esitamise hetk, vormivigade otsimine, siseriiklike vaidlusaluste reeglite piiritlemine kitsalt). See meetod – mida võib õigusteaduslikult nimetada menetlussofistikaks – võimaldab vältida olukordi, kus rahvusvahelise õiguse kohaldamine tooks kaasa:

uute õigussubjektiivsete positsioonide tunnustamise (nt üksikisiku õiguste tugevdamine);

– Eesti kehtiva praktika või seadusandluse põhiseaduslikkuse kahtluse alla seadmine;

– vajaduse pöörduda Euroopa rahvusvaheliste kohtute või muude rahvusvaheliste instantside poole.

Euroopa eelotsusetaotluste statistiline kõrvalejäämus

Eesti on Euroopa Liidu liikmesriikide seas üks väikseimaid eelotsusetaotluste esitajaid Euroopa Kohtule. „Per capita” ning õigusteadusliku süsteemi arvestuses viitab see:

– madalale õigusteadlikkusele institutsionaalsel tasandil;

– süsteemsele tõrkele EL õiguse elava tõlgendamise osas;

– siseriikliku õiguse suletusele rahvusvahelise õigussüsteemi suhtes.

Kodaniku teadmise summutamine ja tõlgendusmonopol

– Praktikas on kujunenud olukord, kus rahvusvahelise õiguse täpne teadmine ei taga kodanikule õiguskaitset, kui:

–  kohus või haldusorgan keeldub argumenti sisuliselt menetlemast;

– riik väldib ingliskeelse või mitmekeelse lepinguteksti võrdlevat analüüsi;

– tõlgenduspädevus koondub suletud institutsionaalsesse ruumi, kus puudub läbipaistev arutelu.

See kujutab endast tõlgendusmonopoli, mille abil riik kontrollib mitte üksnes õigusnormi kehtivust, vaid ka selle sisu. Selline praktika on vastuolus õigusriigi põhimõttega, mis eeldab normatiivse keskkonna avatust, läbipaistvust ja sõltumatut kohtulikku kontrolli.

Järeldus ja soovitused

Eesti õiguskorra usaldusväärsus eeldab:

– rahvusvaheliste ja EL õigusallikate sisulist, mitte üksnes formaalset arvestamist;

– eelotsusetaotluste mehhanismi süsteemset kasutust kooskõlas Euroopa rahvusvaheliste kohtute praktikaga;

– kodaniku õigust saada põhjendatud ja mitmekeelset tõlgendust rahvusvaheliste normide osas;

– õigussüsteemi avamist kriitilisele analüüsile ning sõltumatule järelvalvele.

Ilma nende tingimusteta ei saa rääkida tegelikust õigusriigist ega demokraatlikust võimuharude tasakaalust, vaid üksnes vormilisest õiguse järgimisest, millel puudub sisuline legitiimsus.

Analüüsi koostaja Revo Jaansoo

Loe lisaks: