Põhiseadus peaks olema elukorralduse põhidokument ja täitmiseks eranditult kõigi jaoks, kellel puudub side Kõiksusega ja kellel puudub Moraal: “Tee teistele ainult seda, mida sa tahad, et sulle tehakse ehk ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.” Kuidas on olukord täna Põhiseaduste täitmistega maailmas ja kuhu maailm selles olukorras liigub?
Põhiseaduse isa õigeaegsed õppetunnid türannia kohta
Põhiseadus peaks olema elukorralduse põhidokument ja täitmiseks eranditult kõigi jaoks, kellel puudub side Kõiksusega ja kellel puudub Moraal: “Tee teistele ainult seda, mida sa tahad, et sulle tehakse ehk ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.” Kuidas on olukord täna Põhiseaduste täitmistega maailmas ja kuhu maailm selles olukorras liigub?
Maailm on juriidiliste ja religioonide võrgustikuna loodud selliselt, et inimkonna juhtimiseks on põhiseadused (religioonide puhul on piiblid) ja neist omakorda tehtud täiendavad seadused. Miks põhiseadusest ei piisa ja tehakse seaduseid juurde? Sest inimesed ikkagi arenevad ja neil on mingi mõtlemisvõime. Kes ei tahaks olla rikas ja võimu juures? Maailmavalitsuse grupeering ei taha, et sinna miljardäride gruppi ja võimu juurde inimolendeid juurde tuleb, seega on vaja täiendada põhiseadust aga põhiseaduse enda muutmine on liiga tülikas, siis tehakse seda seadustega ehk inimesi lollitatakse sellega, et “sa tõlgendad põhiseadust valesti”, selleks on vaja täiendavaid selgitusi aga need selgitused on nimega “…. seadus”, et inimesed saaksid aru, et see on dokument, mis on ülim ehk võrdne põhiseadusega. Tegelikult pole vaja seadusi, on Moraal ja kui moraalist kinni ei peeta, siis peaks piisama ühest ja ainsast põhiseadusest. Kui põhiseadust tõlgendatakse valesti, siis järelikult pole vaja teha seadusi juurde vaid on vaja uuendada põhiseadust. Kui aga põhiseadus on tehtud selliselt, et seda ei saagi muuta, nagu on see Eesti puhul, siis mis on lahendus? Selle ainsa lahenduse mõtleb lugeja ise välja. Kuid, kui põhiseaduses on rahva otsustusõigus kõrgeim, nagu on see USA põhiseaduses aga seda rahvas ei taha (pigem ehk ei lasta teha) muuta ja selle põhjal riigijuhtimist poliitikutelt rahva kätte võtta, siis miks on üldse põhiseadust ja poliitikat vaja?
Räägime USA põhiseadusest, mis on paljuski olnud teiste riikide põhiseaduse loomisel spikriks ja kuna Eesti Vabariik kuulub USA äriregistrisse, siis näeme seoseid.
James Madison, keda sageli nimetatakse “põhiseaduse isaks”, ennustas kunagi, et õiguste seadusest saab pelgalt “pärgamendibarjäär” – sõnad, mida järjestikused ameeriklaste põlvkonnad eiravad.
Kui õigus tal oli.
Kuigi Madison arvas algselt, et õiguste eelnõu lisamine algselt ratifitseeritud põhiseadusesse ei olnud selle õnnestumiseks vajalik, veenis Thomas Jefferson teda, et “õiguste eelnõu on see, millele inimestel on õigus iga maa peal valitseva üldise või erakorralise valitsuse vastu ja millest ükski õiglane valitsus ei tohiks keelduda ega tugineda järeldustele.
Madisoni koostatud õiguste eelnõu – kümme esimest põhiseaduse muudatust – oli tol ajal nii revolutsiooniline dokument, et seda hakati vaatlema kui Ameerika vabaduse kehastust.
