Tehnoloogia ja muud tänapäevased mugavused on meie igapäevaellu nii juurdunud, et enamikul inimestel oleks raske ilma nendeta elada. See ei kehti kogukonna kohta, kes elavad täna endiselt samamoodi nagu 300 aastat tagasi. Loota saad ainult iseendale ja ärge lootke mugavustele, mis ühel päeval võidakse ära võtta.
Möödahiilimine nii-öelda karmast ehk põhjuse-tagajärje seadusest saab toimuda ainult siinses süsteemis. Tegude tagajärjed sel juhul kleepuvad süsteemivälisele pinnale ootama, mil saaks inimesele korraga kaela langeda selle mängumaastiku kollapsi hetkel. Teisisõnu, karmast on võimalik mööda hiilida süsteemisiseselt, kuid iga möödahiilimisega seda siiski kasvatatakse süsteemivälisele alale.
Narratiiv viitab strateegiliselt sellele, et väärtused ja struktuurid, millele indiviidid oma elu üles ehitavad, võivad üleöö vananeda ning paljastab kahetsusväärse reaalsuse, et segaduste keskel viib inimloomus sageli ühtsuse lagunemiseni, kus usaldus mureneb ja üksikisikud kipuvad pigem reetma kui lojaalsed olema üksteist aidates. Sellisena paljastab värske elufilm inimestevahelise suhtluse loomupärased haavatavused. On oluline leida ja luua sidemed lojaalsete elujõuliste inimestega, kes oskavad ellu jääda ka kõige keerulisemates olukordades ilma reetmiseta.
Mis põhjusel on tänapäeval suur nõudlus litsentseeritud psühholoogide ja psühhiaatrite järele? Miks kasvab rahustite, antidepressantide ja unerohtude nõudlus?…