Nendes kümnes muudatuses kajastatud inimeste õigused hõlmasid suure osa Madisoni seisukohtadest valitsuse, võimu korrumpeeriva mõju ja kaitsemeetmete vajaduse kohta türannia vastu.
Madisoni kirjutised räägivad palju riigi praegusest põhiseaduslikust kriisist.
Lugege neid ja nutke.
„Kõigi volituste, seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kuhjumist samades kätes, olgu need siis ühe, mõne või mitme, päriliku, isehakatud või valitava võimu, võib õigustatult nimetada türannia määratluseks. ” – James Madison
“Rahvas on ainus legitiimne võimu allikas ja neilt tuleneb põhiseaduslik harta, mille alusel mitmed valitsusharud oma võimu hoiavad.” – James Madison
“Kui inimesed oleksid inglid, poleks valitsust vaja. Kui inglid peaksid inimesi valitsema, poleks valitsuse välist ega sisemist kontrolli vaja. Valitsuse kujundamisel, mida juhivad mehed üle meeste, seisneb suur raskus selles: kõigepealt peate võimaldama valitsusel kontrollida valitsetavaid; ja järgmises kohas kohustada teda ennast kontrollima.” – James Madison
„Püsiv sõjaline jõud koos ülekasvanud juhiga ei ole kauaks turvalised vabaduse kaaslased. Kaitsevahendid võõrohu eest on alati olnud kodus türannia tööriistad.” – James Madison
“Kus iganes valitsuse tegelik võim on, on rõhumise oht.” – James Madison
“Teadmised juhivad igavesti teadmatust: ja rahvas, kes tahab olla iseenda valitseja, peab relvastama end teadmistega antud jõuga.” – James Madison
” Usun, et rahva vabaduse piiramise juhtumeid võimulolijate järkjärgulise ja vaikse tungimise teel on rohkem kui vägivaldsete ja äkiliste usurpatsioonidega.”- James Madison
Aastate jooksul, mil asutajad panid oma elu joonele, et taotleda unistust üksikisiku vabadusest ja omavalitsusest, on suur valitsus kasvanud suuremaks ja kodanike õigused kahanenud.
Siiski on teatud põhimõtted – põhimõtted, mida iga ameeriklane peaks teadma –, mis on Ameerika valitsussüsteemi aluseks ja meie vabaduste aluseks.
Järgmised seitse põhimõtet on hea lähtepunkt, et mõista, mis vaba valitsemine tegelikult on.
Esiteks, maksiim, et võim rikub, on absoluutne tõde. Seda mõistes pidasid põhiseaduse ja õiguste eelnõu koostajad pühaks üht põhimõtet: umbusaldust kõigi valitsusvõimude vastu. Nagu James Madison kuulutas: “Kõiki inimesi, kellel on võim, tuleks teatud määral usaldada.” Veelgi enam, võimuküsimustes hoiatas Thomas Jefferson: “Ärge olge enam kuulda usaldusest inimese vastu, vaid siduge ta põhiseaduse ahelatega pahanduste eest.” Sellisena näeksid need, kes meie asutamisdokumendid koostasid, tänast valitsust kontrolli alt väljunud, juhitamatu metsalisena.
Teine põhimõte on, et valitsused eksisteerivad eelkõige õiguste tagamiseks, mis on põhiseaduslikkuses kesksel kohal. Valitsuse määramisel rahva õiguste valvuriks annab rahvas talle ainult teatud, loetletud volitused, mis on sätestatud kirjalikus põhiseaduses. Kirjaliku põhiseaduse idee aktualiseerib iseseisvusdeklaratsiooni kaks suurt teemat: nõusolek ja võrdsete õiguste kaitse. Seega on konstitutsioonilisuse eesmärk piirata valitsusvõimu ja tagada, et valitsus täidaks oma põhifunktsiooni: säilitada ja kaitsta meie õigusi, eriti meie võõrandamatuid õigusi elule, vabadusele ja õnneotsingutele ning kodanikuvabadusi. Kahjuks on tänane valitsus selle põhimõtte kõrvale heitnud ja näeb end nüüd meie peremehena, mitte teenijana. Ilmselge järgmine samm, kui me varsti ei tegutse, on türannia.
Kolmas põhimõte keerleb ümber veendumuse, et keegi ei ole seadusest kõrgemal, isegi mitte need, kes seadust teevad. Seda nimetatakse õigusriigiks. Richard Nixoni avaldus: “Kui president seda teeb, tähendab see, et see ei ole ebaseaduslik,” oleks olnud põhiseaduse kujundajatele anteem. Kui kõigil inimestel on võrdsed õigused, tuleb seaduste alusel elavatel inimestel lubada nende seaduste tegemisel osaleda. Samamoodi peavad need, kes seadusi loovad, elama nende seaduste järgi.
Neljandaks tagab võimude lahusus, et ühelegi asutusele ei usaldata kõiki valitsemisõigusi. Inimesed ei ole täiuslikud, olenemata sellest, kas nad on valitsuses või väljaspool seda. Nagu ajalugu näitab, kipuvad võimulolijad seda kuritarvitama. Valitsus jaguneb seega kolmeks võrdseks haruks: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Kõigi kolme võimu paigutamist samasse valitsusharu peeti türannia määratluseks. Asjaolu, et presidendil on täna diktaatorivõimud, oleks peetud solvavaks iga põhimõtte vastu, mille eest Framerid revolutsioonilise seisukoha võtsid.
Viiendaks, kontrolli ja tasakaalu süsteem, mis on põhiseadusliku valitsuse õnnestumiseks hädavajalik, tugevdab võimude lahusust ja hoiab ära seadusandliku despotismi. Sellised kontrollid ja tasakaalud hõlmavad kongressi jagamist kaheks kojaks, millel on erinevad valijaskonnad, ametiaja pikkus, suurus ja ülesanded; presidendile piiratud vetoõiguse andmine kongressi seadusandluse üle; ning sõltumatu kohtuniku ametisse nimetamine, mis on suuteline läbi vaatama tavalisi õigusakte kirjaliku põhiseaduse valguses, mida nimetatakse kohtulikuks kontrolliks. Framerid kartsid, et Kongress võib oma volitusi kuritarvitada ja potentsiaalselt tõusta türannlikuks haruks, kuna tal on õigus maksustada. Kuid nad ei osanud ette näha presidendivõimude tekkimist, kuna nad on hakanud domineerima kaasaegses valitsuses või ettevõtete võimude ülemäärast mõju valitsuse otsuste tegemisele. Tõepoolest, nagu hiljutised akadeemilised uuringud näitavad, valitseb meid nüüd rahaline oligarhia, mis teenib iseennast, mitte “meie, inimesed”.
Kuuendaks võimaldab esindatus inimestel valitsuses sõna sekka öelda, saates valitud esindajad oma ülesandeid täitma, vältides samal ajal iga kodaniku vajadust hääletada igas valitsuses käsitletavas küsimuses. Nii suures riigis nagu Ameerika Ühendriigid ei ole võimalik otseselt valitsusasjades osaleda. Seega on meil esindusvalitsus. Kui rahvas pole nõus sellega, kuidas nende esindajad käituvad, saab ja peaks nad välja hääletama. Kuna aga kodanikkond on muutunud laisaks ja moodsa ühiskonna meelelahutuslikest vaatemängudest häiritud, lasevad valitsusbürokraadid igal aastal välja arvukalt seadusi, mille tulemuseks on tavakodanike seadusrikkujateks ja vangistuseks tavapäraseks peetud käitumise eest.
Lõpuks on föderalism veel üks põhiseaduslik vahend valitsuse võimu piiramiseks võimu jagamise ja seeläbi türannia vältimise teel. Ameerikas jagunevad valitsustasandid üldiselt föderaalseteks, osariikideks ja kohalikeks harudeks (mis jagunevad veelgi maakondadeks ja linnadeks). Kuna kohalikud ja konkreetsed huvid on paikkonniti erinevad, tegelevad selliste huvidega paremini kohalikud omavalitsused, mitte bürokraatlik riigivalitsus. Märkides Ameerika 1830. aastate kohaliku omavalitsuse traditsiooni eeliseid, märkis prantsuse ajaloolane Alexis de Tocqueville: „Kohalikud institutsioonid on vabadusele sama, mis algkoolid teadusele; nad panevad selle inimestele käeulatusse; nad õpetavad inimesi hindama selle rahulikku naudingut ja harjutama neid seda kasutama. Ilma kohalike institutsioonideta võib rahvas anda endale vaba valitsuse, kuid tal pole vabaduse vaimu.
Need seitse elutähtsat põhimõtet on viimastel aastatel suures osas unustatud, varju tsentraliseeritud valitsuse, kodanikkonna, kes ei mõtle enam analüütiliselt, ja koolide tõttu, mis ei õpeta meie noortele piisavalt nende ajalugu ja õigusi.
Ometi on siin probleem: kui ameeriklased rändavad ringi oma ajupestud osariikides, on nende “rahva valitsemine inimeste poolt ja inimeste heaks” neilt suures osas ära võetud.
Vastus: olge ajupestud.
Õppige oma õigusi.
Seisa aluspõhimõtete eest.
Muutke oma hääl ja hääl oluliseks enamaks kui lihtsalt poliitiliseks postitamiseks.
Ärge kunagi lakkake häälekalt protestimast oma vabaduste vähenemise vastu kohalikul ja riiklikul tasandil.
Ennekõike tehke neid asju täna.
Kui ootame, kuni kõik hääled on loetud, või riputame oma lootused meie konkreetsele kandidaadile, et võita ja riigiga viga parandada, kaotame “meie inimesed” jätkuvalt.
Olenemata sellest, kas me sellest kunagi aru ei saa, ei ole vaenlane parteiülene, nagu nad tahavad meid uskuda. See ümbritseb meid igast küljest.
Sellest hoolimata pole me veel lüüa saanud.
Võiksime ikkagi oma rõhujatest jagu saada, kui hooliksime piisavalt jõud ühendamisest ja sõjaka vägivallatu revolutsiooni käivitamisest – rahvarevolutsioonist, mis saab alguse kohapealt ja niriseb ülespoole –, kuid see nõuab natuke tegemist.
See tähendab, et pöörame selja kõikidel valitsustasanditel toimuvatele poliitilistele võistlustele ja lükkame tagasi nende määratud narrid kui valeprohvetid. See tähendab, et me ei lase end kariloomina karjatada ja poliitiliste siltidega tembeldada, millel pole enam tähendust. See tähendab tunnistamist, et kõik kurjus, mis meid tänapäeval ümbritseb – lõputud sõjad, droonirünnakud, invasiivne jälgimine, militariseeritud politsei, vaesus, varade konfiskeerimise skeemid, ülekriminaliseerimine jne – ei ole meie enda teha, vaid see on loodud kontrolli ja kontrolli viisina inimeste arvelt kasu saada.
See tähendab ” jalgadega hääletamist ” pideva massilise kodanikuallumatuse kaudu.
Lõppkokkuvõttes, nagu ma oma raamatus ” Battlefield America: The War on the American People” ja selle väljamõeldud vastes “Erik Blairi päevikud” selgeks teen , tähendab see keeldumist poliitika poolt üksteise vastu lõhestamast ja selle asemel ühinemist ainsa eristuse taha, mis on kunagi olnud oluline: “meie inimesed” türannia vastu.
Artikli toimetas Veiko Huuse, põhiteksti allikas Autorid John & Nisha Whitehead Rutherfordi instituudi kaudu,
Loe lisaks:
